Esmaspäev, 9. mai 2022

Antoine de Saint-Exupéry "Lõuna postilennuk. Inimeste maa"

Kolleegiväljakutse raamat #10. 


Olla inimene, see on täpsemalt öeldes – olla vastutav. See tähendab tunda häbi viletsuse pärast, mis ei näi sõltuvat sinust. See tähendab olla uhke võidu üle, mille seltsimehed on saavutanud. See tähendab tunda, et asetades paigale oma kivi, aitad sa ehitada maailma. (lk 155)


Ilmselt teavad kõik "Väikest printsi", paljud on vähemalt kuulnud ka tema teisest kuulsast teosest "Öine lend". Aga kuna mulle soovitati hoopiski "Inimeste maad", ja veel prantsuse keeles, siis lõin ma hambad sellesse sisse ja närisin läbi ka, aga kuna Saint-Exupéry on siiski autor, kelle raamatuid tahaks nautida, mitte järada, siis ma lugesin ta eesti keeles otsa. Prantsuse keelest tehtud tõlked on ju teadagi imelise kvaliteediga (Merike Riives, Maria Hange) ja teiseks sain ma boonusena peale ka "Lõuna postilennuki". 


Ei ole vist ka kellelegi suur üllatus, et Saint-Exupéry oli kommertslendur ja et ta elas Saharas üle lennuõnnetuse. Kergelt on seda viimast juhtumit mainitud "Väikeses printsis", aga "Inimeste maas" kirjeldab ta juhtunut päris üksikasjalikult. Asi oli tegelikult nii tema kui ta kaaslase Prévot' jaoks vägagi kibe - esiteks oli puhas ime, et nad üldse ellu jäid, aga nagu ütles Prévot, oleks olnud isegi kergem kiirelt surra. Neil oli vaid ühe päeva jagu vett, natuke viinamarju ja üks apelsin ja veekadu oli nii suur, et nad isegi enam ei higistanud. Veepuudus ja väsimus tekitas miraaže, nad nägid ja kuulsid asju, mida polnud. Ja oli teine mitte väga väike ime, et üks beduiin neid neljandal päeval märkas ja surma veerelt välja kiskus. 


Nagu tema puhul kohane, kirjutab Saint-Exupéry nii oma lennuõnnetuse lugu kui kõike muud mõlemas jutustuses aeglaselt, rahulikult, lüüriliselt ja detailselt. "Lõuna postilennuk" vaatab lenduriametile ja elule pigem läbi Jacques Bernis' silmade, "Inimeste maa" on isiklikum. Samas on neis palju sarnast, sest lenduriamet nende väikeste põkadega, mis nende käsutuses olid, oli üsna üksildane ja kohe kindlasti ohtlik. Kaardid olid sageli primitiivsed ja isegi parematest eksemplaridest polnud sageli kasu. Kui Saint-Exupéry mentor talle enne esimest soololendu nõu annab, laseb ta kaardile märkida kolm apelsinipuud, väikese oja ja lambad, sest just need mõjutavad hädamaandumise tekkimise vajadusel seda, kas piloot tuleb sellest välja elusalt ja ühes tükis lennukiga. Üks väike mõttetu ojake võib olla piir elu ja surma vahel, lammastest rääkimata. 


Neil üksildastel tundidel maa ja taeva vahel kõlkudes muutuks ilmselt enamus meist filosoofiliseks. Ei ole siis ime, et ka Saint-Exupéry kasutab aega selleks, et mõtestada elu, inimesi ja suhteid. Ta mõtleb ka tehnika arengule ja tõdeb:


Mulle tundub, et need, keda kohutab liialt meie tehniline progress, ajavad segi eesmärgi ja abinõu. Kes võitleb ainult selle lootusega, et saavutada materiaalseid hüvesid, ei saavuta midagi, mille pärast maksaks elada. Masin ei ole ju eesmärk. Lennuk ei ole eesmärk, ta on tööriist. Samasugune tööriist nagu ader. (lk 154)


Nagu ka Steinbecki raamatut lugedes, peatus mõte pikemalt sõjateemalistel lõikudel. 


Võib-olla on ilus surra teatud territooriumi vallutamise nimel, aga tänapäeva sõda hävitab kõik selle, mida ta loodab soodustada. Praegusel ajal ei tule enam kõne alla ohverdada veidi verd selleks, et elustada tervet rahvasugu. Sellest ajast peale, kui sõditakse lennukite ja ipriidi abil, on sõda vaid verine kirurgia. (---) Võidab see, kes kõduneb viimasena. Ja mõlemad vastased kõdunevad koos. (lk 248)


Antoine Marie Jean-Baptiste Roger, Saint-Exupéry krahv, hukkus Teises maailmasõjas 1944. aastal. Tema lennuki rusud leiti ja pikalt ei olnud päriselt teada, mis juhtus, kuni endine Luftwaffe lendur Horst Rippert tunnistas 88-aastasena, et tema tulistas Saint-Exupéry lennuki alla. Ta tunnistas ka seda, et kui ta oleks teadnud, kes lennukit juhtis, poleks ta seda elus alla lasknud, sest Saint-Exupéry oli tema lemmikkirjanik. 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Janet Skeslien Charles "Pariisi raamatukogu"

Selle raamatu kaas oli nii tugevasti kutsuv tuluke, et hoolimata kodusest kasvavast raamatuvirnast soetasin ma selle endale täiesti mõistuse...