Agatha Christie "Midsummer Mysteries"

Võtsin kergeks suvelugemiseks vana hea Christie lühijuttude kogumiku. Mõni oli Poirot-seriaalist tuttav ka, aga üldiselt oli enamus lugusid sellised, mida ma varem õnneks ei teadnud. 

Kuna Christie on minu jaoks alati olnud selline krimiraamatute crème de la crème, siis ennast mõnusasti lugema sättides nautisin juba ette. Kahjuks tuleb aga tunnistada, et minu elus on olnud palju paremaid Christie-lugemiskogemusi. Ilmselt oli suurimaks probleemiks see, et need olid suhteliselt lühikesed jutud ja ei lugu ise ega karakterid ei jõudnud eriti mitte kuhugi areneda. Samas ta ikkagi tahtis poolvägisi oma klassikalisi võtteid ära kasutada, nagu suletud keskkond ja valejälgedele juhtimine, ja lõppkokkuvõttes ei jõudnud need nii mõnigi kord loogiliselt lahenduseni. Jah, loomulikult ta selgitab lõpuks lahti, mis seal siis oli ja kuidas, aga mina lugejana ei olnud saanud piisavalt aega, võimalust ega ka fakte, et isegi üritada natuke kaasa mõelda. Lahendus tuli, nagu klassikud ütlevad, "tolksti, nagu see Pisuhänd". 

Ja ma nüüd vabandan oma lugemiskupja ja hea sõbra Pireti ees ette ja taha, aga ma tabasin end seda lugedes esimest korda mõttelt, et mulle meeldivad Christie lood eesti keeles rohkem kui inglise keeles. Ma ei oska seda fenomeni absoluutselt selgitada, aga ta on eesti keeles kuidagi tõsiseltvõetavam. See on absoluutselt täiesti subjektiivne arvamus ja ilmselt ei ole see Agatha Christie süü, sest ta ei saa ju originaalis olla halvem kui tõlgituna, aga näed... 

Järeldus sellest kogumikust on selline, et Agatha Christie on küll jätkuvalt krimikuninganna, aga ma piirdun edaspidi ikkagi tema pikemate lugudega. Kergeks suvelugemiseks käis küll, aga mingi tohutu elamus see nüüd küll ei olnud. 

Bonnie Garmus "Lessons in Chemistry"

Tegelikult tahtsin ma algselt seda eesti keeles lugeda (tlk Kristina Uluots), aga selle hind oli nii kena ja kopsakas, et läksin heaga oma armsa Kobo leheküljele ja otsustasin originaali kasuks. Seekord puhtalt hinnavahe pärast. Muidu loen ma juba paljast professionaalsest huvist sageli just tõlkekirjandust, sest kui tõlge on hea, siis on üks suur asi lisaks ju, mida nautida. 

Raamatu tegevus toimub eelmise sajandi keskel ja peategelaseks on Elizabeth Zott, erialalt keemik. Aga ajastu on selline, et naistel on väga-väga keeruline professionaalina läbi lüüa, sest naise koht on ju ometigi kodus ja üllaim amet on koduperenaise oma. Ja see on naise nii loomulik koht, et seda pole mõtet meestel ju isegi hinnata. Selles, et meie ajastul on naiste elul hoopis teine maik, oleme me tänu võlgu naistele, keda selline positsioon ei rahuldanud. Elizabeth Zott ei tahagi tegelikult ju palju - ta tahab, et teda tuntaks ja hinnataks keemiku, mitte kodukanana. 

Ma ei taha siinkohal väga palju sisust rääkida, aga Elizabethi teekond jäämurdjana on kõike muud kui kerge. Kahjuks on mul tunne, et selliste meestega, nagu tema teele sattus, oli tegemist liiga paljudel naistel. Kui palju oli neil vaja alla neelata ja kui väikeste tibusammudega lõpuks tuli minimaalne edu... 

Ma panin "Keemiatundidele" Goodreadsis väga kõrge hinde, sest kui üks raamat suudab mind paarileheküljeliste vahedega panna tundma tervet emotsioonide spektrit (vahel naerad ohjeldamatult, siis tekib jõuetu viha, siis poetad väikese kurbusepisara ka), siis on see ilmselgelt seda hinnet väärt. 

Ja siis ma mõtlesin, kuhu kategooriasse ma seda raamatut siis õieti paigutaksingi. Garmuse stiil on kerge ja kui puhtalt keelelisest aspektist lugemiskogemust hinnata, siis mõnes mõttes võiks öelda, et loed nagu ajaviiteromaani. Päris alguses nii tunduski, kui aus olla, eriti kirjastuse poolset sisukirjeldust vaadates. Aga siis tuli ühiskonnakriitika sisse nagu Aivazovski üheksas laine ja siis veel see geniaalne telesaate teema, kus Elizabeth õpetab kokandussaate raames tervele riigile möödaminnes nii keemiat kui enda ja oma töö väärtustamist (olgugi see "ainult" kodumajandus). Kogu see kontseptsioon on nii absurdne ja oma koomika see raamatusse ju toobki, aga ikkagi on see üks tõsine raamat, mis paneb lugejaid mõtlema, et me oleme hiiglasliku tänu võlgu oma aja Elizabeth Zottidele, kes isegi lootusetus olukorras kasvõi pimesi tabusid ja klaaslagesid murdsid, sest nad lihtsalt ei saanud teisiti. 

Tahaks väga teada, kuidas seda raamatut loevad mehed. Garmus tõmbab viiekümnendate-kuuekümnendate mehed selles raamatus halastamatult rattale. Aga nagu ma juba ütlesin - kahjuks on see ilmselt ajastust suhteliselt adekvaatne pilt.

Tõesti soovitan. Üllatavalt mitmekesine ja värskendav lugemiskogemus. 

Edith de Belleville "Parisian Life. Adventures in The City of Light"

 Üks hea asi iga talutava haiguse puhul on see, et sul on aega ja sa saad ära kirjutada võlgu oleva blogi (eile tehtud) ja lõpetada poolelioleva raamatu, mida täna rõõmsasti tegin. 

Mul on selle raamatu suhtes sisekonflikt. Ma jälgin Edithit Facebookis, sest mulle meeldivad ta postitused. Ta armastab Pariisi ja eriti sealseid kohvikuid, nii et ta piltidel on alati selline mõnus vaib ja neist kumab alati seda sõnulseletamatut elu nautimise kunsti, millel on prantsuse keeles isegi eraldi nimi - joie de vivre. Seega, tema Facebooki-lehekülg näitab just seda unelmate Pariisi-elu, mida ma päris hea meelega ise elaksin. Sellepärast oli mul ka hea meel, kui tal ilmus seesama raamat siin, ja ma tahtsin seda ka kohe lugeda. Elagu Bookdepository! 

Ja nüüd ma siin istun ja mõtlen sügavasti järele. Nojah, raamatus on juttu kirjanikest ja kunstnikest ja muidu olulistest inimestest ja miks oleks hea neist midagi teada. Ja aeg-ajalt tuli ette ka väga toredaid uusi infonäpse, mida ma tõesti enne ei teadnud ja mis olid mulle päriselt huvitavad. Mulle tegelikult meeldisid ka paar peatükki, mis rääkisid prantslannadest ja sellest, et nendele võib päris närvidele käia, kui näiteks ameeriklased pidevalt prantslannasid haibivad, kuna nad olla nii täiuslikult naiselikud, aga Edith ütleb, et prantslannade võlu ongi just nimelt selles, et nad pole täiuslikud, vaid inimlikud. Nad lihtsalt peavad endast lugu ja on stiilsed, mis ei pruugi olla sünonüümne moevoolude järgmisega. Ma kunagi lugesin üht artiklit nende stiili kohta. Seal oli öeldud, et prantslannadel ei ole tõenäoliselt seljas ühtki "firmamärki" ja tegelikult on nad riides väga tagasihoidlikult, kuigi kvaliteetselt ja hästi istuvates riietes, ning vaid üks detail on see, mis nende peale tagasi vaatama paneb. Võib-olla on see punane huul, võibolla värvikad kontsakingad. Edith lisab siia veel fakti, et kindlasti on kõige-kõige tähtsam parfüüm. Nii et võiksin selle nii kokku võtta, et su pilk jääb prantslanna peale pidama, aga sa ei pruugi isegi aru saada, miks, ja ka siis, kui ta on juba lahkunud, jääb midagi temast õhku maha, kas siis sõnasõnaliselt (parfüüm) või midagi veel vähem käega katsutavat. 

No ja siis me jõuame selle pooleni, mis mulle raamatus ei meeldinud. Ma tulen korraks selle juurde tagasi, et Edith on professionaalne giid. Aga kui ta selle raamatuga nüüd üritas Pariisi "müüa", siis see ei õnnestunud, sest pigem müüs ta seal ennast. Palju on nii-öelda tema sisemonolooge, kuidas ta pabistab, et kuidas ta nüüd hakkama saab ja mida värki. Võiks ju mõelda, et see on raamatu nii-öelda "inimlik" pool, aga see ei mõju. Pigem kõlab see natuke naiivselt ja ei sisendanud minusse eriti usku. Ma saan natuke aru, mida ta võis üritada, aga tundub, et ta pole ikka nii meisterlik kirjanik, kui ta arvab, sest need kahtlused oleks pidanud olema natuke nüansirikkamad kui lihtsalt ohkimine. Sama juhtus ka tema mõtteliste dialoogide puhul Hemingwayga jne. Jättis taas natuke klassikirjandi mulje. 

Aga no siis see tähelepanuväärne peatükk, kus ta pidi ühe ärimehe grupi Louvre'i ekskursioonile viima, aga kuidas ta umbes 40-aastasena suutis sellesama ärimehe poole õhkama hakata. Ja mitte ainult – kuna ärimees temalt pärast veel prantsuse keele vestlustunde soovis võtta, siis ta sõna otseses mõttes tegi kõik endast oleneva, et ärimees ära võrgutada. Tundub, et õnnestus ka, nii et palju õnne, aga!! Esiteks – kui keegi veel kunagi seda raamatut kunagi lugema satub, siis te näete ise, et see on tegelikult päris infantiilselt kirja pandud. Lehekülgede kaupa õhkamist, et no ma pidin endale jälle meenutama, et tema on rikas ja palju reisinud ja tema pole minu kategooriast, pealegi on tal juba Barbara (jaa, ärimees oli püsisuhtes). Ühesõnaga, üks igavene tants ja trall nagu kahemehesaag - ta ei vaata mind ju niimoodi, aga ma ikka panen kõik oma võlud mängu ja ma otse kindlasti PEAN prantsuse keele tunnis võtma jutuks Apollinaire'i kõige peenemad luuletused ja iga viimase kui jutu armastuse peale viima, sest ma olen nii kaval! Võib-olla oli see natuke erudeerituma vestluse vormis, aga niimoodi käituvad tavaliselt teismelised. 

Lisaks ma ei taha kohe alustadagi teemal, et kui sa tahad olla professionaalne giid, siis sa ei vaata oma klienti (eriti püsisuhtes klienti) nagu kaheksanda bee tüdrukud kooli parimat sportlast. Sa ei vaata ühtegi oma klienti nii. Ja isegi kui juhtub, et on nägus ja meeldiv, siis sa ei võrguta teda halastamatult, ja kohe kindlasti ei kirjuta sa sellest kõigest tervet peatükki oma raamatusse, mida ostetakse ja loetakse rahvusvahelisel turul. Ma imestan, et tal veel töökoht on. (Tegelikult ma ei tea, kas on, ja kas see on sama töökoht.😄)

Ning selle taustal oli päris piinlik lugeda viimast peatükki, mis andis seitse nõuannet kõigile, kes kunagi tahavad mehi võrgutada. Eriti selle taustal, et ta kirjutab seal näiteks, et ei tohi üle pingutada ja peab olema natuke saladuslik ja laskma oma oskustel nagu muuseas vähehaaval ilmneda. Ja samas kirjutab ta iga nõksu all, kui kavalasti ta ise Mr CEO puhul käitus ja kuidas ta kõige selle juures väga tagasihoidlikuks jäi – seda kõike ennast ise taevani kiites, kui hästi ta kõike seda oskas teha ja kui libedasti Mr CEO tema võrku langes. (Ma südamest loodan, et see vaene CEO seda raamatut mitte kunagi ei loe.)

Kokkuvõtteks - Pariisi elust oli selles raamatus kindlasti vähem, kui ma oleksin oodanud. Samas arvan ma endiselt, et Edith tunnetab Pariisi umbes nagu mina ja võib-olla oleks temaga isegi täitsa tore tunnike kuskil Pariisi kohvikus juttu ajada, sest mind ei ähvarda tema seitse võrgutusnõksu ju ka. 😉

Goodreadsis andsin 2/5. Teine ju ikka pingutas ja kirjutas terve raamatu. Mis siis, et endast. 

Carlos Ruiz Zafón "Marina"

 Ma arvan, et see on üks ilusama kaanepildiga raamatuid, mis ma kunagi lugenud olen. Seda, miks sama autori "Uduprintsi" eestikeelsel väljaandel peaaegu äravahetamiseni sarnane kaanepilt on (võib-olla ma nüüd natuke liialdasin, aga no vaadake ise, ma panen pildi ka alla), peab Varrakult küsima. 

Tõlkija Kai Aareleid. (5/5)

Kui natuke sisust kuivalt rääkida, siis pajatab lugu 15-aastane Oskar, kes on seiklushimulise loomuga ja läheb meeleldi uurima vanu maju ja surnuaedu, kuhu mina elades nina ei topiks. Nagu hea loo puhul ikka, hakkab lugu hargnema ja mingist hetkest peale ei ole põhimõtteliselt võimalik "Marinat" enam kuskile žanri lahterdada. Peaasjalikult on see vist noorteromaan, aga see on ikka kõike muud ka - armastusromaan, krimilugu, mingi maagilise realismi ja lihtsalt maagia segu, kindlasti ka arenguromaan (Bildungsroman) ja võib-olla on see lihtsalt muinasjutt, sest need ei pea ka alati nii õnneliku lõpuga olema. Ma arvan, et me leiaks mõne määratluse veel, kui ainult tahaks. 

Ma pole varem Zafóni lugenud, aga ma olen ikka öelnud, et mingi määramatu ühine joon on hispaaniakeelsel kirjandusel täiesti olemas, nagu ka venelastel või prantslastel. Venelasi painab mingi igavene spliin. Prantslased on romantikud. Aga hispaanlastel on imeline oskus kirjutada rusuvatest asjadest nii, et see põimub mingi ootamatu kerguse, hapruse ja iluga. "Marina" on põhiliselt ikkagi sünge, ükskõik kust otsast vaadata. On räpaseid rentsleid, Frankensteini koletise laadseid tooteid (ei tea, kas üks tegelane on meelega Maria Shelley nimeline?), reetmist ja kättemaksu. Must liblikas, mis iseenesest on ju kaunis, on suhteliselt koleda sisu sümboliks. 

Aga ka selles kohutavas maailmas on Marina ja tema isa nagu üks helge oaas, mis soojendab ja sisendab lootust. Nad on üdini head ja näevad ka teistes head, hoolimata pereema traagilisest kaotusest, mis kunstnikust isa nii rängalt tabas, et ta maalimise igaveseks lõpetas. 

Zafón kirjutab süžeele vaatamata ilusasti, väga ilusasti. Ja ta kirjutab nii-öelda lõpuni välja – kogu see hirmus lugu ja taustsüsteem teenib oma eesmärki, sest selle taustal tõusevad Marina ja ta isa sooja päikesena kõigest kõrgemale ja kõigest olulisemaks. Kuni on inimesi, keda armastada, ei ole kõik kadunud. 

Alexandre Dumas "Kolm musketäri"

 Dumas vanem siis. 

Lugesin hiljuti "Krahv Monte-Cristot" ja juba siis mõtlesin, et küll on hästi kirjutatud ja küll on hästi tõlgitud. Tõeline seiklusjutt, mis jooksis nii hästi, et kõik need arvukad leheküljed väga kiiresti otsa said. Nii ka nüüd. ("Kolm musketäri" tõlkis Tatjana Hallap.)

Ma arvan, et meie põlvkond ei saa mitte kunagi lugeda "Kolme musketäri" nii, et silma ees ei oleks Mihhail Bojarski oma kolme semuga hobustel paraparaparaadujemsja-laulu saatel mööda Pariisi kappamas. Ja ka kõik kolm naispeaosalist – Mileedi, Constance ja Austria Anna – olid nagu missikandidaadid. Irina Alfjorovat (Constance Bonancieux) ongi mitteametlikult Venemaa kõige ilusamaks naiseks nimetatud. 

See on ka muidugi omaette fenomen, et nii Inglismaa kõige kuulsam detektiiv (Sherlock Holmes) kui Prantsusmaa "klassikalised musketärid" on kõige "õigemad" Vene filmides. Inglased ja prantslased võivad pingutada palju tahavad, minuvanused viiendikul maakerast mühatavad põlglikult. 

Dumas' "Kolm musketäri" oli oma aja "Harry Potter". Ei ole peaaegu kedagi, kes ei oleks kas raamatut lugenud, filmi näinud või vähemalt ei teaks tegelasi ja põhilisi tegevusliine. Kui see ka poisse lugema ei pannud, siis ei suutnud seda miski. Nagu ma juba mainisin, siis isegi hoolimata sellest, et otseselt uudiseks polnud mulle seal miski, läks lugemine väga kiiresti, hoolimata 600 leheküljest, ja jälle juhtus, et lõpetasin öösel kolmveerand üks. Võiks ju mõelda, et oma vanuse juures ja naisena ei ole ma just selle raamatu otsene sihtgrupp, aga mingi võlu sellel ikkagi on. Ilmselt kogu see rüütellik galantsus ja tegelikult ikka väga hästi välja kirjutatud stseenid ja karakterid.

Üks joon, mis jutustuses silma torkab, on huumor, ükskõik kui ränk on pooleliolev taplus või kui tõsine kirjeldatav olukord. See annab kogu loole kergust ja lõbusust juurde ja minu seisukohast on see äärmiselt meisterlik oskus. Samas - kui Constance sureb, siis on see jällegi kirjutatud mitte küll ülespuhutult nõretava sentimentalismiga, aga nii, et on ikkagi väga-väga kahju. Ja kurb ka. 

Tõele au andes tuleb tunnistada, et päriselu-d'Artagnan (Charles de Batz de Castelmore d'Artagnan) ei teeninud mitte kuningas Louis XIII alluvuses, vaid oli hoopis tema poja, Päikesekuningas Louis XIV alandlik teener. Ehk siis see meie tuttav kaunis kuninganna oli tegelikult d'Artagnani ülemuse ema. D’Artagnan oli küll vapper sõdur ja sai leitnandiks ka nagu raamatus, aga ilmselt oli tema kuulsaim saavutus mitte Buckinghami hertsogilt parandatud ripatsi tagasitoomine, vaid see, et ta arreteeris Louis XIV käsul mehe nimega Nicolas Fouquet. Fouquet oli kuninga finantsvolinik, kelle arreteerimise ainus põhjus oli kuninga kadedus – Fouquet nimelt ehitas endale imeilusa Vaux-le-Vicomte'i lossi ja tähistas selle valmimist toreda peoga, kus kõik külalised said kingiks kena hobuse. Kuningas leidis, et Fouquet püüab teda üle mängida ja sellest piisas, et Fouquet pokri pista. 

Ja lõpetuseks tänan taas teadmiste lõputut varaallikat Marina Laikjõed, tänu kellele ma raamatu esimestel lehekülgedel kohe teadsin, et möödaminnes mainitud Armand Duplessis on kuulus kardinal Richelieu. 😁

Vaux-de-Vicomte'i loss

Päris-d'Artagnani kuju Maastrichtis

Ja nüüd väike nostalgiaretk! 

Ilmselt kõige "õigemad" musketärid :) Venjamin Svehhov (Athos), Igor Starõgin (Aramis), Valentin Smirnitski (Porthos) ja Mihhail Bojarski (d'Artagnan)

Venemaa kauneim näitlejatar Irina Alfjorova (Constance Bonancieux)

Oleg Tabakov (Louis XIII) ja Alissa Freindlihh (Austria Anna)

Aleksandr Trofimov (kardinal Richelieu)

Margarita Terehhova (Mileedi) 

Ja finaaliks - palun väga, siin ta on. 😆 

Janet Skeslien Charles "Pariisi raamatukogu"

Selle raamatu kaas oli nii tugevasti kutsuv tuluke, et hoolimata kodusest kasvavast raamatuvirnast soetasin ma selle endale täiesti mõistusevastaselt ja nii ruttu kui võimalik. Esiteks on kaanepilt lihtsalt võrratu ja teiseks mahuvad pealkirja mu kaks suurimat nõrkust – Pariis ja raamatud. Ja seekord õigustas minu emotsiooniost ennast enam kui küll. 

Pariisi Ameerika raamatukogu asutati 1920. aastal ja tegutseb Eiffeli torni läheduses tänapäevani. Romaan põhineb tõsilool sellest, kuidas Teise maailmasõja aegu raamatukogu hoolimata kõigest lahti hoiti ja inimestele raamatud igasugustes oludes kättesaadavaks tehti. Kuigi peategelane on ilmselt kirjanduslik väljamõeldis (tema elulisuse kohta ei leidnud ma faktilist kinnitust), siis teised tegelased on esindatud isegi oma pärisnimedega. Autor muuseas töötas ise samuti Pariisi Ameerika raamatukogus ja seal ta 2010. aastal seda lugu kuuliski.

Niipalju teab maailmasõdadest vist küll iga inimene, et kogu see madin ja võimude vahetamine oli igale linnale ja rahvale laastav. Ja see pole ka mingi eriline spoiler, kui ma ütlen, et juutidel keelati raamatukogudes käimine üldse ära. Aga raamatukogule ei sobinud see sugugi, et nende lugejad enam vajalikke teoseid kätte ei saa. Midagi tuli teha. Kõige taustal loomulikult inimesed armuvad ja kaklevad pereliikmetega nagu ikka - aga kui teile jääb näiteks kaanepildist mulje, et tegemist on nn ajaviiteromaaniga, siis ei, ei ja veel kord ei.

Seda oli lihtsalt nii hea lugeda. Esiteks oli tõlge jälle väga hea (tlk Lii Tõnismann), kusjuures siinkohal pean ma mainima, et õppisin ära uue eestikeelse sõna, nimelt 'tupruma'. Palun väga, otsige oma ÕS-id netist välja. Aga samas oli kilomeetri kaugusele näha, et ka algtekst lihtsalt pidi olema hea, sest ridade vahelt – just nimelt vahelt – lausa voogab igasugu emotsioone, millest peamised on südamlikkus ja inimesearmastus. 

See pole ülearu muinasjutulikult õnneliku lõpuga raamat, mis oleks ka raamatu üldist tegevust ja tonaalsust arvestades täiesti utoopiline. Küll aga on see raamat, mis näitab, et kõige hullemateski oludes on võimalik jääda inimlikuks. Ei, täiuslikuks mitte. Inimlikuks. 

Ja ikka jõuan ma ringiga tagasi selle imearmsa teksti juurde - nagu oleks seda kirjutatud kuidagi eriti õrna puudutusega. Nii sa seal Pariisis siis seikled, möödud "murtud südame ja seetõttu kõrbenud saiadega pagari boulangerie'st", kohtud tädi Caroga, kes "oli pihast väga peenike ja peast väga tark", ja õpid, misasi on l'heure bleue (maagiline hetk päeva ja öö vahel). Panengi teile lõpetuseks ühe oma lemmiklõigu, kus minategelaseks on 1980ndate aastate Ameerika tütarlaps, kes on just hiljuti ema kaotanud.

Õhtuti olin üksi: isa sulgus oma kabinetti. Istusin kirjutuslaua ääres ja võtsin igapäevase keeletunni uuesti läbi, kordasin prantsuskeelseid sõnu aina uuesti ja uuesti, kuni need ei tundunud enam nii võõrapärased. Odile kinkis mulle prantsuse-inglise sõnaraamatu – apelsin on un orange, aga sidrun un citron. Je voyage en Prantsusmaa. Je préfère Robby. Odile est belle. Pariis est magnifique. Lihtsad laused, lihtsad rõõmud, üks uus sõna korraga, kõik laused olevikus, ei kurbust, mida põhjustaks minevik, ei ärevust, mida tekitaks le futur. Mulle meeldis kogu hingest le français, sild, mille teises otsas ootas la France – maailm, millest teadsime ainult Odile ja mina, paik, kus on salaaiad ja suud vett jooksma ajavad desserdid, paik, kuhu ma võiksin peitu minna. Olgu, ma ei saa jagu südamevalust –liialt tihke, liialt kõikehaarav – aga tegusõnade pööramisega tulen toime. Mina alustan - je commence, sina lõpetad - tu finis. Selles kaotusvalu salakeeles kõnelesin ma oma emast: j'aime Maman. 

See on raamat, mida ma tahan oma magamistoa raamaturiiulil hoida. Mõne raamatu puhul on lihtsalt selline tunne, et paljalt selle lähedus teeb maailma helgemaks. 

Jørn Lier Horst "Talveks suletud"

#12 ja ametlikult viimane kolleegiväljakutse raamat. (Võib juhtuda, et tuleb ka bonus track.)

Jätsin selle raamatu meelega väljakutse viimaseks. Soovitused on olnud tõeline raskekahurvägi ja ma olen oma kolleegidele kirjeldamatult tänulik, et nad minu visatud kinda vastu võtsid ja mulle nii palju häid raamatuid (millest ükski poleks mul niisama nimekirjas olnud) ette söötsid. Oli tõeline rõõm! Ja kui Kehlmann oli kui magustoit, siis "Talveks suletud" oli selline kergem, kuid väga meeldiv kergem kohviring juustuvalikuga kogu selle gurmeesöömaaja lõpuks. 

Raamat on politseiinspektor William Wistingu põnevik, järjekorras autoril number seitse. "Talveks suletud" hakkab lahti rulluma hoopis suvilaröövide juhtumist, aga kuna ühes neist avastatakse tapetud mees, saab röövide juhtumist üks näiliselt keeruline segapuder, kus kõik nagu oleks omavahel seotud ja samas nagu pole ka. Osad niidid lennutavad uurijad isegi Vilniusse (seekord vedas, et Ida-Euroopa kurikaelad olid Leedust, mitte Eestist - phew!) ja inspektor Wistingu tütargi satub sündmuste keerisesse, mis komplitseerib alati olukorda.

Jorn Lier Horst on ise endine vanemuurija, mis ilmselt selgitab ka politseitöö väga sujuvat selgitust ja see on eeldatavasti täiesti adekvaatselt esitatud igapäevane ja realistlik pilt sellest, mis päriselt selliste uurimiste käigus toimub. Raamatus pole mingeid seletamatuid deus ex machina'id. Seal ei ole asju, mida krimilugude juures sageli kritiseeritakse – näiteks sageli tulevad politseiseriaalides või -raamatutes DNA-testi tulemused ulmeliselt kiiresti, vahel isegi tunni-paariga, aga siin öeldakse selgelt, et enne paari nädalat pole lootustki. Jäi lihtsalt silma kui võluvalt realistlik fakt. 

Siin pole ka muidu nii tavalist depressioonist või alkoholist painatud detektiivi, kes peale kõige muu oleks paljudes mõrvalugudes lausa kohustuslikus korras veel ka ülemustele allumatu, kuid lahendab segase mõrvaloo, mida on mõnda aega tulemusetult uuritud, geniaalselt, sisemise valgustusliku sähvatuse tulemusel. Ei, Wistingu ainus traagika on juba mitu aastat tagasi surnud naine, aga kuna tal on tütrega väga hea läbisaamine ja uus elukaaslanegi on tütrega igati sõbralikes suhetes, siis on ilmselge, et lugu ise kannab piisavalt hästi ja muud kila-kola pole kirjanikul vaja selle ümber tekitada. Tulemusele jõutakse järk-järgult ja pahalast ei hoita ka viimaste lehekülgedeni saladuses, vaid lugeja liigub igal sammul uurijatega kaasas ja saab kogu info kätte samaaegselt Wistinguga. Ei mingit Agatha Christiet, aga ehk see teebki Horsti raamatu sedavõrd meeldivaks, kuna lugejat peetakse võrdväärseks ja ta oleks nagu pidevalt ise uurimisrühma osa.

Kõik see muutis raamatu väga ligipääsetavaks ja usutavaks. See pole võib-olla kirjanduslikust seisukohast selline šedööver, nagu seda on siin olnud nii mõnigi eelnev raamat. Aga pole vajagi. Omas žanris on see ikkagi väga hea lugu ja jälle tuleb kindlasti ära märkida tõlkija, Kristina Sikora – no mitte midagi ei jäänud häirima, tekst oli väga mõnus. 

Siin lõppebki kolleegiväljakutse 2022. Suundugem uutele jahimaadele. :) 

Daniel Kehlmann "Maailma mõõtmine"

Kolleegiväljakutse raamat #11

Küngas, mille kõrgus on teadmata, solvab mõistust ja teeb teda rahutuks. Inimene ei saa edasi liikuda pidevalt oma asukohta määramata! Saladust, isegi väikest mitte, ei saa jätta teeservale. (lk 32)

Kui midagi tundub hirmuäratav, tuleb seda mõõta! (lk 16)

Daniel Kehlmanni "Maailma mõõtmine" on üks äärmiselt omapärane raamat. The New Yorker kirjutas sellest artikli pealkirjaga "When Historical Fiction Goes Magical" ja maagilise realismi alla seda lahterdataksegi, "fiktiivse topeltbiograafiana". Neile, kes kirjanduslike määratlustega liiga kursis pole, selgituseks – maagilist realismi iseloomustab muuhulgas see, et loo seisukohast olulised maagilised süžee-elemendid on pandud tavalistesse, reaalselt eksisteerivatesse ja kõigile teada-tuntud paikadesse või konkreetsetesse ajastutesse. Kui te olete näiteks Mehis Heinsaart lugenud, siis enam-vähem mõistate (mäletate, ma ka siin blogis kirjutasin, et Heinsaar on murakamilik, ja Murakami on üks maailma tuntumaid maagilise realismi esindajaid). Kus lõpeb realism ja kus algab maagia, on sageli keeruline mõista, ja selles ongi asja mõte.

Kehlmann on võtnud Alexander von Humboldti ja Carl Friedrich Gaussi, kaks noort Saksamaa teadurit, lugenud läbi nende elulood ja suutnud nendest kirjutada sellise raamatu, mille puhul on üsna raske protsentuaalselt määratleda, kui palju selles tõtt ja kui palju umbluud on. Eluloolised faktid iseenesest klapivad, aga selge on see, et kõige muuga on Kehlmann suhteliselt vabalt ümber käinud. 

Kes nad siis olid? Alexander von Humboldt jõudis palju, aga eelkõige on ta tuntud loodusteadlasena ja teda peetakse füüsilise geograafia üheks rajajaks. (Juttu on ka tema vennast Wilhelmist, keda minusugune filoloog muidugi ülikooliajast palju paremini mäletab, kuna tegemist siiski lingvistiga). Carl Friedrich Gauss oli matemaatik, füüsik, astronoom ja mida kõike veel. Gauss oli nii suur geenius, et tema aju säilitati pärast ta surma formaliinilahuses Göttingeni ülikoolis ja raamatu järelsõnast on lugeda, et seda on praeguseks uuritud mitmeid kordi, et geeniuse saladusele jälile saada (tulutult). Lõbus fakt on seejuures, et seda on mõõdetud ka magnetresonantstomograafiga, mis kasutab mõõtühikuna gausse! 

Muuseas kasutab Gauss ka Occami habemenoa printsiipi, ja võib-olla ma sellest isegi ei räägiks, aga ma just jõudsin siin eelmine kord tsiteerida Saint-Exupéry mõtet sellest, et täiustamine võrdub lihtsustamisega. Occami habemenoa printsiip on loodusteadustes kasutatav põhimõte, et kui mingile nähtusele on mitmeid seletusi, tuleb eelistada lihtsamat, vähemate eeldustega teooriat. See ei ole küll selline asi, mida saaks alati kasutada, aga miks minna ringiga, kui otse saab. Kui selgub, et otse ei saa, siis võetakse kasutusele keerukam teooria. Oli huvitav teadmine, mida kõrva taha panna.

Tegelikult ühendab neid 18. sajandi Saksa teadlasi palju – ja nagu teadlaste puhul ikka, on nende peamiseks liikumapanevaks jõuks uudishimu, soov teada ja mõista maailma, mis meid ümbritseb, nagu ülal tsitaadis mainitud. Nende teed isegi ristuvad, kuigi põgusalt. Aga nad teevad oma mõõtmisi väga erinevalt. Humboldt tiirutab mööda Lõuna-Ameerikat ja hiljem ka Venemaad, et koguda taimi, mõõta kõrgusi, uurida magnetvälju. Gauss piirdub kirjutuslaua ja oma briljantse mõistusega, käies vaid vahepeal siin-seal maamõõtmiste asjus, aga kuskile kaugele kolistama ei unista minna.  Kuid kas oli Humboldt selle võrra rohkem teadlane?

Kui nüüd näiteks mõelda, et me oleme teel olnud kakskümmend kolm nädalat, läbi sõitnud neliteist tuhat viissada versta ja läbinud kuussada viiskümmend kaheksa postijaama ja - ta kõhkles - kasutanud kahtteist tuhandet kahtsada kahtkümmet nelja hobust, muutub kaos korrapäraseks, see annab lootust. Kuid kui ta tõld läbi Berliini eeslinnade kihutas ja Humboldt endale ette kujutas, kuidas Gauss just parasjagu teleskoobiga vaatleb taevakehi, mille orbiite ta suudab edasi anda lihtsate valemitega, ei oleks ta korraga enam osanud öelda, kumb neist oli käinud kaugetel reisidel ja kumb alati kodus istunud. (lk 229)

"Maailma mõõtmine" on humoorikusele ja rohkele kirjanduslikule vabadusele vaatamata  populaarteaduslikult suhteliselt arvestatav teos, millele annab kindlasti väga palju juurde viis, kuidas Kehlmann selle kokku kirjutanud on. Piisavalt sageli oli see vägagi naljakas, ja tõlkija oma järelsõnas tunnistab, et tegelikult oli see veel naljakam ja veel lahedam, lihtsalt saksa ja eesti keele erinevused olid sagedasti liiga suured, et teksti kadudeta edasi anda. Tuleb siiski tunnustavalt märkida, et Kristel Kaljundi tõlge on hoolimata tema enesekriitikast täiesti esmaklassiline. Kuigi mina ei tea, mis seal küljendamise ja toimetamise ajal juhtus kokku-lahku kirjutamisega (keset rida on sõna keskel poolituskriips, samas mõned sõnad on lihtsalt lampi kokku kirjutatud), tõlkija pole selles küll kuidagi süüdi. "Maailma mõõtmist" oli lihtsalt lust lugeda, tekst vulises kui kevadine oja. Ja nagu ma juba mainisin, sageli ka väga lustiline. 

