kolmapäev, 3. juuli 2024

Eva Roos "Ema võtab kassi"

Kolleegiväljakutse raamat. Soovitajaks rahvatantsuõpetaja. 


Ma lihtsalt ei suuda, kui hea see raamat on! Hakkasin natuke otsast lugema eile õhtul, aga jalgpall surus peale, seega jätkasin täna hommikul malbes Eesti rõdukliimas. Õnneks on täna tööpäev ja enam-vähem kõik peale minu, kellel on puhkus, on majast kuskile maale lahkunud, nii et ilmselt minu kui väärika pedagoogi renomee sellest liiga palju ei kannatanud, et ma iga viie minuti tagant regulaarselt valju häälega naerma purskasin. On ju varem ka loetud nauditavaid lasteraamatuid, aga viimasest on juba väga kaua möödas. Igatahes oli see väga värskendav kogemus. 


Nagu pealkirigi juba näitab, siis kuigi kass võetakse perre pigem pisipere kõval pealekäimisel ja mahitusel, siis nagu ikka juhtub, jääb enamus tööst siiski koduse ema kraesse. Kuna peres pole varem looma olnud, on kogu trall kõigi jaoks esmakordne ja üllatusi täis, toredamaid ja jaburamaid, aga ka tüütumaid ja vahel ka vihaleajavamaid. Sest võtta ei saa ainult kassi, kass tuleb koos kogu emotsioonide spektriga, mis ilmas üldse olemas on.  


Kujutan ette, et endised (nagu mina) ja praegused kassiomanikud noogutavad ja muigavad seda raamatut lugedes teadvalt, aga tulevastest kassiomanikest võib-olla saavad inimesed, kes mitte kunagi kassi ei võta. 😏 Samas võib-olla just võtavad, sest hoolimata kõigist neist pahandustest, millest autor räägib, kumab kõigest läbi, et kass on ikkagi väga armas. Ja nagu igas peres (nagu meilgi) peale koera või kassi võtmist juhtub, leebub teda nähes ka kõige kõvem pereisa. 


Nuhkalbert nagu ma olen, suutsin ma juba natuke guugeldada ja minu kahtlused selles suhtes, et see lugu PEAB olema autobiograafiline, sai ka kinnitust. Siiski on mul autorile küsimus, millele mul on kavas tänu tänapäeva somemaailmale ka vastus välja nõutada – misasi on see "sindrinahk", millega korvi polsterdatakse, et kassil pehmem oleks? Mitte ükski sõnaraamat ei anna selle vasteks muud kui sõimusõna, lisaks teatab etümoloogiasõnastik, et sõna "sinder" tuleb saksakeelsest sõnast Schinder ja tähendab nülgijat, timukat või kuradit. Võib-olla ma ei julgegi teada, millega autor oma rattakorvi vooderdab? 😝 Aga kui teada julgen saada ja timukat nülitud ei ole, teen siia väikese editi juurde. 


(EDIT Väljavõte vastuseks tehtud postitusest, mis on täies ulatuses leitav Eva Roosi kirjanikukonto seinal Facebookis: "On roosa kootud sindrinahk - ema sall, mida kassile meeldis pojukesena rappida. 

On tükk kraed ämma vana mantli küljest, mis rangelt võttes pole sindrinahk, kuna on kuulunud mingile päris loomale ühes hetkes. Samas, kuna loomaliik on mulle teadmata, klassifitseerub see siiski sindrinahaks. 

Lõpuks on meetriga, õieti kaaluga, kangapoest ostetud sindrinahk, mis soojustas vanasti laste kelku, kuid teeb nüüd kassi küljealust mugavamaks. Arvan, et see on vist vanade plastpudelite uus elu, aga kes see teab - nüüdsel ajal, kui naftast ja puust saab ka kangast teha, on see väga segadusse ajav... 

Ühesõnaga - sindrinahk on kas kunstnahk (karvane kindlasti) või (mulle) tundmatu looma seljast pärit nahk.") 


Aga teie rõõmuks lõpetuseks ka paar tsitaati. 


Ema läks vannituppa kassi pesema. Ta sai teada, kui kõrgele võib viia motivatsioon. Vaid põgusa leige veega motiveerimise järel oli Prooton võimeline mööda dušiklaasi ja kahhelseina peaaegu lae alla välja ronima. 

***

"Ste-ri-li-see-ri-tud. Steriliseeritud. Mis see veel tähendab?" küsis Joosep. "Kas need on keevast veest läbi käinud hästi puhtad kassid?" 

***        

"Suurtel kassidel on küll huvitav. Siin on kanamaitseline, kalkunimaitseline ja linnumaitseline," loetles Lee riiulil täiskasvanud kasside konserve uurides. "Mis linnumaitselise sees on?" 

"Varesed ja muud, kelle sorti nad ei tea?" pakkus Ekke itsitades. Loomapoe müüja lausa ehmatas ja ruttas seletama, et kõik nende toidud on väga kõrgekvaliteetsed. Ema kuulas tõsise näoga ning noogutas rahustavalt kaasa. (- - - ) 

"Ema, miks varesed kõrgekvaliteetsed ei ole?" küsis Ekke. 

"Jää vait," sosistas ema, püüdes ise järgmist naeruhoogu maha suruda. Tal hakkas müüjast kahju. Keegi polnud vist nendesuguseid kliente ära teeninud. 


Head lugemist! 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Jon Krakauer "Hõredasse õhku"

Kolleegiväljakutse raamat, geograafiaõpetaja soovitus (sobivalt, nagu kohe mõistate).  Jon Krakauer on Ameerika ajakirjanik ja 1996. aastal ...