pühapäev, 30. september 2018

Colin Dexter "Viimane buss Woodstocki"

Väike krimka ka vahele. Facebooki lugemise väljakutsega hakkavad varsti asjad ühele poole saama. See raamat kõlbas punkti alla, kus tuli lugeda eelmisel aastal surnud autori teos - enamus luges siia muidugi Margus Karu raamatuid, aga mingil seletamatul põhjusel ei ole need mind tõmmanud.

Eksikombel arvasin, et raamatus tuleb juttu Woodstocki festivalist, aga oligi ainult lihtsalt koht. Lühidalt öeldes oli tegemist ühe üsna tavapärase Morse'i-looga, mis näib hoopis teistsugune, kui see tegelikult lõppkokkuvõttes on. Morse on juba sealmaal, et tema alluvuses figureerib ka Lewis, nii et see on see vana ja tipsutamissõbralik Morse. Eesnimeteema käib ka läbi nagu alati. Ja nagu alati, on loos ka Morse'ile väga meeldiv naisterahvas, kes on ka miskitpidi mõrvalooga seotud. Ühesõnaga, kõik on täpselt nii, kuis peab.

Aga ega ma siin ei saagi eriti pikemalt heietada, sest no mida sa räägid. Morse'i tunnevad niigi kõik ja mingi eriline kirjandusšedööver see nüüd ka pole, millest pikalt jutustada. Pealegi ei taha krimiloo puhul jätkuvalt lõppu välja anda. Ühesõnaga, selline väike kerge snäkk tugevama vaimutoidu vahele.



Karl Ristikivi "Rohtaed"

Ristikivist oleks äärepealt saanud põhjus, miks ma eesti filoloogiks oleksin saanud - 12. klassis käisin Ristikivi-teemalisel kirjandusolümpiaadil ja seal läks hästi. Oleksin eesti filli erialaeksamita sisse saanud. Et minust inglise fill sai, selles on süüdi küll ainult mingi imelik rahutu tuju, kui tulevik oli juba kenasti kindlustatud. Aga noh, läks sellegagi õnneks.

Tollal lugesin läbi kõik Ristikivi teosed, mis ilmunud olid. Ei saa öelda, et need mulle kõik meeldisid - tegelikult lugesin päris hea meelega just nimelt tema Tallinna-triloogiat ja luulekogu "Inimese teekond", millest lõpuks ka oma uurimistöö kirjutasin. Tallinna-triloogia oli vähemasti selles õrnas eas paremini arusaadav kui kõik need mõrsjalinikud ja põlevad lipud.

"Rohtaed" on vahepeal minu jaoks omandanud hoopis uue mõõtme, kuna peategelane ju siiski ametivend. Mõtlesin ja mõtlesin selle rohtaia kujundi üle. Eks meil kõigil ole oma aed harida ja pügada, see võib võtta mis iganes kuju. Aga kindlasti on parimad paralleelid siiski alguses väetite ja hiljem edu korral tugevate ja viljakate või lihtsalt ilusate taimede näol kas siis oma laste või õpilastega. Mõni tahab, et tema aed oleks prantsuse stiilis - silmale on see küll ilus ja korrapärane, aga ometi puudub selles loomulikkuse võlu. Samas on neid, kes oma aia päris džungliks ja vääte täis kasvada lasevad - ja siis on koolis töötavate aednike asi seda džunglit väheke korrastada.

Kui Juulius Kilimiti aeda meie praeguse kooliaiaga võrrelda, siis tahaks küll öelda, et kui Juulius pidi töötama taimedega, neid kasvatama ja kastma ning võibolla mõnele kasvamise toeks kepi kõrvale sättima, siis meie tänapäeval peame sagedasti rohkem vaeva nägema pinnasega, et taim üleüldse kasvama hakata saaks. Oleks meeldiv, kui selline kobestamine ja väetamine kodus ära tehtaks ja pind oleks kenasti ette valmistatud, kuid järjest enam tuleb koolis töötavatel aednikel ära teha rohkem tööd. Ja ka taimed ise on järjest pirtsakamad ja nõudlikumad. Ei kõlba enam tavalisest veest - igaühele on vaja omamoodi väetist. "Erilisi" eksootilisi taimi on saanud nii palju, et meie traditsiooniliselt tavalistega ei oska varsti enam midagi tehagi, või siis ei jätku nende eest hoolitsemiseks aega.

Raamatus jääb kõlama ka teine teema - nooruse ideaalid on toredad, aga vahel ei pruugi inimene neid kätte saada. Siis on ta terve elu rahutu, tahab teha "midagi suurt", mis on seni tegemata jäänud. Aga lõpuks, kui inimesel on piisavalt tervet mõistust, võib ta aru saada, et sinu suur asi oligi seesama rohtaed, mida sa kogu elu harinud oled. Ei ole vaja taga ajada Arkaadia aedu, kui sul on korralik kodumaine taimelava, mis kasvatab nii vilju kui kauneid õisi. Õpetajaamet on eriline.




Ottokar Domma "Usin õpilane Ottokar. Rüblik Ottokar. Maailmaparandaja Ottokar."

Mõni raamat on puhas kuld. Eriti mõni nii-öelda lasteraamat, mis aga pakub rõõmu ja äratundmist ka vanemale generatsioonile.

Lapsena lugesin meie kodueksemplari korduvalt ja korduvalt. Kahjuks on see tänaseks kuskile kadunud, nii et olin väga rõõmus, kui Raamatuvahetuse kaudu endale uuesti Ottokari-lood sain. Loomulikult on selles raamatus ka nostalgilist äratundmist küll ja veel, kuna tegu siiski sotsialistliku Saksamaaga. Kuigi ma tean ka inimesi, kes oma nõukogudelikus lapsepõlves tänasel päeval mitte midagi nostalgilist ei näe ning lapsepõlv kangastub neile kui üks suur repressioonide rida, siis mina siiski ütlen, et lapsepõlv on lapsepõlv ning selle õnnelikkus või ebaõnn sõltub ikkagi paljuski muudest faktoritest kui riigikorrast.

Sõber Tiina - kes Ottokari-lugusid samamoodi armastab kui ma ise - ütleb kaaspedagoogina, et tänapäeval oleks pooled Ottokari õpetajad ahistamissüüdistusega koolist ammu lahti lastud. Osad ahistavad kolleege ja teised õpilasi. Aga kui see õnnetu Luschmil välja arvata, siis teiste õpetajate igasugu nimetamiste ja eriti Burschelmanni tahumatuse taga näevad nii õpilased kui lastevanemad siiski üldist heatahtlikkust ja soovi lapsi harida. Ja Luschmilistki saavad noored haridusjüngrid tänu Burschelmannile lõppeks paremini aru.

Aga nagu ma ütlesin, on raamat lihtsalt puhas kuld.

Kui direktor kord jälle klassiuksest sisse astus, võtsimegi selle oma südameasjaks. Preili Uta Kraut oli meile jutustanud Kuust, marsist, Jupiterist ja äralöödud kätega Veenusest ning me pidime kõigest sellest ühe loo kokku panema. Minu sõber Harald vatras siis, kuidas ta istub kosmoselaeva juhtpuldi ees ja silmitseb ekraani. Äkki karjatas Harald: "Häire! Mootorid täiskäik edasi, vahetame asukohta, vastu tuleb parv hemorroide!" See oli alles põnev. Aga samal hetkel pahvatas õpetaja Kraut ohjeldamatult naerma ja seltsimees direktor lõi endale kätega vastu põlvi. (lk 18)

Kui minu ema kirja kätte sai, vastas ta samuti mulle karmi pilguga otsa ja küsis, millega ma siis jälle olen hakkama saanud? (---) Mina vastasin, et ei tasu iga tühise asja pärast kohe ärrituda, ja surnud hiire pärast ei visanud õpetaja Seidenschnur ka vedru välja, ta ainult karjus natuke. Ja kui õpetaja Burschelmannil kummardades püksid rebenesid, siis naersid kõik, mitte mina üksi. Ja õpetaja Luschmili katkise auto pärast ei tasuks ka sellist lärmi lüüa.
Minu ema võttis mule kohe kõrvad pihku ja küsis, mis autoga lahti on ja kas ma veel mingit kahju olen tekitanud. Mina vastasin, et ei, ja see juhtus nii: me tegime lumememme ja õpetaja Luschmil sõitis selle naljapärast katki ja naeris seejuures kahjurõõmsalt. Paari päeva pärast tegime uue lumememme, ja nimelt tuletõrjehüdrandi ümber. Õpetaja Luschmil pärast seda enam nii rõõmsalt ei naernud. (lk 96)

Samas võib ka teada saada, et tuleb välja uurida, mis põhjustab Wally pükste katkinemist ja mis juhtub, kui laiajad laiavad ja kümnendikud korda peavad.

Klassika, mida ma kindlasti loen aina üle ja üle.



teisipäev, 25. september 2018

Tommi Kinnunen "Nelja tee rist"

See lugu oleks sama hästi võinud olla Eestist. Või Venemaast. Või Prantsusmaast. On küll Oulu ja kõnnumaa, aga inimlikud probleemid ja konservatiivses ühiskonnas vastuvoolu ujumine pole ühelegi rahvale võõrad.

"Nelja tee rist" vaatleb ühe perekonna lugu läbi aja, aastatel 1895-1996. Enamus raamatu tegevusajast on aeg, mil mees oli naisest loomuldasa üle ning naiste emantsipatsioonist ei julgenud suurem rahvas unistadagi. Abieluvälised suhted on ennekuulmatud. Aga perekonna nii-öelda matriarh, ämmaemand Maria, ei vaja oma ellu meest. Lapse saab ta küll (jalgratta ja maja pealekauba) ja sellest piisaks, et ta täielikult ära põlata, kuid ämmaemandat on ju ikkagi vaja...

Aga mis saab siis, kui perekonda juhtub pime laps? Aga mis saab siis, kui pereisa, kes tegelikult oma peret armastab ja sellest väga hoolib, avastab endas seksuaalvähemuslikud kalduvused? Mis saab siis, kui ta naine sellest teada saab? Kas hell hath no fury like a woman scorned või laheneb asi vaikselt ja tsiviliseeritult?

Kinnunen räägib sama lugu neli korda - kõigepealt Maria, siis tema tütre Lahja, seejärel Lahja minia ja lõpuks Lahja abikaasa vaatevinklist. See oli lugeja seisukohast väga huvitav võte, sest alguses pettis täitsa ära - jäigi Maria loost mulje, et tegu on kuidagi katkendliku ja hüpliku looga. Aga kui lugeda sinna otsa veel kolm samasugust hüplikku lugu, siis langevad pusletükid klõbinal paika ja moodustub tervik, ühe perekonna saaga, kes on nagu rannamänd - tuuled räsivad vasakult ja paremalt, aga kuidagimoodi õnnestub tal ikka juured maasse haakida ja ellu jääda. Ning kokku jääda.

Väärt iga minutit.




pühapäev, 23. september 2018

Doris Lessing "Hea naabri päevik"

On olnud lugemise suhtes viljakas nädalavahetus. "Hea naabri päevik" oli mul tegelikult juba pooleli, aga auhinnaraamat trügis korra vahele.

Ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem Doris Lessingit lugenud. Mul on vist üldse nobelistidega kehvasti, aga pärast auhinnaraamatut pole ma üldse kindel, kas see on mingi eriliselt suur kaotus, kuigi Ishiguro ja Lessing on mõlemad olnud väga veenvad lugemiskogemused.

Keskealine üksi elav naine, kes töötab naisteajakirjas ja kelle välimus on alati viimseni viimistletud, sõbruneb täiesti ootamatult vana naisega, eluheidikuga, kelle kodu ja isiklikku hügieeni iseloomustab kõige paremini sõna "minnalaskmine". Ühelt poolt on meil peen daam, kelle iga juuksekarv on paigas ja kes igapidi enda eest hoolitseb, ning teisalt Maudie, haisev, räpane ja vihane sodihunnikute vahel elav naine - see rabab Jannat (õige nimega Jane'i) ennastki. Kuid ta tuleb ikka ja jälle tagasi, kraamib ja küürib, peseb ning käib poes. Nende suhe ei ole lihtne. Sellegipoolest ajab see aina tugevamaid juuri.

Ilmselt on vähemalt algselt tegemist Janna süütundega, mis on tingitud sellest, et ta oma ema ja vanaema minevikus hooletusse jättis ja keskendus nende abistamise asemel endale ja oma karjäärile. Kuid mida edasi, seda enam käib Janna Maudi juures tema enda pärast. Ta õpib mõistma vanu inimesi, nende häbi oma olukorra pärast, nende vajadust säilitada mingigi eneseväärikus isegi siis, kui sellest on järel vaid riismed. Ja koos Jannaga hakkab vanainimesi mõistma ka lugeja. Mõistma nende valu, mõistma seda, kuidas on võimalik end nii käest ära lasta, mõistma nende kõikevõitvat soovi hoida kinni oma kodust, ükskõik millises seisus see ka poleks.

Raamat on kirjutatud ausalt, detailselt, võiks isegi öelda, et graafiliselt. Samal ajal tunned lugedes vastikust ja kasvavat kaastunnet ning mõtled, kas ma oleksin võimeline end niimoodi ohverdama, kogu oma kaastundest hoolimata?

Lessing annab oma raamatuga hävitava hinnangu nn "sugulastele", kes oma pereliikme on jätnud niimoodi virelema ning midagi tema heaks tegema ei vaevugi, kuna temaga on ilmselt "tüli". Meenub minu enda lapsepõlv, kui meile võeti korterisse üks vana naine, kes oli mingeil seletamatutel põhjustel kodutu. Meil polnud temaga mitte vähimatki seost, kuid heade inimestena võeti ta korteri ja kosti peale ning et ta end väga halvasti ei tunneks, omistati talle meie - laste - hoidja tiitel, kuigi vanaema ja vanaisa olid ju ka kogu aeg kodus ja vajadust mingi hoidja järele meil ei olnud. Ja nii ta meil elas aastaid, kuni suri. Pärast surma ilmusid välja ka sugulased, keda me kordagi näinud ei olnud, ning läks õudseks löömaks selle peale, kes saab endale tema õmblejakäärid, kes õmblusmasina, kes järele jäänud kangad. Vaatasime seda madinat pealt ja ei suutnud ära otsustada, mida tundagi.

Ühesõnaga, lugu ärritab, kurvastab, äratab süütunde ja teeb kõike, mida üks hea raamat peab tegema - loksutab sind läbi ja jätab viimase lehekülje lõppedes sind mõtlema, mõtlema ja siis veel natuke mõtlema...



Maarja Kangro "Minu auhinnad"

Ütlesin just täna raamatukupjale, et mulle meeldib Maarja raamatute juures kõige rohkem see, et tal tundub olevat sügavalt ükskõik, mida laiemad massid tema kirjutistest arvavad ja kas noodsinased massid arvavad, et sellistest teemadest peaks üldse kirjutama. Maarja tahab millestki kirjutada, talle tundub teema kas vajalik või huvitav, ning siis ta kirjutab.

(Lugeja ärgu pahandagu, et ma autorit eesnimepidi kutsun, kursusekaaslast on imelik Kangrotada.)

Esiteks ei arva ma muidugi, et see päriselt ka lõpuni tõsi on. Eks ta isegi mainib just sellessamas auhindade raamatus, et eriti noorel literaadil on väga taolist tunnustust vaja. Toob ju auhind prestiiži ja ikka päris sageli ka raha, kuigi alati - nagu nähtub raamatust - ei pruugi need asjad üldse omavahel korrelatsioonis olla.

Esimene osa raamatust räägib autori enda auhindadest ja ka põgusalt ta enese žüriis olemise ja auhindade määramise kogemustest ning kui palju - või vähe - see teda mõjutanud on. Teine osa arutleb, nagu kaanel mainitud, kirjandussotsioloogiliselt taolistest auhindadest üleüldse, nende arengust ja neisse suhtumisest erinevail ajaperioodidel ja erinevates riikides.

Mina ei ole literaat, ma pole oma elus peale blogi midagi kirjutanud. Okei, tõlkinud nüüd olen. Ma mõtlen praegu sügavalt selle üle, kui massiliselt seda raamatut müüma hakatakse. Miks peaks mõni sportlane või õpetaja või farmitööline leidma, et see teema teda kõnetab. Ausalt öeldes ei peaks mindki, aga võta näpust. Lugesin lõmpsti läbi, itsitasin siin-seal, noogutasin siin-seal. Eriti teises osas arutles Maarja ju üldinimlike vajaduste üle - eks me kõik vaja aeg-ajalt tunnustust. Rahaline auhind on ka tore, kui siiski on ehk olulisem teadmine, et ma olen selle asjaga, mida ma ajan, õigel teel.

Tore oli lugeda sellest, kuidas erinevad nominendid ja laureaadid nagu peaksid olema auhinnast üle. Auhinna pärast tõmmelda on väiklane ja lapsik, seda välja nuiata masendavalt needy. Õige kirjanik kõnnib ringi hooletult nagu dändi, kelle välimus on viimse voldini hoolikalt sätitult hooletu. See kõik on nii tähtis, aga seda ei tohi ometi teistele välja näidata!

See on tihedalt seotud meie - ja võibolla veelgi rõhutatumalt loomeinimeste - sisemise nartsissismiga, mille kohta lk 280 on öeldud nii: "Ei ole siin mingeid varjatud motiive, lihtsalt meeliülendav on vaadata, kuidas ma säran. Kes paistab sealt pjedestaalilt või ajalehe esiküljelt, kes kõnnib seal päikeses - mina, mina! Nii ilus, hurraa!"

Aga kes on veelgi kõrgemale arenenud, tekitab furoori ja kõneainet näiteks sellega, et ütleb auhinnast ära.

Ja kui auhind juba ilusti vastu võetud ning end pildistada ja intervjueerida lastud, siis on samuti täitsa tore lugeda raamatu päris lõpus sellest, mis neist auhindadest kodudes saanud on...

Maarja võtab ette massiivse ülesande ja hekseldab läbi auhinnad kulka preemiatest Nobelini välja. Kolm lehekülge kasutatud kirjanduse nimekirjagi annab aimu, et tegemist on põhjaliku uurimistööga, mis esseistlikus vormis lugeja ette jõudnud on. Kirjutab hästi, loogilise selgusega, kergesti jälgitavalt. Ja nagu tema raamatutes viimasel ajal ikka, esinevad kõik tegelased seal oma pärisnimede all.

Nagu ma juba ütlesin. Maarja kirjutab, kuidas Maarja tahab. Ja see on uskumatult võluv.






Ruth Rendell "Naabritüdruk"

Algab nagu krimka. Selline skandinaavialik, õõvastav, kurjategija tundub patoloogiliselt psühhopaatiline. Sureb kaks inimest. Osad jäänused neist lõpetavad vundamendikäikudes ning aastakümneid hiljem ilmuvad nad sealt välja ja teatud isikutel tekib kahtlus, et need võivad kuidagi olla seotud nende lapsepõlvega ja üks tegelane hakkab kahtlustama - kusjuures õigustatult - oma isa.

Sellegi raamatu puhul on süüdlane lugejale algusest peale teada, nii et vaadeldakse pigem psühholoogilist poolt, kuid ka seda, kuidas juhtunu inimestele avaldub. Või siis vähemalt üritatakse.

Raamatu tagakaanel on öeldud, et Ruth Rendell on enam kui 60 raamatu autor ning võitnud arvukalt rahvusvahelisi auhindu. On üsna irooniline, et ma kirjutan seda blogisissekannet hetkel, mil olen just lõpetanud järgmise raamatu, Maarja Kangro "Minu auhinnad", millest kohe ka pikemalt juttu teen, kui Rendelliga ühele poole saan, aga kergelt muigama pani see fraas mind praegu küll. Kolm korda on ta saanud ka Edgar Allan Poe auhinna ning pälvinud oma kirjandusliku tegevuse eest aadlitiitli, ütleb tagakaas uhkelt.

Inglased ei ole väga nõudlikud.

Muidugi võib olla, et tal on kõik need teised arvukad ja auhinnatud raamatud paremad, aga minu jaoks jäi vähemalt "Naabritüdrukus" puudu pingest ning ka selgusest. Raamatus oli kole palju tegelasi, kes mul kõik juba alustuseks sassi läksid ja paari erandiga sassi ka jäid. Kes seal lapsepõlves mängukaaslased olid ja kes olid nende hilisemad partnerid, kelle abikaasad tulid samast lapsepõlvepundist ja kes olid enda omad importinud kuskilt mujalt seltskonnast jne jne. Suurema osa lugemise ajast olin ma lithsalt segaduses, et kes see nüüd on, kellest räägitakse, ja kes ta sellele eelmisele nüüd oligi. Päris lõpuks mõni põhilisem tegelane sai ikka selgeks ka.

Kõige loetavam oli selles raamatus ühe abielu lörri minemise teema. Tavaline armukolmnurk, mahajäetud naine hullub ja hakkab mässama, kuid hiljem emantsipeerub piisavalt, et luuserile pärast koht kätte näidata, kui see tagasi roomab, saba jalge vahel.

Nojah.




pühapäev, 16. september 2018

Karin Fossum "Harriet Krohni mõrvalugu"

Sedakorda täiesti teise nurga alt kirjutatud lugu, mitte tavapärane whodunnit. Küsimus pole absoluutselt selles, kes kuriteo toime pani - see on algusest peale selge, sest kogu lugu jutustatakse selle sooritaja seisukohast.

Charles ei ole tegelikult üldse kuritegelike kalduvustega. Ta on oma elu elanud täiesti tavalise mehena, abiellunud kena naisega, saanud toreda ja sihikindla tütre, kelle armastus hobuste ja ratsutamise vastu on midagi enamat kui tavaline tüdrukute huvi. Juliest on kujunemas professionaalne ratsutaja ja tal on piisavalt eesmärgikindlust, et koguda endale märkimisväärne summa omaenese hobuse ostmiseks. 

Kahjuks on Charles aga sattunud mängusõltuvuse küüsi ning see võtab temalt nii kõik olemasolevad finantsid kui ka need, millele ta pretendeerida ei tohiks - pere majapidamisraha ning eriti kahetsusväärsel kombel ka Julie' hobuse jaoks kogutud summa. Naine sureb ja Julie läheb internaatkooli, stipendiumiga, nii et ta tuleb omadega välja, kuid ei saa ka midagi lubada. Isaga ta suhtlema nõus ei ole, iseenesestki mõista. 

Charles on puntras. Ja Harrietil on kodus raha ja lauahõbedat. Selles näeb Charles lahendust. Ning raha ja hõbeda ta kätte ka saab, kuigi rööv läheb plaanipärasest keerulisemalt ja lõpeb nii, nagu pealkirjas öeldud. Kui võlad tasutud ja Julie'ga asjad klaarid, algavad südametunnistuse piinad. Ka uurimine käib ning küsitlused ei ole kergete killast. Kas Charles pääseb süüdimõistmisest? Kas südametunnistus jätab ta rahule? Kas ta näeb end kurjategijana? Kas Julie saab teada? Need on küsimused, mis autorit huvitavad. 

Meeldis rohkem kui "Petta surma", just selle pärast, et vaatenurk oli uudne. Kas inimene, kes viimses ahastuses sooritab kuritöö, mis oli küll ette kavatsetud, kuid lõppes ikkagi hoopis teise kuritööga, on kurjategija, samasugune mõrvar kui need, kes tegid seda kõike teadlikult ja ettekavatsetult? Saab neid kaaluda sama margapuuga? Nii et kindlasti enam kui Harriet Krohni mõrvalugu on see pigem siiski Charles Olaf Torpi lugu.

Head kaasamõtlemist!




Maryse Rivière "Petta surma"

Ma nüüd siin selgituseks paar sõna - üritan sel aastal lihtsalt huvi pärast Facebooki lugemise väljakutse lõpuni ära teha, sellepärast ma loengi siin järjest selliseid raamatuid, mida ma võibolla ise poleks välja valinud. Kui teil peaks tekkima mingi mõte siin seda ja järgmist paari raamatututvustust lugedes selle kohta, kas mul on ehk mingi seletamatu armastus Mirabilia sarja vastu, siis see on väljakutse. See pole mina. (Kõlab nagu mingi raamatuhaige pihtimus - see pole mina, see on minu haigus, mis niimoodi teeb!)

Ühtlasi olen ma jõudnud ka järeldusele, et järgmisel aastal ma tõesti väljakutset sellepärast tegema ei hakka, et kõik punktid ära lugeda. Pigem teen nii, nagu ülemöödunud aastal - loen, mida tahan, ja kui kattub mingi punktiga, siis kattub. Aga see grupp seal on hea, palju imelisi raamatuid olen leidnud, mida poleks ise osanud raamatukogus või -poes vaadatagi.

Kuid nüüd raamatust. Tegemist krimkaga, mitte eriti tihedaga, mis tuleb minu silmis krimkale ainult kasuks. Autor pöörab pigem tähelepanu loo psühholoogilisele küljele, mingeid väga detailseid ja võikaid kirjeldusi ei ole (mistap ma ei suuda vist eal lugeda ühtki Keplerit või Kingi vms). Hea rahulik lugemine ja intriig on alustuseks kenake - Prantsuse politseile teadaolevalt hukkunud kriminaali DNA ilmub välja Iirimaal toimuvate kuritegude ohvritel. Uurimisse kaasatakse need Prantsuse politseinikud, kes Morlaix' juhtumiga algusest peale kursis olid.

Üldiselt oli täitsa okei lugemine ning mõnevõrra isegi huvitav. Christie' mõõtu ta välja muidugi ei andnud. Taustalugu oli ka võibolla pigem punnitatud - prantslasest uurija leiab Iirimaal esimese raksuga unelmate naise, kes on aga uurimisega rohkem kui kaudselt seotud ja lõpptulemus on ka pisut meh.

Mida ma aga tahaksin tõesti kiita, on raamatu tõlge (Kaja Riesen). Just hiljuti oli ka ühes fillide grupis juttu sellest, et Eesti Raamatu tõlgete kvaliteedis võib üsna alati julgelt kindel olla. Ei pea aina kurja pilguga vaatama, et siin on koma puudu või see lauseehitus on inglise keele oma - võib lihtsalt lõdvaks lasta, lugeda ja nautida. Sama jutt käib eelmise tutvustatud raamatu kohta (ka Mirabilia) ja järgmise kahe kohta (sama sari). Raamatud ise on ka kas vähemalt keskmiselt head või enamgi.

Täitsa roogitav räim.






neljapäev, 13. september 2018

Agatha Christie "Saladuslik juhtum Stylesis. Eesriie."

Agatha Christie on Agatha Christie. Tundub, et kõik on kas lugenud, filme näinud või mõlemat. Üsna sümboolselt seob see raamat kaante vahele kokku Hercule Poirot' esimese ja viimase juhtumi Inglismaa pinnal. Veel sümboolsemalt toimuvad mõlemad samas majas. Esimene kord on tegemist peresisese juhtumiga, kus perenaine on abiellunud kõigile majakondsetele täiesti vastumeelse mehega. Peaaegu kõigile. Kui naine sureb, langeb kahtlus kohe automaatselt kõige loogilisemale potentsiaalsele mõrvarile - aga kas ikka on see nii, nagu pealt paistab?

Suure ja rõõmsa kokkusattumuse tahtel saavad Stylesis kokku kapten Hastings ja Hercule Poirot - viimane sõjapõgenikuna ning ka Hastings on sõjast päris räsitud. Ja nii nad pead kokku panevadki, ühelt poolt Poirot, vahe kui žiletitera, ja teisalt Hastings - armas, tuulepäine, kuid üdini lojaalne. Ja nii algab eluaegne sõprus ja vandeseltslus.

"Eesriie" viib meid aega, mil Poirot on oma eluloojangul ning kutsub Hastingsi kohale, et veel viimast korda 'jahti pidada'. Juhtum on keeruline, pealtnäha mitte mingit kahtlust äratanud kuritegude taga on Poirot märganud kellegi pahatahtlikku kätt - tegutsemas on eriti kurikaval sarimõrvar.

Muideks, kui ma seda lugesin, siis peaaegu päris lõpuni välja ei olnud ma kindel, et ma seda lugu üleüldse tean. See on muidugi iseenesest kahtlane - oma arust olen ma neid kõiki kas lugenud või telekast näinud. Eriti arvestades seda, kui põikpäise järjekindlusega ETV neid seeriaid aina näitab ja näitab... Sest äkki KELLELGI on veel üks osa nägemata. See selleks. Aga vaid mõni lehekülg enne lõppu (küll ühe vihje peale raamatus) tuli mulle meelde, et tean ikka küll, mis saab.

Ma mäletan ka seda dokumentaalfilmi, mis Poirot' filmidest vändatud oli. David Suchet - maailma kõige õigem Poirot (ma üldse ei saa aru, miks peale seda üldse peaks keegi tahtma mingit wannabe Poirot'd veel maailmale pakkuda, Hollywood vms) rääkis seal "Eesriide" filmimisest. Ta oli seda tehes väga emotsionaalne ja miks mitte emotsioone valla lasta - tema tegelaskuju, keda ta aastaid mängis ning läbi ja lõhki tundis, suri ju selles osas. Just sellepärast olid filmitegijad ka otsustanud, et mitte "Eesriiet" ei filmita viimasena. Selle otsa tehti veel üks vähem kurb osa, et kogu seda aastatepikkust tööd saaks kroonida ikka üks korralik pidu (sest mis sa pidutsed, kui sa alles ära surid). Minu meelest väga mõistlik otsus.

Muideks, liigub ringi väide, et Poirot' ossa soovitas Suchet'd Agatha Christie perekond ise, olles teda kusagil mängimas näinud. Ja veel väike fakt - viimased osad filmiti alles aastal 2013 (esimene hooaeg oli aastal 1989).

Christie' raamatuid võib alati une pealt lugeda, ta on selline krimihuviliste Astrid Lindgren.






pühapäev, 9. september 2018

Mari Järve "Klaasmeri"

Kui keegi Facebookis ei oleks Mari Järve nime üllatuslikult hea autorina nimetanud, ei oleks ma vist iial temani jõudnud. Ilmselt sellepärast, et tema kirjatööd klassifitseeruvad ulmekirjanduse alla ja ma üldiselt kõige suurem klassikalise ulme sõber ei ole. Küll aga on kaanele kirjutatud "Imeulmeromaan", nii et kõige klassikalisem ta ehk siis pole.

Raamat vastandab mingil väga vanal ajal toimuvas tegevuses ja pingetes (kuigi ma olen aru saanud, et ajal on ulmeromaanides täiesti mitteoluline roll ja teda ei peagi määratlema) Klaasmere ääres elava mere- ja metsarahva vahel. Omavahel nad läbi ei saa, hõimurahvad (ehk metsarahvas) on mereinimeste peale nende maade osalise anastamise pärast tigedad, kuigi raamatu jooksul selgub, et mererahval on selleks mõjuvaid põhjusi olnud.

See on omamoodi Romeo ja Julia lugu, aga sõprusest kahe noore naise vahel eri klannidest. Nad ei tohiks omavahel rääkidagi, aga ometi nad saavad jutu peale ja üsna kiiresti on mõlemad aru saanud, et teine on täpselt samasugune inimene nagu ta isegi. Kuigi tegemist on kiirpilgul suhteliselt klassikalise muinasjutuga, siis on Mari Järve sinna sisse suutnud kirjutada terve rodu tänapäevaseid probleeme, alustades mõttetu vihkamisega kahe samasugustest inimestest koosneva rahva vahel, jätkates naiste allasurumisega meeste poolt ning ülikooliharidusega, mis vahel lihtsalt ei vääri vaeva.

Ja see on lihtsalt NII hästi kirjutatud! Mõnda raamatut loed kirtsus ninaga (vt "Eremiit"), mõnda isuga, aga mõne neelad alla nii, et ise ka ei märka. Milline tore tekst! Samas nii lihtne, aga nii hästi voogab ja kannab sind endaga. Üldse mitte kui mingit maavillasust, ei mingit koolikirjandilikkust, nagu vahel Eesti autoritele omane on (sest kõik tahavad ju raamatu avaldada, kui kirjandusõpetaja ütles, et sa kirjandeid hästi kirjutada oskad). Lihtsalt lugesin ja nautisin ja mõtlesin, et on ikka hea raamat. Natuke Hemingway moodi - lihtne tekst, aga iga rida tekitab peas lehekülje kuni kaks mõtteid.

Minu selle aasta meeldivaim üllatus kohe kindlasti. Pealegi veel imeilusa kujundusega.



Thomas Rydahl "Eremiit"

Kuna aasta hakkab lõpu poole tiksuma, siis mõtlesin, et ma ju võin PROOVIDA Facebookis lugemise väljakutsega ühele poole saada. Eelmisel aastal ma ei lugenud vist ühtki raamatut lihtsalt sellepärast, et väljakutse tehtud saaks. Sel aastal katsetan, aga ma pigem arvan, et järgmisel aastal ma lähen jälle seda teed, et loen, mida ainult tahan. Kui läheb mingi punkti alla, siis läheb. Aga ega ma ei tea, mis järgmine aasta toob.

E-tähega algava raamatu punkti lugesin raamatukogu juhataja soovitusel "Eremiidi". Tagakaanetutvustus oli küll paljutõotav. Rannast leitakse mahajäetud autost kast, milles on väikese beebi surnukeha. Politsei mätsib asja kinni, kuna nad ei viitsi sellega tegeleda.

No täitsa lubab, eks. Tegevus toimub Fuerteventura saarel Hispaanias, kus elab muuhulgas ka Taanist pärit, kuid juba aastaid tagasi sealt pärast lahutust ära kolinud taksojuht Erhard. Erhard leiab, et kuna politsei on leidnud viisi, kuidas juhtum ära lõpetada, aga nende välja mõeldud lugu on puhas vale, siis on nüüd paras aeg asi enda kätte võtta.

Lugesin ja lugesin ja ei saanud lahti tundest, et kuu-uurija Katrin Lust on endale hingesugulase leidnud. Inimene võtab endale pähe, et mõrva uurimine on just täpselt see asi, mis on temale jõukohane tegevus ja tema ongi kutsutud ja seatud seda tegema. Erhard jättis mulle sellise kergelt imeliku mulje, kui ma nüüd kenasti ütlen.

Kirjutatud oli ka sedasi... Kirjanikku tuleb muidugi tunnustada, üle 400 lehekülje lugu ikkagi kirjutatud, eks see võtnud omajagu aega ja kõik. Aga minu kui lugeja seisukohast mämmutas autor lõputult, saba ja sarvedeta, üht ja sama. Ning samas neid asju, mida oleks taustaloona teada tahtnud (sõrme kaotamise lugu, Taaniga sidemete katkestamise lugu) jälle üldse seal ei olnud.

Lugesin just Murakami "1Q84" raamatut, kus üks kirjanik kirjutas teise loo ümber ja siis see võitis auhinna. Kange tahtmine oli sellele mehele nüüd ka Thomas Rydahli raamat sokutada - süžee idee pole ju paha, aga lugu oleks kõvasti toimetamist tahtnud.

Otseselt pooleli ei jätnud, aga soovitada ka ei oska.




esmaspäev, 3. september 2018

Haruki Murakami "1Q84"

Mis küll on selle meistri mõttes, kes selliseid riistu taob...

Selles mõttes erineb Murakami nüüd Ishigurost kindlasti, et vähemasti on "Kafka mererannal" ja "1Q84" selgelt sama fantaasiamaailma sünnitised. Murakami stiil on väga tugevalt äratuntav, nii et kui keegi mulle selle ilma kaanteta kätte pistnud oleks, siis selle pähkli oleks katki hammustanud küll. Ishiguro need kolm raamatut, mida mina lugenud olen, olid üksteisest nii erinevad, et autori pimesi määratlemisega oleksin mina kahtlemata kimpu jäänud.

"1Q84" vihjab päris otse nii Orwelli raamatule "1984" (isegi raamatu tegevus toimub samal aastal, aga kuna see on siiski paralleelmaailm, nimetab üks peategelastest selle 1Q84-ks, kusjuures Q tähendus on 'question mark', sest tegelane ei suuda seda maailma lõpuni mõista) kui ka jäneseurgu lennanud Alice'ile, uru aset täitmas kiirteelt maha viiv avariiredel.

Murakami raamatud on nagu täiskasvanuile kirjutatud muinaslood - olemuselt täiesti ebarealistlikud, aga kirjutatud on nii, et hakkad igaks juhuks ümberringi vaatama, kas kõik ikka on nagu vanasti. Igaks juhuks loed taevas kuud ka üle. Äkki on kaks...

Raamat on muidugimõista tubli tükk, enam kui seitsesada lehekülge ja see on alles kaks esimest raamatut! Ja üks on veel. Kindlasti pole mul lähiajal plaanis kolmandat osa lugeda, aga kuna see on juba selline aju-uss, et see maailm uuristab ennast sulle sisse ja siis ei saa vist päriselt sealt enne välja ka, kui raamat täiesti finito on, tuleb see ükskord ikkagi ära lõpetada. Pealegi, miks mitte lugeda - lugu voogab kenasti, tegevust on, fantaasia lendab.

Sellise huvitava fakti leidsin ka, et esimene väljaanne müüdi läbi samal päeval, kui see lettidele ilmus. Mamma mia.

Jah. Väga meeldis. Ja arvestades tohutut lehekülgede arvu, kulges lugemine siiski pigem väga kiiresti.

Leoš Janáčeki 'Sinfonietta' kuulasin ka ära.





Kaire Vilgats, Dagmar Oja "Ilusad suured tüdrukud"

 See on nüüd küll üks raamat, mida oli juba väga ammu vaja.  Kes meist ei teaks superbäkke, kes on eestlastele juba sama omad kui Iff või Ki...