Ta kirjutas päevikusse, et ei jää õnneks iialgi merehaigeks. Seepeale oksendas ta natuke. (lk 34) 

Aga kuidas, ütles Gauss. Mis matemaatik see on, kes tunneb diferentsiaalvõrrandi ära alles siis, kui see teda jalast hammustab. (lk 173; pühendan oma matemaatikaõpetajatest kolleegidele, saavad kasutada)

Altkäemaksu ei tahtnud Humboldt põhimõtte pärast anda. Lõpuks lahendasid nad olukorra nii, et Humboldt andis raha Bonplandile ja too pistis selle omakorda vargsi kaptenile. (lk 149)

Alguses ütlesin, et "Maailma mõõtmine" on väga omapärane raamat, seda kõige posiitivsemas mõttes. Ta jääb kindlasti meelde, kuna eristub nii selgelt kõigest, mida ma siin viimaste aastate jooksul lugenud olen. 

Antoine de Saint-Exupéry "Lõuna postilennuk. Inimeste maa"

Kolleegiväljakutse raamat #10. 

Olla inimene, see on täpsemalt öeldes – olla vastutav. See tähendab tunda häbi viletsuse pärast, mis ei näi sõltuvat sinust. See tähendab olla uhke võidu üle, mille seltsimehed on saavutanud. See tähendab tunda, et asetades paigale oma kivi, aitad sa ehitada maailma. (lk 155)

Ilmselt teavad kõik "Väikest printsi", paljud on vähemalt kuulnud ka tema teisest kuulsast teosest "Öine lend". Aga kuna mulle soovitati hoopiski "Inimeste maad", ja veel prantsuse keeles, siis lõin ma hambad sellesse sisse ja närisin läbi ka, aga kuna Saint-Exupéry on siiski autor, kelle raamatuid tahaks nautida, mitte järada, siis ma lugesin ta eesti keeles otsa. Prantsuse keelest tehtud tõlked on ju teadagi imelise kvaliteediga (Merike Riives, Maria Hange) ja teiseks sain ma boonusena peale ka "Lõuna postilennuki". 

Ei ole vist ka kellelegi suur üllatus, et Saint-Exupéry oli kommertslendur ja et ta elas Saharas üle lennuõnnetuse. Kergelt on seda viimast juhtumit mainitud "Väikeses printsis", aga "Inimeste maas" kirjeldab ta juhtunut päris üksikasjalikult. Asi oli tegelikult nii tema kui ta kaaslase Prévot' jaoks vägagi kibe - esiteks oli puhas ime, et nad üldse ellu jäid, aga nagu ütles Prévot, oleks olnud isegi kergem kiirelt surra. Neil oli vaid ühe päeva jagu vett, natuke viinamarju ja üks apelsin ja veekadu oli nii suur, et nad isegi enam ei higistanud. Veepuudus ja väsimus tekitas miraaže, nad nägid ja kuulsid asju, mida polnud. Ja oli teine mitte väga väike ime, et üks beduiin neid neljandal päeval märkas ja surma veerelt välja kiskus. 

Nagu tema puhul kohane, kirjutab Saint-Exupéry nii oma lennuõnnetuse lugu kui kõike muud mõlemas jutustuses aeglaselt, rahulikult, lüüriliselt ja detailselt. "Lõuna postilennuk" vaatab lenduriametile ja elule pigem läbi Jacques Bernis' silmade, "Inimeste maa" on isiklikum. Samas on neis palju sarnast, sest lenduriamet nende väikeste põkadega, mis nende käsutuses olid, oli üsna üksildane ja kohe kindlasti ohtlik. Kaardid olid sageli primitiivsed ja isegi parematest eksemplaridest polnud sageli kasu. Kui Saint-Exupéry mentor talle enne esimest soololendu nõu annab, laseb ta kaardile märkida kolm apelsinipuud, väikese oja ja lambad, sest just need mõjutavad hädamaandumise tekkimise vajadusel seda, kas piloot tuleb sellest välja elusalt ja ühes tükis lennukiga. Üks väike mõttetu ojake võib olla piir elu ja surma vahel, lammastest rääkimata. 

Neil üksildastel tundidel maa ja taeva vahel kõlkudes muutuks ilmselt enamus meist filosoofiliseks. Ei ole siis ime, et ka Saint-Exupéry kasutab aega selleks, et mõtestada elu, inimesi ja suhteid. Ta mõtleb ka tehnika arengule ja tõdeb:

Mulle tundub, et need, keda kohutab liialt meie tehniline progress, ajavad segi eesmärgi ja abinõu. Kes võitleb ainult selle lootusega, et saavutada materiaalseid hüvesid, ei saavuta midagi, mille pärast maksaks elada. Masin ei ole ju eesmärk. Lennuk ei ole eesmärk, ta on tööriist. Samasugune tööriist nagu ader. (lk 154)

Nagu ka Steinbecki raamatut lugedes, peatus mõte pikemalt sõjateemalistel lõikudel. 

Võib-olla on ilus surra teatud territooriumi vallutamise nimel, aga tänapäeva sõda hävitab kõik selle, mida ta loodab soodustada. Praegusel ajal ei tule enam kõne alla ohverdada veidi verd selleks, et elustada tervet rahvasugu. Sellest ajast peale, kui sõditakse lennukite ja ipriidi abil, on sõda vaid verine kirurgia. (---) Võidab see, kes kõduneb viimasena. Ja mõlemad vastased kõdunevad koos. (lk 248)

Antoine Marie Jean-Baptiste Roger, Saint-Exupéry krahv, hukkus Teises maailmasõjas 1944. aastal. Tema lennuki rusud leiti ja pikalt ei olnud päriselt teada, mis juhtus, kuni endine Luftwaffe lendur Horst Rippert tunnistas 88-aastasena, et tema tulistas Saint-Exupéry lennuki alla. Ta tunnistas ka seda, et kui ta oleks teadnud, kes lennukit juhtis, poleks ta seda elus alla lasknud, sest Saint-Exupéry oli tema lemmikkirjanik. 

Alexandra Lapierre "Mura. Leegitsevad mälestused"

Kolleegiväljakutse raamat #9. 

Selline veider lugu, et alustasin juba suure hooga järgmist raamatut ja unustasin täiesti, et "Mura" alles blogimata, kuni Raamatukubjas (kes on ilmselgelt enda kanda võtnud ka Blogikupja raske koorma) mulle seda fopaad meelde tuletas. Ei olnudki muud öelda kui "oi". 

