Mis nende muhekrimidega ikka nii väga muud teha, kui kimpu siduda ja koos ära blogida. :)
Tundub, et see Holsti sari (mida on kokku hetkel kolm raamatut eesti keeles ja tundub, et rohkem praegu pole ka originaalis) on üks ääretult tore suvelugemine. Lubati muhekrimi ja kui üldse kellegi surma hõlmavaid raamatuid nii nimetada saab, siis võrreldes Kepleriga (keda ma pole ikka veel julgenud lugeda) on see ikka jah selline mõnusa kohvitassiga jalad murus lugemine.
Taustalugu ehk siis läbivate tegelastega selgroog hõlmab Louise Collinsit, 70-aastast tõelist daami ja endist Rootsi naisteajakirjakuningannat, kellele on viisakalt head aega öeldud ja kes leiab uue loomingulise väljakutse oma magnaadist isa hotelliäris üle Rootsi butiikhotelle kujundades. Samaväärne peategelane on sarjas Lina, gurmeepoe omanik ja Louise'i poolõde, kes Louise'iga paarkümmend aastat tagasi tutvus. Hoolimata mügarlikust algusest on neist saanud tõeline tiim, nii elus kui ka mõistatuste lahendamisel.
Mulle need daamid hullult meeldivad. Nad on mõlemad oma alal väga professionaalsed. Linal on sama palju soojust ja kokakunstioskusi, kui Louise'il stiili ja raha, ja veidral kombel sobivad need kõik omavahel hästi kokku, isegi arvestades nende kolmekümneaastast vanusevahet (või umbes nii see vist oli).
Mõlemas loos, eriti teises, tundub juba päris lõbus, KUI palju asju seal kokku juhtuvad, et raamatus saaks täpselt nii palju korraga sündida, kui sünnib. No mis nipiga saaks päriselt mitmekümneaastased lood välja kaevuda ja täpselt üks haru Lina ja teine Louise'i nina all. Aga see ei aja üldse närvi. Lihtsalt muigad ja tõded, et see on kõik põnevuse pärast sinna kokku topitud – ja las siis olla. Raamat ju sellest ainult võidab.
Netis ringi nuuskides leidsin, et Holst on kirjutanud ka muid raamatuid, aga kuidagi on nende keskmes ikka elustiil ja hea toit, nagu tegelikult ka nendes mõrvalugudes. See vist ongi see muhedam dimensioon, mis ei lase lugudel vaid tumedates värvides olla. Samuti viib iga lugu lugejad erinevasse Rootsi väiksesse, aga imelisse kohta, ja ma juba olen jõudnud neid mõlemaid kohatud paiku ka guugeldada ja tõdeda, et sinna võiks butiikhotelle teha küll. :)
Storytelis kahjuks kolmandat osa ei ole, aga elu käib väljaspool seda ka. Olen enam kui kindel, et vähemalt selle sarja loen ma lõpuni, aga tema toredate karakterite loomise oskuse lummuses võin ma täiesti realistlikult sattuda ka muude lugude küüsi tema sulest.
Kindel kergema ja hästi seeditava suvise lugemissalati soovitus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar