Kolleegiväljakutse raamat #6, rahvatantsuõpetaja soovitus. Taas kord tuli soovitus eesti keeles, aga see on minu puhkuseks laaditud ja ka ära loetud raamatutest viimane, seega rahakotisõbralikumalt ingliskeelsena.
Ma olen juba mõni aasta mõelnud, et võiks need Galbraithi raamatud ette võtta, sest "Harry Potter" on tõesti väga hästi kirjutatud. Ega lapsed ilmaasjata neid nii hooga ei lugenud, eriti arvestades seda, kui õudselt paksud need tänapäeva laste jaoks on. Seega oli arvata, et ka krimkad sama hästi kirjutatud on. Pealegi oli nüüd põhjust ka uurida, miks J. K. Rowlingule üldse selline pseudonüüm. Ma tegelikult natuke juba arvasin ka, et küllap ta ei tahtnud mingit võrdlust "Harry Potteriga", kuna temaatika ja žanr täiesti teine. Ennast meheks luuletada on juba ka päris hea touch, aga nimi Robert tuleb väidetavalt tema poliitilise lemmiku Robert F. Kennedylt, kombineerituna ta lapsepõlve fantaasianimega Ella Galbraith.
Uurija Cormoran Strike'i seeria koosneb seitsmest raamatust, nii et kui tahta nendega jätkata, siis on tööpõld lai, sest Rowling/Galbraith teadupärast mingite sajaleheküljeliste teostega üldse jändama ei hakka. Raamat algab Cormorani ja tema poolkogemata tööle tulnud assistendi Robini kohmakast esmakohtumisest, aga kuna meie juba praegu teame, et raamatuid on seitse, siis kogu see krobeline algus ja valestardid ikkagi päädivad sellega, et hoolimata Robini kihlatu vastuseisust, ta enda kahtlustest ja Cormorani karusest loomusest tüürib asi ikkagi selle poole, et ühe mõrvalooga see ilmselgelt ei piirdu.
Mõrvalugu ise oli täiesti roogitav räim. Minu jaoks aga oli sedakorda lehekülgi selle loo jaoks natuke liiga palju. Ma ei tea, kui palju ma selle üle virisema peakski, sest tegelikult on taustalugu sarja jaoks ju väga oluline, aga paiguti hakkas just see taustakirjeldus pisut venima. Kindlasti ei olnud see nii järeleandmatult põnev kui "Harry Potter", mida on imelik isegi öelda, arvestades, et viimane on ikkagi lasteraamat ja Strike'i-lood peaks olema täiskasvanute pärusmaa. Aga võib-olla lõi siin lihtsalt välja ka minu lapsemeelsus. :) Õnneks said kõik õhku jäänud otsad lõpplahendusega kenasti kokku seotud, mis pole muidugi mingi ime, sest Rowling on oma tegelaste ja tegevusliinidega väga-väga hoolas. Tal on iga raamatu kohta suured tabelid ja värvikoodid, mis aitavad kõike nüansse meeles pidada.
Nõnda ma peangi vist võtma sama seisukoha nagu Sharon Sala seeriaga – kui tuleb tahtmine krimkat lugeda, siis on Strike'i-sari täitsa arvestatav kandidaat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar