"Väga kerge surm" pakub hea võimaluse nüüd ise Simone de Beauvoiri taasavastada. Ja Beauvoir, kes täna meie ette astub, on kahtlemata mitmetahulisem ja keerukam kui 1965. aastal. Ta on oluliselt värskem autor, kui üldsus veel XX sajandi lõpul arvas, ning suudab kindlasti kõnetada ka neid, kes ennast enamasti filosoofiaalasest kirjandusest eemale hoiavad. (Raili Marlingu saatesõna)
Juunikuusse mahtus veel üks väike amps ja siit see nüüd tuleb. Koolilõpukink #1/5.
Colette ja Simone de Beauvoir on minu jaoks sellised Prantsuse kirjanduse naistähed, kellega oleks patt mitte tutvust teha. Colette'i raamatuid lugesin juba eelmisel suvel ja kui tuli välja 2025. aasta Loomingu Raamatukogu kuldsarja valik, siis oli "Väga kerge surm" asi, mis mulle sealt kohe silma jäi ja ma teadsin, et ühel või teisel moel see minuni jõuab. Jõudis siis nüüd, minu suure Rahva Raamatu haul'iga (kuna mul lõpetas klass, siis kinkisid nii kool kui klass mulle arvestatava summa väärtuses kinkekaarte).
Raamatus on Raili Marlingu põhjalik saatesõna, kust saab muuhulgas lugeda, et Simone de Beauvoir on ühel või teisel põhjusel pigem tuntud kui filosoof, kuigi ta ise pigem arvas, et ilukirjandus on see, mis lubab tal paremini oma filosoofilisi põhimõtteid tutvustada. Samuti on tal mõned autobiograafilised teosed, mille alla käib ka "Väga kerge surm". 71 lehekülge teksti, aga kui tihe ja kõike täis see raamat oli! Kõigepealt juba see, et ta lahkab oma ema surmaeelseid nädalaid väga detailselt, tekitab lugejas kindlasti mingeid emotsioone, sest lähedase lahkumine ei ole meist kellelegi võõras, olgu see siis ema või keegi teine. Kindlasti tuleb aga siin arvesse võtta ka seda, et nende ema-tütre suhe ei ole olnud sugugi roosiline. Sügavalt religioossest perest pärit Simone on ju usu täielikult hüljanud ja elab ilma abiellumata kokku Jean-Paul Sartre'iga. (Vahemärkusena olgu öeldud, et Beauvoir ja Sartre käisid ka Eestis ning pealtnägijad muljetasid hiljem, et Beauvoir muudkui sekeldas ja kamandas ja Sartre tegi, mida naine ütles, kuigi Lennart Meri poolt soovitatud ja Eesti külapoodidest ostetud vein läks talle küll hästi peale.) Isegi raamatus mainitakse üht onupoega, kes ütleb, et Simone on perekonna häbiplekk. Ema suhtumist Simone'i raamatutesse väljendab ta nii: "Minu raamatute sisu šokeeris teda sageli, kuid nende menu meelitas teda." Kuid ema jääb ikkagi emaks ja surivoodi pole koht, kus arveid klaarida. Nii ütlebki Beauvoir: "Mitte et ma oleksin ema tingimata enne surma näha tahtnud. Aga mõte, et tema ei näe enam mind, oli talumatu."
Ema ise pole vähem vastuoluline tegelane. Noorena oli ta ilus ja värske kui lilleõis, aga abielus läks teisiti. "Ema oli sunnitud paljud oma unistused maha matma: isa tahtmine jäi alati peale. Ema võõrdus oma sõbrataridest, kelle mehi isa tohmaniteks pidas. (---) Isa hoidis kirjutuslaua laekas oma viimase armukese pilti – see oli ilus ja sädelev naine ning käis mõnikord oma mehega meil." Pisut hiljem selgitab Beauvoir: "Ta ei saanud oma raskustest rääkida, isegi mitte iseendale. Teda polnud õpetatud ennast analüüsima ega ka oma isikliku arvamuse järgi talitama. Alati oli tal vaja autoriteetidele toetuda; kuid need autoriteedid, keda ta hindas, et klappinud omavahel: isa ja kloostrikooli direktrissi vaatekohad ei langenud üheski punktis kokku."
Kuigi ema satub haiglasse murtud reieluuga, avastatakse haiglas, et tal on vähi lõppstaadium ja õige pea tuleb talle teha erakorraline elupäästev operatsioon. Nagu tol ajal ka Eestis kombeks oli, ei öelda talle tema vähidiagnoosist sõnagi. Mis pidi küll tema peas toimuma ja kuidas ta ise endale ära põhjendas, miks "peritoniit" talle selliseid operatsioonijärgseid vaevusi tekitas, ei tea. Aga kõik, mis operatsioonile järgneb, on ainult allamäge minek, ja kiire minek. Beavoir kirjeldab pisiasjadeni kõike, mis emaga toimub, nii et tulgu siit see hoiatus ära, et kerge lugemine see kindlasti ei ole. Siit ka raamatu suurim kontrast: kogu piina ja kuhtumise lõpuks teatavad õed, et see oli "väga kerge surm". Ma tahaksin tõesti loota, et tänapäeva meditsiin ei lase inimesi niimoodi vaevelda ja et vähemalt valude ja paranevate haavadega saadakse paremini hakkama. Võib-olla isegi valusamaks teeb kõike ema meeleheitlik klammerdumine elu külge, sest maha magatud päeva kohta ütleb ta isegi: "Tänane päev jäi mul elamata," mida Beauvoir kommenteerib: "Suremine on raske töö, kui nii väga armastatakse elu."
Ma ei tea, kas see oli Beauvoiril taotluslik, aga kogu raamat on nagu teatud sorti lunastus- ja leppimiskroonika. Kõik erimeelsused nii ema ja ta tütarde kui ka tütarde enda vahel, kui teravad nad iganes võisid ka olla, on äkki tähtsusetud. Ja surma ees on kõik ühtmoodi armetult võrdsed.
Ema armastas elu, nii nagu mina seda armastan, ja surm oli talle niisama tülgastav, kui see minule on. Ema surmavõitluse ajal sain palju kirju, kus kommenteeriti minu viimast raamatut: "Kui te poleks kaotanud usku, ei hirmutaks surm teid nii," kirjutasid vagatsejad mulle sapise kaastundega. Heatahtlikud lugejad julgustasid mind: "Olematusse kaduda ei tähenda midagi: teie töö jääb alles." Südames vastasin ma neile kõigile, et nad eksivad. Religioon aitas ema niisama vähe kui mind lootus postuumsele kuulsusele. Olgu surematus taevane või maine, seda, kes elu küljes ripub, see surmas ei lohuta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar