Täiskasvanud kujutavad alati ette, et nad saavad lapsi kaitsta, takistades neid minemast ohtlikesse kohtadesse, kuid kõik teismelised teavad, et see on mõttetu, sest kõige ohtlikum koht maakeral on meie sees.
___
Siis küsis ta teistelt neljateistaastastelt: "Kas te arvate, et me oleme siis ka veel parimad sõbrad, kui me suureks saame?"
Selle peale vastas Joar rahulikult: "Ma ei usu, et me kõik elus oleme, kui me suureks saame."
Nii mõnigi kord on mul Varraku kuuraamatut valides keeruline. Aga kui tuli uus Backman (tlk Kadi-Riin Haasma), siis hoolimata sellest, et ma olin seni lugenud ainult vanaema-raamatut ja Otto-raamatut, teadsin ma kohe, et seda ma tahan. Juba nende kahe eelmise põhjal oli selge, et Backman on kirjanik, keda meil kõigil vaja on, sest tema on üks nendest inimestest, tänu kellele maailm on õige pisut helgem paik, kui ta muidu seda oleks.
"Minu sõbrad" algab Louisaga, kes "on vilets peaaegu kõiges, aga vihapidamine tuleb tal hästi välja", sest "see pole suurustamisena mõeldud, aga selles on ta tõesti maailmatasemel". Mida sa muud nii hästi veel oskaksidki, kui elul pole sulle juba kaheksateist aastat midagi muud pakkuda olnud kui asju, inimesi ja olukordi, mille peale viha pidada? Mõni lihas on lihtsalt hästi treenitud.
Maailm, see maailm. Selles on nii palju mõttetuid rikkaid keskealisi ja vanu inimesi, kes kunstinäitusel "ei julge rääkida maalidest seintel, nad kardavad kohutavalt, et võivad valesti arvata, keegi teine peab esimesena midagi ütlema, et oleks teada, mida tohib armastada." See on täis vanemaid, kes "said sageli kuulda, et neil on ebanormaalne laps. Traagilisel kombel jäid nad seda uskuma. Seetõttu jäid nad ilma jumalikust rõõmust saada teada, et neil on eriline laps." See on täis ohte, mis varitsevad purjus pea ja püstiste rusikatega koduseinte vahel.
Kui seda raamatut oleks kirjutanud näiteks Houellebecq või Dostojevski, siis oleks Louisal ilmselt täbarasti läinud, aga Louisa õnneks oli autoriks Backman. Tema teab väga hästi, kui palju on teismeliste maailmas ebaõiglust, välist kurjust ja halba õnne, aga samas tahab ta kohe kindlasti, et kõik raamatu tegelased ja lugejad teaksid, et kui hull olukord ka poleks, siis võib elul sulle ikkagi mõni üllatus varuks olla, isegi kui sa täiesti juhuslikult sellele üllatusele kuskil kõrvaltänavas otsa jooksed.
See on minu senistest Backmanitest see kõige tumedam ja süngem, aga kuigi see on leina, vägivalla ja ebaõigluse raamat, on see kohe kindlasti ka lootuse raamat. See on kõige ilusam ood tõelisele, pühendunud ja tingimusteta sõprusele, mida ma kunagi lugenud olen, sest mis ka ei juhtuks, sõbrad on turvasüsteem, mis toimib alati, igas olukorras. Peret valida ei saa. Sõpru aga küll.
Kui suur peab olema inimese süda, et ta mitte ainult ei vaata, vaid ka näeb, mõistab ja suudab kõik poolused sõnadesse valada nii, et juba esimesel mõnekümnel leheküljel oled sa nii laginal naernud kui ka korduvalt udutanud ja sa tahaksid kõiki maailma lapsi ja teismelisi kallistada ja öelda, et ära karda, veel on inimesi, kes hoolivad ja oskavad sind armastada?
Kirjutada nagu Backman oskab ainult Backman.
"See naer sobib sulle. Mul on hea meel, et nad ei suutnud seda sinult ära võtta."
"Kes?"
"Kõik inimesed, kes on proovinud."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar