reede, 12. juuli 2024

Carl Mothander "Kulinaarsed vested"

Kollegiväljakutse raamat, ajalooõpetaja soovitus. 


Järjekordne sulesepp, kellest ma mitte kui midagi kuulnud ei olnud. Carl Mothander oli rootslasvägede juht Eesti vabadussõjas ja kuna talle Eestis väga meeldis, otsustas ta üldsegi Eestisse elama kolida. Ta abiellus baltisaksa soost Benita von Wrangeliga ja Wrangelite Tohisoo mõisa praeguses Kohila vallas nad endale toreda pesa punusidki. 


"Kulinaarsed vested" oli üks ütlemata meeldiv, õdus ja humoorikas lugemine. Mothanderis on peent lääne maitset (kirjeldatud road on kindlasti väga suur samm kartulist ja soolatud sealihast või silgust edasi), rõõmsat ja elujaatavat hoiakut ja suur annus head huumorit, lisaks on teda õnnistatud ka loomulikult lobeda sulega. Kõige tipuks tundub, et Mothander oligi erakordselt hea ja loominguline kokk, sest kõik need söömaajad, mida ta kirjeldab, tunduvad tõesti imelised. Lisame siia veel sellesama rõõmsameelse ja vahetult vaba õhkkonna, mis kõigil tema olengutel näivad valitsevat, ja juba tahakski nii väga koos selle vahva seltskonnaga laua ümber istuda, lobiseda ja kõiki neid toite maitsta. 


Mothander on ka selline kokkaja, kellest iga restoran tänapäeval aina unistaks. Ta kasutab peaaegu et ainult oma kodumõisas toodetud toitu (või selle lähedalt püütud kala) ja tundub, et ka zero-waste lähenemine on talle omane. Isegi kilusoolvesi läheb kanapeede või kastme maitsestamiseks. Ja kui näiteks Jamie Oliverile heidetakse ette, et tema "lihtsad 15-minuti road" on tavalise kodukoka jaoks siiski suhteliselt keerulised ja võtavad tund aega vähemalt, siis Mothander kirjeldab ka kõiki oma roogi kui "lihtsaid", aga tundub, et kui endal oleks kõik need toorained ka niimoodi võtta nagu temal oli, siis need olekski päriselt üsna lihtsad teha. Tal on lihtsalt nii palju fantaasiat, et oskab kõigist igapäevastest toorainetest vaat et Michelini-tärni toidud välja võluda. Kalli Kaasa (nagu ta oma naist nimetab) poolt dekoreeritud laud võttis ka minu vaimusilmas varmalt kuju ja pani mõtlema, et üks suur õis keset lauda suures veeklaasis ulpimas või siis lihtsalt lilleõied mööda lauda linale laotatuna on ju väga ilusad ja täiesti teostatavad lauakaunistused. 


Otsustage "tehtavuse" üle ise: 

Vormi olin pannud pisikesi pruunistatud lambalihatükke. Siis olin lisanud pruunile rasvale natuke jahu ja valmistanud puljongist kastme. Selles kastmes olin keetnud väikseid värskeid porgandeid, herneid, terve väikese kapsapea, mõned valged redised, natuke tomateid, lillkapsast, pisikesi sibulaid ja paar värsket kartulit. Kui see kõik juba vaikselt podises, lisasin hakitud peterselli, valget pipart ja natuke valget veini. Selle hautise valasin vormi, mis jäi tunniks ajaks ahju tõmbama. Aga enne olin ma kõik selle muretaignast kaanega kinni katnud. 


Väike stiilinäide veel ka tema kergest sulest ja nagu möödaminnes sisse pillatud huumorist. 

Asi algas väga kurvalt. Vana Koka astus nimelt sisse ja kandis ette: Õhtusööki ette valmistades oli ta valmis pannud 1) ühe tükeldatud vasikaneeru ja 2) kaks külma kanapoega, mis lebasid ilusti-kenasti köögis lõikelaual ja olid ajalehega kaetud. Siis oli ta köögist veerand tunniks ära läinud ja tagasi tulles leidnud: 1) ei ühtegi kanapoega ja 2) kolm kaheteistkümnest neerutükist. Toimepandud uurimine näitas, et kõige suurem kahtlusalune oli meie inglise pointer Preili. Viidi läbi "juustukoorukeseproov", ja Preili reageeris negatiivselt. Kui ta pöörab pakutud juustukooriku ees pea kõrvale, on asi selge ja Preili peab oma tegude eest vastutama. Sügavalt õnnetuna palus ta hiljem vabandust, mispeale me raputasime tema käppa. 


Igasuguseid juhtumisi tuleb ka selles Eesti suvalises võsamõisas (Maarja Kangro termin) ette, näiteks üks äärmiselt võluv lugu räägib kahest tehnilise rikke tagajärjel mõisamaadele hädamaandumise teinud lendurist. Mothander täheldab, et "kuna allakukkunud lenduri ja ülesriputatud tedrekuke vahel tekib mingi mõtteassotsiatsioon", siis on tarvis lenduritele ja külas olnud Kalli Kaasa nõole Doloresele täidetud tetre pakkuda. Päev lenduritega annab Doloresele võimaluse toredate poiste poole silmi välgutada, kuid kahjuks lahkuvad need vahvad noormehed juba järgmisel hommikul. 

Dolores sonib nüüd rohkem lennutehnikast kui prantsuse kirjandusest, ta ostis endale sõjalendurite käsiraamatu ja vaatab igatsevalt taevasse. Aga non bis in idem (kaks korda sama teo eest ei karistata - ld), armas Dolores. Kaks korda sa meie aias lennuõnnetust näha ei saa. "Jah, aga niisugust tetre mõnel pühapäeval?" sosistab ta tasa ja limpsab unelevalt oma punaseid huuli. 


No on ju tore raamat? 


Ehk siis suur tänu raamatusoovitajale. Ootamatult olen ma jälle ilma igasuguse enesepoolse pingutuseta komistanud ilmselt ühe selle aasta toredaima lugemiselamuse otsa. 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Christina Wahldén "Komblusbüroo"

Varraku augustiraamat. Ega mul enne novembri lõppu õiget lugemis- ja blogimisaega ei tulegi, aga leevendan seda põuda natukenegi.  "Kom...