pühapäev, 26. juuni 2022

Carlos Ruiz Zafón "Marina"

 Ma arvan, et see on üks ilusama kaanepildiga raamatuid, mis ma kunagi lugenud olen. Seda, miks sama autori "Uduprintsi" eestikeelsel väljaandel peaaegu äravahetamiseni sarnane kaanepilt on (võib-olla ma nüüd natuke liialdasin, aga no vaadake ise, ma panen pildi ka alla), peab Varrakult küsima. 


Tõlkija Kai Aareleid. (5/5)


Kui natuke sisust kuivalt rääkida, siis pajatab lugu 15-aastane Oskar, kes on seiklushimulise loomuga ja läheb meeleldi uurima vanu maju ja surnuaedu, kuhu mina elades nina ei topiks. Nagu hea loo puhul ikka, hakkab lugu hargnema ja mingist hetkest peale ei ole põhimõtteliselt võimalik "Marinat" enam kuskile žanri lahterdada. Peaasjalikult on see vist noorteromaan, aga see on ikka kõike muud ka - armastusromaan, krimilugu, mingi maagilise realismi ja lihtsalt maagia segu, kindlasti ka arenguromaan (Bildungsroman) ja võib-olla on see lihtsalt muinasjutt, sest need ei pea ka alati nii õnneliku lõpuga olema. Ma arvan, et me leiaks mõne määratluse veel, kui ainult tahaks. 


Ma pole varem Zafóni lugenud, aga ma olen ikka öelnud, et mingi määramatu ühine joon on hispaaniakeelsel kirjandusel täiesti olemas, nagu ka venelastel või prantslastel. Venelasi painab mingi igavene spliin. Prantslased on romantikud. Aga hispaanlastel on imeline oskus kirjutada rusuvatest asjadest nii, et see põimub mingi ootamatu kerguse, hapruse ja iluga. "Marina" on põhiliselt ikkagi sünge, ükskõik kust otsast vaadata. On räpaseid rentsleid, Frankensteini koletise laadseid tooteid (ei tea, kas üks tegelane on meelega Maria Shelley nimeline?), reetmist ja kättemaksu. Must liblikas, mis iseenesest on ju kaunis, on suhteliselt koleda sisu sümboliks. 


Aga ka selles kohutavas maailmas on Marina ja tema isa nagu üks helge oaas, mis soojendab ja sisendab lootust. Nad on üdini head ja näevad ka teistes head, hoolimata pereema traagilisest kaotusest, mis kunstnikust isa nii rängalt tabas, et ta maalimise igaveseks lõpetas. 


Zafón kirjutab süžeele vaatamata ilusasti, väga ilusasti. Ja ta kirjutab nii-öelda lõpuni välja – kogu see hirmus lugu ja taustsüsteem teenib oma eesmärki, sest selle taustal tõusevad Marina ja ta isa sooja päikesena kõigest kõrgemale ja kõigest olulisemaks. Kuni on inimesi, keda armastada, ei ole kõik kadunud. 









Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Sōsuke Natsukawa, Natsukawa "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid"

"Aegade hämarusest meieni jõudnud raamatutes on peidus suur vägi. Kui selliseid võimsaid lugusid loed, siis saad neist endale kindlamee...