Ma üldiselt elulooraamatuid ei loe, ajaloolisi raamatuid ka ei loe, aga kui mõlemad on kokku kirjutatud selliseks pigem romaanilaadseks tooteks, siis olen ma kahe käega poolt ja nõus neid lugema. "Mura" on just üks selline raamat – autor kaevus sügavale olemasolevatesse dokumentidesse, säilinud kirjadesse jne, aga kirjutas selle ajaloolis-ilukirjanduslikuks hübriidiks, mis peaks tegelikult rahuldama väga laialdast publikut. Ilmselt nii ongi, sest ükskõik millisest raamatukogust sa seda Rikswebist ka ei otsiks, igal pool on välja laenutatud. Raamatupoodides enam ei ole, Raamatuvahetusest ei maksa üldse vaatama hakatagi, sest soovijate nimekiri on kilomeetripikkune ja pakkujaid on ümmargune null. Tegelikult ma olingi raamatukogust muid raamatuid võtma minnes plaaninud ennast lihtsalt ootenimekirja panna, aga täiesti juhuslikult oli keegi selle hommikul tagasi toonud. Ma tegin siis žesti ja lugesin selle kõigepealt, et saaks võimalikult kiiresti tagasi viia. 

Elu 20. sajandi alguse Venemaal ja Ukrainas oli keeruline kõigi jaoks. Mura (Maria Ignatjevna Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg) oli pärit aristokraatide klassist ja võib ju arvata, mis nendega pärast revolutsiooni juhtus. Terve mõisa asemel jäeti neile tiib, hiljem tiivas ainult üks tuba. Nälg ja vaesus kummitasid kõiki. 

Enne revolutsiooni ja Esimest maailmasõda jõudis Mura abielluda Jäneda mõisahärra Benckendorffiga. Neil oli kaks oma last ja Mura kasvatas ka oma õe tütart, nii et kokku oli tal kasvamas kolm last. Aga selle asemel, et Jänedal istuda ja lapsi kasvatada, läks Mura üksinda tagasi Ukrainasse ja Venemaale, kuna tema ema oli haige. Vähemalt oli see tema ettekääne.

Ega ausalt öeldes ei ole kerge lühidalt kokku võtta seda elu, mida Mura elas. Erakordne naine pidi ta kindlasti olema, sest ta suutis ära vallutada Inglismaa diplomaatilise esindaja, Maksim Gorki, Herbert George Wellsi ja veel nipet-näpet vasakule-paremale ning võita Stalini enda soosingu. Ja ärgem unustagem, et kui ta juba kapitalistlikult roiskuva Inglismaa ja bolševistliku Venemaa vahel kõlkus, siis tuleb siia segasesse võrrandisse lisada veel sakslasest mees, kes maailmasõja tõttu oli jäänud mõlema eelneva vastasleeri. 

Ei ole siis mõni ime, et Murat peeti omamoodi Mata Hariks. Venelased arvasid, et ta spioneerib Inglismaa heaks, Inglismaa arvas, et Venemaa heaks, ja mõlemad arvasid, et ta spioneerib Saksamaa heaks. Raamatu autor jõuab järeldusele, et ta ei pruukinud spioon olla, sest palka ei saanud ta selle eest küll üheltki riigilt. Ei tasu aga minu meelest ära unustada, et aristokraat Mura võis pärast sõda mingil perioodil sõuda Nõukogude Venemaale ja sealt jälle välja umbes nii, nagu tema täpselt tahtis. Sellist luksust pursuile niisama lihtsalt ei lubatud. Nii et küsimus, kas ta ikka ei saanud palka, võib saada hoopis teise vastuse, kui maksti muus väärtuses kui rahalises. 

Kahtlasi asjaolusid on Mura ümber sumisemas nagu mesilasi võilillevälul. Näiteks jättis Gorki Venemaale tagasi kolides tema kätte terve arhiivi nõukogudevastaseid kirju, millest paljud olid venelaste saadetud ja ei tohtinud kindlasti bolševistliku režiimi kätte sattuda. Mura jagas need osadeks ja hoidis neid erinevates riikides. Tema enda väitel hävinesid Jänedal voodi all hoitud kirjad pommitamises ja Itaalias olla kirjade "hoiumajas" olnud tulekahju. See oleks võib-olla isegi usutav, kuid ajaloolased ja endised elanikud räägivad kui ühest suust, et mingit tulekahju pole olnud ja Jänedat ei ole ühtki korda pommitatud.  

Lõpuks suutis ta veel ühe Eesti paruniga abielluda, et oma positisiooni säilitada. Abiellu nad ei jäänud, kuid ta sai mehelt parunessi tiitli ja nime Budberg, mille üks tema suhtes sapine naine Mura elukommetele vihjates paruness Bedbugiks muutis. 

Raamatu lõpust leiab ka kaarte ja fotosid, aga tegelikult on see ikkagi väga palju rohkem kui Mura elulugu. Jah, kindlasti oli ta piisavalt huvitav naine, et tema elukäigust kirjutada, kuid just tema elu taustal avaneb ka tollane maailm hoopis selgemalt (kahjuks ei saa küll öelda kirkamalt) kui ajalooraamatutest. Üks asi on lugeda, et võim vahetus või toimus üks või teine sündmus, aga kuidas see päriselt inimeste elu mõjutas, neist tavaliselt välja ei tule. See puudutab mingeid närve küll, kui loed Petrogradi seinal oleva kuulutuse teksti, et koeraliha maksab kolm rubla nael ja hiired kakskümmend kopikat tükk... 

Kirjutatud on raamat hästi, tõlgitud ka väga soliidselt, nagu prantsuse keelest tehtud tõlked ikka (tlk Madis Jürviste) ning seega oli lugemine hoolimata raamatu pikkusest puhas rõõm. Mõned üksikud trükivead olid ikka sisse jäänud, aga kuna ma tean omast käest, kui kõvasti trükivead ennast teksti vahel kinni kitivad, ära maskeerivad ja kätte ei anna, ei taha ma väga selle kallal vinguda. Soovitan soojalt ja nendin, et raamat on kättesaamatu asja eest.