teisipäev, 12. märts 2024

Maria Adolfsson "Paratamatu kurjus"

Hetkel viimane eesti keeles saada olev Doggerland, nr 6.


Sedakorda on tegemist ekstsentrilise kunstniku kadumise looga. Asja ei tee sugugi kergemaks see, et ta on jõudnud kaks korda abielus olla ja teine, nüüdseks lahutatud naine, elab põhimõtteliselt ikka tema majas, kuigi mehel on juba uus elukaaslane. Ja lapsed on üks esimesest ja teine teisest abielust. Ka samas majas. Meenus, kuidas ma ennast kunagi kriidiajastul (vähemalt koolides see siis veel oli) Tartusse sisse kirjutasin ja sellel ankeedilehekesel oli kirjas märkus "Saabub koos perekonnaga", mille peale ütles mul parasjagu külas olnud vend aknast välja vaadates ja kõrvalhoovis elavate mustlaste sebimist jälgides: "Mustlastel peaks seal kirjas olema, et saabub koos suguvõsaga." Enam-vähem selline seis oli ka Raymond Osse kärgperega. 


Karen on oma elus jõudnud stabiilsesse perioodi, kus ta isegi pühadeaega lõpuks ometi nautida saab – tal on nüüd armastav pere ja kodu ning ometi on ka koroonakarantiinid läbi saanud. Seekord ongi tema enda ja ta pere sekeldusi raamatus oluliselt vähem, nii et nii lugeja kui Karen saavad rahulikult kadumise uurimisele keskenduda, kuigi üsna pea on selge, et ilmselt on tegemist ikkagi enama kui kadumisega. Häirivaid asjaolusid on lihtsalt liiga palju. Aga ei tasu arvata, et Kareniga üldse mitte midagi ei juhtu, sest raamatu lõpuks peab ikka natuke närvikõdi ka saama. 


Veel on Kareni ellu sisse potsatanud tema õde (potsatamine toimus juba eelmises raamatus, aga nüüd nad juba ka suhtlevad) ja uus politseiülem, kellel ei lähe kaua aega, et ära teenida alluvate vaikne nördimus ja viha. Mõni lihtsalt on ebameeldiv ja pealegi, kuidas sa kirjutad raamatut – eriti sarja – kus kõik inimesed on ainult meeldivad ja ühtki konfliktsituatsiooni ei teki? 


Ilmselt meeldis raamatu päris lõpp ka rootsikeelsetele lugejatele, sest seal on ilmselge vihje sellele, et neid raamatuid tuleb veel. Praeguseks on uus osa juba ka olemas, aga rootslased seda "Paratamatut kurjust" lugedes teada ei saanud. 


Kui juba pealkirjal peatusin, siis seekord jäi see mind raamatu lõpuks natuke häirima, sest lõpptulemust teades ei ole ma liiga nõus sellega, et mõrvad toimusid mingist suurest kurjusest, pigem olid põhjused teised. Huvi pärast tegin Google Translate'iga väikese rootsi-inglise tõlke ja tundub, et ka rootsi keeles on väljend "necessary evil", mis tegelikult ei ole vähemalt inglise keeles otseselt kurjus, vaid mingi suvaline negatiivne või soovimatu asi või tegu, mida on vaja millegi suurema ja olulisema saavutamiseks. No selline eesmärk-pühendab-abinõu laadne toode. Samas tuleb tõlkijal mingid valikud teha ja kui pealkiri seekord sedasi sai, sest lohises vähem vms, siis las ta olla. Aga üsna kindel olen ma selles, et autor mõtles ikka ühe tegelase puhul haldjalikku ilu, mitte eeterlikku ilu, nagu lugeda võis. Inglise filoloogina naksas mulle muidugi kohe meelde sõna "ethereal" ning väike guugeldamine näitas taas, et ongi mõlemad sõnad rootsi keeles samad. Kuid hoolimata nendest kahest küsimärgist oli Kadi-Riin Haasma tõlge ise ikka sama hea kui eelmisedki raamatud on olnud. Soovitan kindlasti ja jään nüüd pikisilmi järgmist osa ootama.







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Jon Krakauer "Hõredasse õhku"

Kolleegiväljakutse raamat, geograafiaõpetaja soovitus (sobivalt, nagu kohe mõistate).  Jon Krakauer on Ameerika ajakirjanik ja 1996. aastal ...