Varraku juuniraamat.
Ma natuke pelgan alati neid suuri telliseid, sest kui alguses juba selgub, et ei meeldigi, siis on lood küll halvad. Aga suure frakofiilina ei suutnud ma sellest ka mööda vaadata – tundus nagu raamat, mis peaks riiulis olemas olema.
Graham Robb on inglane, kuid Prantsusmaal päris palju elanud (õppinud ja reisinud, kusjuures paljuski koos abikaasaga jalgratastel vändates) ja seda niimoodi tundma õppinud, nagu meist paljud elades seda ei saa ega suuda. Peale selle, et Robb saab jalgrattal külastada kohti, kus turistid ei käi, on ta ajaloolane ja tema marsruudid on alati seotud Prantsusmaa ajaloo ja kõigi nende läbituustitud ajalooürikutega. Seetõttu on juba ette selge, et kindlasti ootab raamatus palju uut infot.
Stiililt on see mõnes mõttes väga sarnane meie Pariisi-raamatuga (Marina Laikjõe "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis") – ka Robb on otsustanud, et palju huvitavam on lugeda päris inimeste päris lugusid kui lihtsalt kuivi fakte, millest enamik ununeb juba enne, kui lehekülje lõpuni jõuad. Robb ei pretendeeri sellele, et tema raamat esitaks ammendavat ajalugu. Tema eesmärk on noppida välja kõige põnevamad lood ja anda lugejale mitte läbilõige Prantsusmaa ajaloost, vaid viiluke siit ja lõiguke sealt, seda küll kronoloogilises järjekorras, aga siiski suuri lahmakaid ajaloost vahele jättes.
Kui nüüd tuua mõni näide, kellest ja millest mulle eriti lugeda meeldis, siis minu jaoks varem absoluutselt avastamata kuju Gerbert Aurillacist rabas mind näiteks täiesti jalust, ja hoopiski mitte sellepärast, et temast sai esimene prantslasest paavst, vaid kogu selle teaduse pärast, mis tema peas pulbitses ja millest sündis ka igasugu põnevaid agregaate. Just tema oli see, kes tutvustas läänemaailmale abakust ja ilmselt ka araabia numbreid ning leiutas pendelkella. Muuhulgas. Või siis näiteks see teadmine, et juba 16. sajandil oli Prantsusmaal olemas Michelini soovitusnimekirja eelkäija. Väga huvitavad olid peatükid Napoléon III-st ja Madame Bovary prototüübist.
Mis ma oskan kosta – tõesti meeldis. Graham Robbi on õnnistatud ka päris hea naljasoonega, nii et aeg-ajalt on seiklustele vahele pikitud ka mõni huumorirosin. Vahel on need rosinad ka lausa elust enesest, näiteks arvas Päikesekuninga ihuarst, et seedetrakti rolli sõdade võitmisel ei tohiks kunagi alahinnata; või siis kui 18. sajandil pärast Tuileries' lossi vallutamist hakati riiki ilmalikustama ja aristokraatiat kaotama, pidi üks õpetlane oma aadressi (Saint-Denis' tänav) lühendama lihtsalt silbiks Nis, kuna pühakuid (saint) enam ei ole ja aristokraatiat (eessõna "de" nimedes) ka mitte...
Kindlasti ei saa siinkohal mainimata jätta, et Malle Talveti suurepärane tõlge on kindlasti selle raamatu üks suuri väärtusi.
Vist juba saite aru, et ma soovitan seda seiklusliku ajaloo raamatut kõigile, kel Prantsusmaa või muidu ajaloo suhtes südames soe koht olemas on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar