Teisipäev, 3. mai 2022

Alexandra Lapierre "Mura. Leegitsevad mälestused"

Kolleegiväljakutse raamat #9. 


Selline veider lugu, et alustasin juba suure hooga järgmist raamatut ja unustasin täiesti, et "Mura" alles blogimata, kuni Raamatukubjas (kes on ilmselgelt enda kanda võtnud ka Blogikupja raske koorma) mulle seda fopaad meelde tuletas. Ei olnudki muud öelda kui "oi". 


Ma üldiselt elulooraamatuid ei loe, ajaloolisi raamatuid ka ei loe, aga kui mõlemad on kokku kirjutatud selliseks pigem romaanilaadseks tooteks, siis olen ma kahe käega poolt ja nõus neid lugema. "Mura" on just üks selline raamat – autor kaevus sügavale olemasolevatesse dokumentidesse, säilinud kirjadesse jne, aga kirjutas selle ajaloolis-ilukirjanduslikuks hübriidiks, mis peaks tegelikult rahuldama väga laialdast publikut. Ilmselt nii ongi, sest ükskõik millisest raamatukogust sa seda Rikswebist ka ei otsiks, igal pool on välja laenutatud. Raamatupoodides enam ei ole, Raamatuvahetusest ei maksa üldse vaatama hakatagi, sest soovijate nimekiri on kilomeetripikkune ja pakkujaid on ümmargune null. Tegelikult ma olingi raamatukogust muid raamatuid võtma minnes plaaninud ennast lihtsalt ootenimekirja panna, aga täiesti juhuslikult oli keegi selle hommikul tagasi toonud. Ma tegin siis žesti ja lugesin selle kõigepealt, et saaks võimalikult kiiresti tagasi viia. 


Elu 20. sajandi alguse Venemaal ja Ukrainas oli keeruline kõigi jaoks. Mura (Maria Ignatjevna Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg) oli pärit aristokraatide klassist ja võib ju arvata, mis nendega pärast revolutsiooni juhtus. Terve mõisa asemel jäeti neile tiib, hiljem tiivas ainult üks tuba. Nälg ja vaesus kummitasid kõiki. 


Enne revolutsiooni ja Esimest maailmasõda jõudis Mura abielluda Jäneda mõisahärra Benckendorffiga. Neil oli kaks oma last ja Mura kasvatas ka oma õe tütart, nii et kokku oli tal kasvamas kolm last. Aga selle asemel, et Jänedal istuda ja lapsi kasvatada, läks Mura üksinda tagasi Ukrainasse ja Venemaale, kuna tema ema oli haige. Vähemalt oli see tema ettekääne.


Ega ausalt öeldes ei ole kerge lühidalt kokku võtta seda elu, mida Mura elas. Erakordne naine pidi ta kindlasti olema, sest ta suutis ära vallutada Inglismaa diplomaatilise esindaja, Maksim Gorki, Herbert George Wellsi ja veel nipet-näpet vasakule-paremale ning võita Stalini enda soosingu. Ja ärgem unustagem, et kui ta juba kapitalistlikult roiskuva Inglismaa ja bolševistliku Venemaa vahel kõlkus, siis tuleb siia segasesse võrrandisse lisada veel sakslasest mees, kes maailmasõja tõttu oli jäänud mõlema eelneva vastasleeri. 


Ei ole siis mõni ime, et Murat peeti omamoodi Mata Hariks. Venelased arvasid, et ta spioneerib Inglismaa heaks, Inglismaa arvas, et Venemaa heaks, ja mõlemad arvasid, et ta spioneerib Saksamaa heaks. Raamatu autor jõuab järeldusele, et ta ei pruukinud spioon olla, sest palka ei saanud ta selle eest küll üheltki riigilt. Ei tasu aga minu meelest ära unustada, et aristokraat Mura võis pärast sõda mingil perioodil sõuda Nõukogude Venemaale ja sealt jälle välja umbes nii, nagu tema täpselt tahtis. Sellist luksust pursuile niisama lihtsalt ei lubatud. Nii et küsimus, kas ta ikka ei saanud palka, võib saada hoopis teise vastuse, kui maksti muus väärtuses kui rahalises. 


Kahtlasi asjaolusid on Mura ümber sumisemas nagu mesilasi võilillevälul. Näiteks jättis Gorki Venemaale tagasi kolides tema kätte terve arhiivi nõukogudevastaseid kirju, millest paljud olid venelaste saadetud ja ei tohtinud kindlasti bolševistliku režiimi kätte sattuda. Mura jagas need osadeks ja hoidis neid erinevates riikides. Tema enda väitel hävinesid Jänedal voodi all hoitud kirjad pommitamises ja Itaalias olla kirjade "hoiumajas" olnud tulekahju. See oleks võib-olla isegi usutav, kuid ajaloolased ja endised elanikud räägivad kui ühest suust, et mingit tulekahju pole olnud ja Jänedat ei ole ühtki korda pommitatud.  


Lõpuks suutis ta veel ühe Eesti paruniga abielluda, et oma positisiooni säilitada. Abiellu nad ei jäänud, kuid ta sai mehelt parunessi tiitli ja nime Budberg, mille üks tema suhtes sapine naine Mura elukommetele vihjates paruness Bedbugiks muutis. 


Raamatu lõpust leiab ka kaarte ja fotosid, aga tegelikult on see ikkagi väga palju rohkem kui Mura elulugu. Jah, kindlasti oli ta piisavalt huvitav naine, et tema elukäigust kirjutada, kuid just tema elu taustal avaneb ka tollane maailm hoopis selgemalt (kahjuks ei saa küll öelda kirkamalt) kui ajalooraamatutest. Üks asi on lugeda, et võim vahetus või toimus üks või teine sündmus, aga kuidas see päriselt inimeste elu mõjutas, neist tavaliselt välja ei tule. See puudutab mingeid närve küll, kui loed Petrogradi seinal oleva kuulutuse teksti, et koeraliha maksab kolm rubla nael ja hiired kakskümmend kopikat tükk... 


Kirjutatud on raamat hästi, tõlgitud ka väga soliidselt, nagu prantsuse keelest tehtud tõlked ikka (tlk Madis Jürviste) ning seega oli lugemine hoolimata raamatu pikkusest puhas rõõm. Mõned üksikud trükivead olid ikka sisse jäänud, aga kuna ma tean omast käest, kui kõvasti trükivead ennast teksti vahel kinni kitivad, ära maskeerivad ja kätte ei anna, ei taha ma väga selle kallal vinguda. Soovitan soojalt ja nendin, et raamat on kättesaamatu asja eest. 





 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Janet Skeslien Charles "Pariisi raamatukogu"

Selle raamatu kaas oli nii tugevasti kutsuv tuluke, et hoolimata kodusest kasvavast raamatuvirnast soetasin ma selle endale täiesti mõistuse...