Kui Varrak mulle taas järgmises kuus ilmuvate raamatute tutvustused saatis, siis polnud mul vaja pikalt mõelda. Paadunud Pariisi-haige nagu ma olen, olin ma müüdud juba raamatu pealkirja ja sisukirjelduse esimese lausega. Ega ma muidugi lehekülgede arvu ei vaadanud, aga kuigi üllatus raamatut saades oli suur, oli see siiski meeldiv üllatus. Üle 800-leheküljelisi telliseid ei satu kätte just sageli.
Ai-ai-ai-ai, kui hea raamat see on! Ma soovitan seda nüüd kohe alguses kõigi oma olemasolevate jäsemetega. See oleks juba isegi ilma Pariisita olnud nauditav, sest see romaani osa siin on täiesti klassikaline mitme perekonna saaga läbi sajandite. On aristokraate, on töölisklassi esindajaid. On põhimõttekindlaid kõrge moraaliga inimesi, on sahkerdajatest tuulelippe. Kuigi raamatu tegevus algab belle époque'i ajal, hüppab tegevus nii edasi kui tagasi, nii et neidsamu perekondi võib jälgida lausa sajandite vältel, aastast 1261 kuni 1968. aastani välja. Vahel liiguvad need liinid paralleelselt, vahel lähenevad teineteisele, siis kaugenevad taas. Ja siis ristuvad.
Kui vaatate kõiki neid järjehoidjaid, millega ma tavaliselt tsiteerimisväärilisi lauseid ära märgin, siis seekord teenivad need teist eesmärki. Olen juba nii mõnelegi sõbrale ja tuttavale öelnud, et "Pariisi" lugedes oli pidevalt tunne, nagu oleks keegi Marina Laikjõe raamatu "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis" (mida mul oli au toimetada) romaaniks kirjutanud. Rutherfurd toob sisse kõik nimetamistväärt kohad ja ajaloolised isikud, millest ja kellest Pariisiga seoses üldse rääkida on, ajaloosündmustest rääkimata. Ma usun, et "Pariisi" on huvitav lugeda ka nendel, kes jalutuskäikude raamatut lugenud või muidu Pariisi ajaloo ja arhitektuuriga kursis pole (sest suur osa saab romaanis kaetud), aga minu jaoks oli see üks rosin teise otsa ja tuttavaid kohti, inimesi ja sündmusi ma seal järjest märgistasingi. Vahel ehk hea tunnis kasutada või midagi.
Kuigi aasta pole veel päriselt läbi ja ilmselt mõne raamatu ma ikka veel ära loen, siis olen üsna kindel, et Edward Ruthefurdi "Pariis" jääb minu lugemisaasta üheks eredamaks täheks. Juba kõigele sellele uurimistööle mõeldes, mis autor pidi läbi tegema, tekib aukartus. Võib arvata, et Pariisi tutvustamine on talle olnud pea sama oluline kui romaani tegevusliinide arendamine, kuid kordagi ei jää muljet, et midagi oleks taustale lisatud inimeste harimise pärast. See kõik on äärmiselt orgaaniline. Ning nii erinevate perekondade lood keerulisemate ja helgemate perioodide taustal on inimlikud ning kerge on samastuda nii proletaarlaste kui aristokraatidega.
Pitseriks kiidulalule olgu asjaolu, et "Pariisi" on tõlkinud härra Tõnis Värnik isiklikult. Loetagu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar