Diego Arboleda, Raúl Sagospe "Kortsutatud paberid"

Kui Toledo kirjastus Facebookis teatas, et nendel on uus raamat välja tulnud, siis mõtlesin, et näed, jälle üks raamat, mille ma peaksin endale soetama. Aga tark ei torma - eile tuli mulle ootamatu pakiteade ja selgus, et kui raamat tahab sulle koju tulla, siis tuleb ta iseenese algatusel ja Toledo suurepäraste inimeste väikesl mahitusel niigi. Suur-suur-suur aitäh!  💓

Kuna tegemist on lasteraamatuga, siis võib siin spoilimist olla enam kui näiteks minu krimiraamatute tutvustustes. Olge siis hoiatatud igaks juhuks. 

Jaime ja Greta on vend ja õde, kelle ema on kunstnik ja isa kirjanik. Vanaisa oma väimeest ei salli, sest kui ema arvab, et isa on professionaalne kirjanik, on vanaisa arvamusel, et isa on professionaalne logeleja (soovitan siinkohal siiski vanaisa üle kohtumõistmise pausile panna, sest raamatu lõpuks võib teie arvamus muutuda). On aasta 1937 ja Hispaanias käib kodusõda. Kuna see on lasteraamat, siis sõjast eriti palju juttu pole, küll aga on seda ridade vahelt näha küll, eriti kui väike Greta ei saa õudusunenägude pärast magadagi. 

Ema viib lapsed oma isa juhitavasse sanatooriumisse, kus pole küll enam ühtki klienti, on vaid natuke teenindavat personali. Aga kuigi kilente pole, pole seal teisest küljest ka pomme ja Greta saab jälle magada. Sanatooriumisse ilmub aga koletis, päris jube elajas, kellel on silmad kus juhtub, jalgu "vähemalt sada või mitte ühtki", ja ta märatseb nii aias kui sanatooriumis sees üsna koledasti ringi. Ilmneb, et sanatooriumi ümber elab palju ka inimkoletisi, kes näevad sama moondunud ja jubedad välja. Kuid sanatooriumi klaverimängija ilus muusika ja lõõgastavad raviprotseduurid teevad loomkoletisest ilusa hobuse ja inimkoletistest jälle tavalised inimesed. 

Raamatu epiloog selgitab, et lastele võib sõjast rääkida küll. Ja et sõda oma pommide ja hirmuga teeb nii loomadest kui inimestest äratundmatud koletised, nagu näiteks Hispaania kodusõda tegi selle küla inimestega, kes raamatus sanatooriumisse abi saama tulid.

Jah, ma arvasin selle küla nime ära kaks rida enne, kui see raamatus välja öeldi. Tagasi mõeldes oleks juba ammu enne klikk ära käima pidanud. Vaadake ise altpoolt.

"Kortsutatud paberid" on raamat, mis tuleks kiiremas korras lülitada koolides vähemalt soovitusliku lugemise nimekirja, kui mitte päris kohustusliku kirjanduse nimekirja. Kui lasteraamat, mis on tegelikult täitsa kerge lugeda, annab lastele võimaluse mõista elu suuri, süngeid ja kurbi teemasid, siis on see ikka väga-väga hea raamat. Täiskasvanuna lugedes muidugi tajusin kõiki neid süngeid alatoone näiliselt lõbusate ridade vahelt juba päris algusest, nii et minu jaoks oli see üks tõsine raamat algusest peale. Kohe tekkis paralleel ka Frederik Bakmani imetabase raamatuga "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust", kus vanaema selgitab Elsale, et "kõik koletised ei ole sünnist saadik koletised, mõned koletised on murekoletised". 

Ma saan aru, et naistekaid on ka vaja. Aga ma ikkagi tahan tänada Toledot selle eest, et nad annavad järjepidevalt välja raamatuid, mida lõpetades tabab sind korralik - parema sõna puudumisel - raamatupohmakas. Sinna sisse sa jääd ja seal sina heljud ja välja... nagu ei tahakski. 

                                            (Pablo Picasso "Guernica")

Erkki Koort "Kättemaks Kirumpääl" ja "Veritasu Tartus"

Kuidagi kore on see blogimise asi siin olnud, aga distantsõpe võtab kõvasti rohkem aega ja energiat kui kontaktõpe ja teiseks olen ma olnud kurguni sees ühes projektis, mida ma umbes kuu aja pärast juba kindlasti siin blogiski tutvustan, sest siis on selleks põhjust. Aga nüüd proovin natukene lünki tasandada ja panen siia kokku kaks Erkki Koorti triloogia raamatut. 

Nagu eelmises sissekandes mainisin, kirjutas Koort selle raamatusarja "valepidi" – kõigepealt teise osa, siis kolmanda ja lõpuks esimese. Mina lugesin neid tegevuse mõttes "õiges" järjekorras.

Sellega seoses vaimustaski mind eelkõige see, kui sujuvalt oli Koort selle tagantjärgi kirjutatud alguse teiste osadega lõimida suutnud. Raamatusse oli põimitud erinevaid detaile, mis nii kenasti järgmiste raamatutega kokku hakkasid, et lausa lust. Mina ei oleks ausalt üldse osanud kahtlustada, et need on kirjutatud mingis teises järjekorras, sest ma ise poleks kindlasti suutnud nii osav ärapetja olla.

Endine sõjasulane Markus on võtnud ette Tartusse oma õemehe lodjale tööle minna. "Kättemaks Kirumpääl" räägib sellest, kuidas ta teel Tartusse mõni aeg Kirumpääl peatub, et oma sõbra eest kätte maksta. Ja kolmandas raamatus on Markus juba lodjasulane, kes peab kuidagimoodi laveerima kolme rivaalitseva poole - Pihkva, ordu ja piiskopkonna - vahel. 

Lugedes mõtlesin ka sellele, et kui sellest triloogiast ükskord film teha, siis oleks see üks tüüpiline Eesti film, sest pool tegevust toimub pimedas, öisel ajal. :) Ja suitsusaun, see suitsusaun... See on üks täiesti omaette tegelane. Saunateadlased võivad mulle igal ajal selgitada, mis värk seal lõunaosariikides selle suitsusaunaga oli, sest näiteks saarlased said juba ammu aru, et vabalt võib korstna ka teha ja suitsu sealtkaudu välja lasta. Aga olgu sellega, kuidas on - nagu ütlesin, on saun raamatus tähtis ja sümboolne. Seal saab läbikülmanud ihu sooja ja seal saab ennast puhtaks pesta. Kõigest. 

Mõnusaid väljendeidki oli kerge elegantsiga siia-sinna lisatud. Näiteks "õhk kõrtsis oli tummine nagu tangupuder" ja "oskused olid villased" (rooste läinud). Või siis ütleb üks mees teisele: "Eks näis, mis mehi oled. Olen ennemastki häid käemehi näinud, a pärast on mees nagu lehma s*** suure sulaga." (Minu tärnid, igaks juhuks) Või see, kui öeldakse, et põgenemise suhtes "peaks kõik otsad vees olema" (ehk siis on jäljed hajutatud). 

Aeg-ajalt oli ka selliseid hetki, et nagu möödaminnes oli kuskil mingi lausekatke, millest lugesid end juba üle, aga kolm sekundit hiljem keerasid kurvi taha tagasi, sest adusid, et kuskil oli olnud mingi lausa filosoofiline fraas. Näiteks: "Ka sõjasulased tulid kaldale, tassides surmatud vaenlaste laipu. (---) Lahingus oli hukka saanud ka kaks ründavat sõjasulast, nüüd pikutasid kõik koos kõrvuti kaldal, sest surnute vahel vihkamist pole." 

Jah. Kõik õudused tehakse ikka eluajal ära. 

Kui nüüd kuskilt otsast kokku võtma hakata, siis ma tõepoolest soovitan tervet triloogiat. See nišš, kus on keskaegses Eestis toimuva tegevusega juturaamatud, on ennast kenasti täitma hakanud. Kindlasti on seal ajastule kohast koloriiti ja seega ma arvan, et raamatud võiksid meeldida ühepalju nii ajaloo- kui muidu lugemishuvilistele. 

Erkki Koort "Salakuulaja Vastseliinas"

 Kiirete aegade kiuste sai üks raamat jälle läbi. Jaanuari viimane. 

"Salakuulaja Vastseliinas" on - kuidas nüüd öeldagi - viimasena kirjutatud esimene raamat triloogiast. Kaks järgmist ootavadki juba kannatamatult riiulis ja niipea kui saan, löön neisse hambad sisse, sest esimene osa on paljutõotav. 

Mõtlesin lugedes aeg-ajalt sellele, et pikalt oli meil Kippeli "Meelis" see kuulus raamat, mis rääkis keskaegsest Eestist. Ei saaks öelda, et ka suure lugejana oleksin sellest toona kohustuslikust raamatust mingit naudingut lõiganud (peaks üle lugema). Küll aga tegi Indrek Hargla keskaja populariseerimisel ära sama töö, mida on teinud Aigar Vaigu teaduse populariseerimisel - raske on leida inimest, kes vähemalt ei teaks Melchiori-lugusid. Ja nüüd tulevad veel filmid ka. 

Järgmiseks lõi hambad ajalukku meie oma Saaremaa (aja)kirjanik Mehis Tulk, kes kirjutas järjest raamatud "Foogt" ja "Kuningas", millest viimane on mul veel lugemata, aga plaanis, sest esimene raamat oli jällegi väga tore, pealegi toimus tegevus Saaremaal.  

No ja nüüd siis Erkki Koort, Kapos ja siseministeeriumis töötanud julgeolekuekspert, võttis ka kätte ja kaevus ajalooarhiividesse (kokkuvõte käsitletud perioodi ajaloosündmustest on raamatu lõpus) ning kirjutas mõnedele faktidele põhineva loo, mille kohta saarlane ütleks, et see on "täiesti roogitav räim". 

On tõestatud, et Pugola mehed aitasid Vastseliina kindlusel end Pihkva tülinorijate vastu kaitsta ja Liivimaa piiri nii-öelda patrullida. Erkki Koort ongi teinud oma raamatu peategelaseks noore Pugola mehe Markuse, kes saadetakse Vastseliina kindlusesse sõjasulaseks konkreetse ülesandega teada saada, kes kindluses Pugola salgale käru keerata tahab. 

Kas see nüüd just põnevik on, aga intriige on seal küll ja veel, nii et paaris kohas ma isegi leidsin, et kõiki nimesid ja sündmusi oli keeruline hallata, aga no mul ju ka puudub selline asi, mida mäluks nimetatakse, nii et see võis ka minu enda isikline probleem olla. Mina ise nautisin - nagu ka Hargla ja Tulgi raamatute puhul - kõige enam olustikku, mis minusugusele võhikule tundus üsna autentne. Mulle hirmsasti meeldiks, kui keegi viitsiks õppeaineid lõimida ja mõelda välja, et võiks ju ometi ühildada selliste ajaperioodide õppimise ajalootunnis olemasolevate ilukirjanduslike raamatutega. See muudaks ajaloo hoobilt elavaks ja lastel tekiks mingisugune realistlik ettekujutus, kuidas tol ajal elu käis. 

Jaa. Soovitan kindlasti. Eriti ajaloohuvilistele.

J. M. Ilves "Lõppmäng"

 Koduse raamaturiiuli harvendamise Raamat Number Kaks. Sest esimene raamat oli huvitav ja teine osa oli ka riiulis olemas. 

Teine osa oli palju suurema psühholoogilise laenguga, kuna mõrvas kahtlustatuna satub eeluurimise alla meile juba tuttava uurija Kari Sorjoneni (Sorjose?) tütar. See komplitseerib asja ka protseduuriliselt, sest isa oma tütre uurimist juhtida ei saa, paraku aga läheb veel nii hullusti, et uurimisest tagandakse terve jaoskond, kellega Kari on viimase aasta jooksul usalduslikesse suhetesse jõudnud. Üle võtavad selgelt vaenulikud uurijad ja ma pean ütlema, et minu jaoks tundus see liin autori poolt natuke ülepingutatud. Jah, ma saan aru, et raamatus nimetatud põhjused selliseks ülevõtmiseks võiksid olla pädevad ja selle vastu poleks mul ka midagi olnud. Kuid niisugune varjamatu üleolek ja tegelikult isiklikul pinnal ka näiliselt põhjendamatu vimm olid minu jaoks natuke too much, isegi kui nad loole mingit kihti lisasid. Ka väikeses kohas, kus intriigid võivad muidugi olla teravamad kui suurlinnas, tundus see pisut palju. Miks peaksin ma pidama nii kibedat vimma inimese vastu, keda ma pole mitte kunagi näinud? Selleni välja, et ma tunnen lausa rõõmu sellest, et saan tema tütre viia teise riigi otsa eeluurimisvanglasse? 

Aga seda raamatut oleme me ju enne kõik lugenud ka. On nutikas uurija, kes eemaldatakse juhtumist, aga uurija ei jäta jonni ja ajab ikka salaja oma uurimist edasi. Tal on ka sõpru, kes teda selles aitavad ja infot ette veavad. Ja lõpuks võidutseb õiglus, uurija saab ametlikult tagasi juhtumi juurde ja lahendab juhtumi lõpuks elegantselt, enne veel loomulikult enne päris lõppu sattudes Eriti Ohtlikku Olukorda. Ja kui te ühtki sellist raamatut lugenud pole, siis "Castle" seriaali olete ikka vaadanud, seal on ka mitmeid selliseid lugusid. 

Kui rääkida tegelaskujudest, siis eelmisest raamatust tuttav Lena, kes endise leivaisa FSB eest Soome putku pani, on nüüd Kari meeskonda värvatud ja tema toob muidu soomlaslikult unisesse tegevusse ka pisut särtsu. 

Raamatus oli rohkem äratuntavat soomekeelset lauseehitust kui eelmises osas. Mitte nii palju, et oleks väga häirima hakanud, aga piisavalt, et silma jääda. Sõber Raamatukubjas väidab, et kuskil olid raamatus ka "käsirauad" käeraudade asemel, aga see läks mul õigel ajal meelest ära ja kui mul meelde tuli seda jälgima hakata, olid ilusti lõpuni käerauad. :) 

Kui keegi nüüd küsiks, kumb parem oli, kas esimene või teine, siis otse niimoodi ma öelda ei oskagi. Mõlemad olid kerged krimkad, suhteliselt rahuliku vooluga, aga said kiiresti läbi. Kepleri austajatele on see kindlasti liiga uimane, aga minusugusele pigem paras vahelduseks. 

Nüüd peab vaid endale kolmanda osa tekitama. Neljas olla ka, aga kuna ma soome keelt siiski ei puhu, siis pigem ootan ära, kuni see eesti keelde tõlgitakse. 

 

J. M. Ilves "Nukumaja"

Mõtlesin, et proovin sel aastal natuke teadlikumalt harvendada oma isikliku raamaturiiuli seda osa, kus on lugemata raamatud. Avasin selle väljakutse pidulikult Raamatuga Number Üks. 

J. M. Ilvese "Piirilinna" sarjas on kolm raamatut - "Nukumaja", "Lõppmäng" ja "Viie sõrme harjutus". Guugeldades leiame, et pseudonüümi J. M. Ilves taha olevat peitunud kaks "kuulsat Soome kirjanikku", aga keegi ei tea, kes. Umbes nagu meie Eleonora Berg - kõik teavad, et on pseudonüüm, aga eriti Eesti väiksust arvestades on see uskumatult hästi hoitud saladus. 

Veel saab guugeldades teada, et "Piirilinna" sarja aluseks on tuntud Soome telesari "Bordertown", mis olla Netflixis ja nüüd ma kaalun selle vaatamist. Aga enne loen need kolm raamatut läbi, sest esimese põhjal võib langetada positiivse kohtuotsuse. 

Raamatu alguses kolib uurija Kari Sorjonen oma 17-aastase tütre ja vähiravist taastuva naisega viimase lapsepõlvekoju Lappeenranta linna, enam kui 200 km kaugusele Helsinkist, et alustada uuelt lehelt, võtta rohkem aega pere jaoks ja proovida elada muulegi kui tööle. Noh, me oleme kõik nii palju ikka Midsomerit näinud, et teada - politseinike naised nüüd planeerida küll midagi ei saa. Ja poleks ju ka see mingi õige krimiraamat, kui muidu nii vaikses-vaikses Lappeenrantas kohe mürinaga mõrvajuhtumite lahendamiseks ei läheks. 

Kui võrrelda "Nukumaja" enamiku tänapäeva krimiraamatutega, siis on see armasti soomlaslikult uimasem, aga mulle sobib see hästi. Mulle palun pigem vähem krimi ja rohkem romaani. Praegu tagantjärele tekkis kerge paralleel Fjällbackaga, kuigi viimane on kraadi jagu ikka hoogsam - aga see on ju Rootsi ka. :) 

Härra Sorjonen on üpris sümpaatne ja oma väikeste kiiksudega, aga need pole nii suured, et häirima hakkaks. Samuti selgub, et mitte kõik tema uue meeskonna liikmed pole plekita, kuid õnneks see ka mingit suuremat häda ei tooda, nii et kõik kõrvalekalded on kenasti sordiini all. 

Võtan nüüd ka järgmise osa ilmselt kohe ette, kuna see mul kodus juba on, ja kaalun ka kolmanda osa endale tekitamist. 

Rebecca C. Thompson "Tuli, jää ja füüsika. "Troonide mängu" teadus"

Ma ei ole lugenud ühtki "Troonide mängu" raamatut ega vaadanud ühtki samanimelise sarja seeriat. Mulle on juba reklaamidest siiani piisanud ja pärast raamatu viimast peatükki oli selge, et ega ma ei alusta nüüd ka.

Aga ausalt öeldes oli "Troonide mäng" kui selline täiesti teisejärguline raamatu seisukohast nii või teisiti. See on üks lahedamaid teadusraamatuid, mida ma viimasel ajal - võib-olla ka üleüldse - lugenud olen. Nimelt on Thompson võtnud ette ülesande üritada teaduslikult selgitada igasugu nähtusi, mis seriaalis ja raamatutes ette tulevad - ülipikad ja ennustamatu lõpuga aastaajad, ilmatu suur jääst müür, külmas kliimas ellu jäämine, igasugu maagilised olendid (lohed sealhulgas), Valüüria teras,  turmatuli, inbriiding-geneetika, laevad ja lõppakordina igasugused võimalikud surmad. 

See oli üks ütlemata vahva raamat. Kes siiani on veel arvamusel, et teadus on üks igav jura, mis puudutab ainult mingeid halle habemikke, siis vot see raamat on selle vastu üks hea urvaplaaster küll. Kui ma peaksin raamatut kuidagi ühe sõnaga iseloomustama, siis see sõna oleks "mänguline" - autor võtab mingi täiesti võimatuna näiva nähtuse nagu vampiirid ja zombid ja näitab, et tegelikult on meie ümber looduses selliseid organisme küll, kes elavad teiste organismide kulul täiesti loomuvastaselt - vaata juurde lisatud fotot raamatuleheküljest. Ja see oli vaid üks näide. 

Sama toredad ja vahvad olid arutelud selle üle, kas turmatuli võiks olla napalm ja kuidas sel juhul see roheline sai olla - ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Teadust on seal kaugelt rohkem kui "Troonide mängu", sest kõigepealt tuleb ju ära selgitada, kuidas päriselus tegelikult asjad on. See selge, mõtleb Thompson juba samm edasi selle üle, mis tingimustel oleks Westerosis võinud see asi toimuda. No kasvõi näiteks selgitab ta pikalt, kuidas linnud lennata saavad ja millised imetajad ja miks lennata saavad ja kui palju sõltub keharaskusest ja kui palju muust. Ja mis tingimustel saaks lennata elevandisuurused lohed - selgub, et täitmata on vaid üks pisike tingimus ja küsimus polegi tegelikult üldse nende kaalus.

Nagu autor ise ka ütleb, siis ilmselt ongi Westerosi maailma võlu eelkõige selles, et need on nii natuke päriselu teadusega nihkes. Kui oleks rohkem, oleks tegemist puhta luuluga ja inimesi see nii väga ei köidaks. Aga see "peaaegu võimalik" on selline närvikõdi moodi asi - ja mõnes mõttes sellised närvikõdid on tegelikult ju ka inimkonna teadus- ja tehnikasaavutusteni viinud. Me lendame lennukitega praegu sellepärast, et keegi kunagi küsis endalt tollal täiesti absurdse küsimuse: "Aga mis oleks, kui...?" Mitte et ma arvaks, et zombid kunagi kuskilt ilmuksid, aga poleks üldse välistatav, et kunagi nuputab keegi välja, kuidas teha Valüüria terast. 

Lühidalt kokku võttes pole ma ise mingi suurem asi teadlane ja "Troonide mängu" pole ma ka näinud, aga küll oli vahva ja huvitav raamat! Aeg-ajalt on väga tervistav ilukirjanduse ja õpilaste kirjandite vahele lugeda ikka mingi järjekordne pärl Argo kirjastuse populaarteadust, mis on tõesti nii lihtne selgitus kui üleüldse võimalik ja samas ka nii köitev, et ega enne rahu ei saa, kui raamat läbi. 

Tahaksin küll südamele panna, et nõrganärvilisemad võiksid tõesti viimase peatüki lugemata jätta. See küll selgitab erinevaid suremisviise suhteliselt lakooniliselt ja teaduslikult (mis inimesega juhtub, kui...), aga siiski. Piirduge jää ja turmatulega. :) 

Kiitus tõlkijale, kelleks on Vahur Lokk. Ja suur-suur aitäh Triin Olvetile ja kirjastus Argole nii toreda kingituse eest!

Philip Reeve "Surelikud masinad"

Teeme siis selle aasta otsa lahti. Pean tunnistama, et eelmise aasta Goodreadsi väljakutse jäi mul täitmata, kuigi mõne aastaga võrreldes oli eesmärk suhteliselt lahja, 50 raamatut. Olen ka üle saja raamatu aastas lugenud, aga see oli ka ulmeline rekord ja praegu on tõesti muid kohustusi palju, nii et seadsin uue eesmärgi lati veel madalamale, neljakümne peale. Eks siis saab seda imet näha. 

Kui ma siin eelmise raamatu puhul rääkisin, et sain koolist tasuta raamatuid, millest esimene loetu osutus (väga heaks) lastekaks, siis selle praeguse puhul kahtlustasin ma seda juba algusest peale. Selline laste/noorteulmekas kergete aurupungi-sugemetega ja kui kellelgi on näiteks lapsel vaja koolis lugeda vabal valikul ulmeraamat, siis võin ma selle töö nüüd ära teha ja öelda, et "Surelikke masinaid" võite nendele siis täiesti vabalt ette sööta. 

Mulle aurupunk meeldib. Juba Hargla raamatus "French ja Koulu" meeldis, aga "Surelikes masinates" koomikapool põhimõtteliselt puudub (ühe kohe peal mõtlesin küll, et kui nüüd sellest film teha, siis see oleks küll naljakas koht). Tegemist tulevikumaailmaga, kus linnad on nagu suured masinad, kes oma roomikutega Avamaal ringi mürgeldades endast väiksemaid linnu ära õgivad, kui on mootorimasinatesse kütust või muidu igasugu materjale vaja, mida ise toota ei õnnestu. Peategelane elab Londonis, kus räägitakse anglia keelt (muidugi) ja kus on olemas küll Pauluse katedraal ja mõningad tuttavad tänavanimed, aga muidu täitsa selline elatav masin rohkem kui linn. 

Nagu heale jutukonstruktsioonile omane, tekib loos konflikt - hädaoht, ja tegelikult läheb poole loo pealt üsna segamini, kes on hea ja kes on halb. On noored kangelased, poiss ja tüdruk, neid on lausa kaks paari. On ohtu, traagikat ja surma, kaasa arvatud üllaid hukkujaid, aga nagu ühele heale noorteromaanile kohane, on lõpp ikkagi õnnelik, vähemalt osade peategelaste jaoks. Ahsoo, läks meelest - konflikt vanematega ka on, kusjuures hea sõna võidab võõra väe jne. 

Nii et kokkuvõtteks võin ma küll öelda, et kui see oleks täiskasvanutele mõeldud, siis tegelikult ootaks natuke rohkem kihte ja karakteriarendust, aga sellele sihtrühmale, kellele see tegelikult mõeldud on, pole mitte kui midagi muuta vaja. Tegevus oli piisavalt hoogne ja isegi mina tahtsin ikkagi teada, mis sellest kõigest siis lõpuks saab. Pealegi tahan ma siinkohal kiita ka tõlkijat Kristina Uluotsa, sest oli tõesti ladus tekst, mida oli mõnus lugeda. 

Mul on üks raamat Philip Reeve'i veel, umbes samasuguse kujundusega ja ma aiman, et see on mingitmoodi järg. Aga netis ringi tuulates selgus, et see minu oma on number kolm ja mul on üks vahelt puudu. Kui see nr 3 on sama hea kui nr 1, siis ma täitsa kaalun selle vahepealse muretsemist ka. 

Alison Prince "Apelsinid ja mõrv"

Ühel ilusal detsembripäeval juhtunud nii, et Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpetajad pidanud õpetajate toas iga-aastast laata. Ühel lauanurgal olnud siis ka hunnik raamatuid, millel oli juures silt, mis minu silmadesse tõi tänutundest veekalkvel, kuid siiski kergelt ahne läike. Sildil oli kirjas "Tasuta"! 

Ei, ma ei kahmanud lihtsalt igast raamatust ühte eksemplari, ma ikka vaatasin ja valisin ja suutsin lahkuda kõigest kolme raamatuga. Palun sõbralikult blogilugejal üritada minu enesevalitsust hinnata.

Ma olin "Apelsinide ja mõrvaga" juba ühele poole saanud, kui ma tagakaant kinni pannes mõtlesin, et ah, see oli vist tegelikult lasteraamat. Lähemal uurimisel selgus, et Alison Prince ongi tuntud just lastekirjanikuna, nii et there you go. Kuid lugemise ajal ma ausalt öeldes seda isegi ei kahtlustanud, nagu paremate lasteraamatutega see sagedasti juhtub. 

Joey on Londoni tänavamüüja, vaene nagu räpakott, isa - kes pole tegelikult tema pärisisa, kuna Joey päritolu on segane ja keegi midagi ei räägi ka - on vägivaldne lakkekrants ja kui Joey on suhteliselt varateismeline, lööb ta isa abistamisele käega ja hakkab oma äri ajama. See omakorda viib ta kokku inimestega, kelle seas toimub mõrv ja Joeyt hakatakse pidama kahtlusaluseks. Siit edasi ma spoilereid loopida ei tahaks, sest "Apelsinid ja mõrv" on lugemissoovituse vääriline ja ei tahaks teie elamusi rikkuda. 

Tahaksin hoopis rääkida sellest, mis mind mõtlema pani. Mitte et see oleks nüüd miski hirmus uus mõte, aga siiski. Just seesama teema käib meil ka Erasmus+ projektist läbi - see, kuhu perekonda me sünnime, on üks suur loterii. Mina sündisin Nõukogude Eesti lihtrahva mulli ja polnud sellel väga viga midagi, kuigi paljud elasid kordades paremini. Joey sündis Londoni tänavamüüjate mulli, kus olid lutikad ja vaesus ja nälg. Pisut veider on mõelda, et samas linnas, samadel tänavatel, ristuvad inimesed täiesti totaalselt erinevatest maailmadest - nad on nii lähedal, aga samas ületamatus kauguses. Ühed teise ei saa ja teised esimesse ei taha. 

Kui Nõukogude Eesti seebimull ka minu eluajal suure plaksuga lõhki läks, siis Joey oma oli püsivam. Peab olema õnne ja väga palju tahtmist, et oma mullist välja murda, aga Joey näiteks avastab, et ka pärast oma algse päritolu teada saamist tahab ta jääda sinna, kus ta on. Sest selleks ajaks on tal oma kodu, elukaaslane ja kari lapsi (kes on küll elukaaslase varakult orvuks jäänud õed-vennad) ning tänavamüüjate klann on tõestanud, et omade - kaasa arvatud Joey - eest nad seisavad. Milleks siis hakata pürgima mingi hoopis võõra - olgugi kuitahes roosa - mulli poole, mis võib hoopis miraažiks osutuda ja lenduda kaduvikku juba enne selleni jõudmist.

Õnn ei sõltu ju tõesti teadupärast mitte meie oludest, vaid suhtumisest.

Giuseppe Conte "Südametud"

 Nagu sõõm värsket õhku. 

Autori enda kohta on internetist väga raske infot leida, sest õnnetuseks on Itaalial samanimeline peaminister ja dr Google teab palju just tema kohta. Lõpuks lõin käega ja piirdusin raamatu sisekaanel oleva infoga, mis ütleb, et ta on korduvalt pärjatud kirjanik, kirjutanud nii proosat kui luulet. No olgu siis. :) 

Olgu alustuseks öeldud ka suurim tänu kirjastusele Argo, kes aeg-ajalt kannab selle eest hoolt, et igasuguste kahtlaste raamatute vahele, mille otsa ma ise koperdan, saaksin ma lugeda ka kvaliteetkirjandust. Argo nime nähes juba ongi teada, et neil päris lobisemise eest palka ei maksta, vaid raamat on juba ette kvaliteedimärgiga. Nii seegi. 

Kui ma olin juba üle saanud kaanepildi vahtimisest (mis on minu lemmikvärvide kombinatsioon), lõin selle ajaloolise krimiloo lahti  ja rändasin keskaegsesse Genovasse, saratseenide ja galeerilaevade aega. Paralleelselt jookseb kaks mõistatuslikku lugu - kapten ajab taga rohelise smaragdanuma mõistatuse lahendust, kuid samal ajal hakkavad pardal toimuma võikad ja seletamatud mõrvad ning kapten asub ka seda lugu lahendama. 

Selles raamatus saavad kokku mõned asjad, mis minu jaoks krimiloole dimensiooni lisavad. Esiteks ei ole see väga kiire tempoga. Ja teiseks toimumispaik ja -aeg. Mulle meeldivad Hargla Melchiori-lood ka mitte ainult mõrtsuka jälgede ajamise pärast, vaid just selle keskaegse Tallinna pärast, mida ei loe välja ühestki ajalooõpikust. Samamoodi ka siin - kõik need teada-tuntud Itaalia võimukate perekondade rivaalitsemised, hoopis teistmoodi romantiline taust kui Romeo ja Julia puhul (kuigi teatud paralleele on), elu galeerilaeval jne. Ja loomulikult annavad lisavürtsi saratseenide ja kristlaste omavahelised suhted ning meresõitjate halastamatu karmus. 

Ja ehk oli seegi pisut värskendav, et kõigest hingest mõrva uurinud kapten ei lahendagi kuritegusid tänu oma nutikusele - sagedasti arvavad krimikirjanikud, et hea lugu tähendab peaaegu paranormaalsete tajuvõimetega detektiivi, kes ühest silmapilgutusest mõistavad, kes roimade taga on. Mulle kohe meeldivad sellised lood, kus on näha kas igapäevast ja sageli igavat politseitööd, või siis tuleb lahendus hoopis kuidagi isemoodi, nagu "Südametutes". Et oleks vaheldust. 

Hoolimata sellest, et ma jõudsin just öelda, et tempo pole väga kiire, suutis autor mind kenasti lõa otsas hoida ja raamat sai läbi ikka pisut kiiremini, kui tahtnud oleks. Nii juhtub, kui hea lugu saab kokku toreda tõlkega, kust õpid uusi sõnu nagu "lontmaaker" ja "oriflamm". Siinkohal kiidame tõlkijat ja toimetajat (Eda Ahi, Mari Tuuling). 

Soovitan. Igatahes. 

Ena Mets "Ülestähendusi Montmartre'i mäelt. Elu ja imede pandeemia"

 Helistanud mulle kord ema ja öelnud, et selline inimene nagu Ena Mets on maaraamatukokku külla tulemas ja et tal on selline raamat, paralleelselt eesti ja prantsuse keeles, mis "mulle midagi ei ütle eriti, aga ma arvasin, et sulle võib meeldida". 

Intrigeeris ja tellisin endale selle Rahva Raamatust, kuna poe internetilehel olev tutvustus andis mõista, et see võib tõesti mulle meeldida. Pealegi, minu prantsuse keele hea tervise seisukohast poleks ju halb lugeda teksti, mis on paralleelselt kahes keeles. 

Lugesin läbi ja olen suhteliselt mõtlik. Ei teagi päriselt ise ka, mis ma sellest raamatust nüüd arvan. Aga ma üritan siis ikkagi arvata, et mitte sõbralikku blogilugejat alt vedada. Positiivne on sellise raamatu puhul alustuseks see, et spoilereid ei saa eriti teha. Sest see pole romaan ega krimilugu. 

Kui saabus kevad 2020 (tiu-tiu-teisiti, nagu teame) ja Pariis lukku keerati, avastasid pariislased end ühtäkki olukorrast, kus nad võisid minna kodust välja täpselt üheks tunniks ja ühe kilomeetri raadiuses (nagu nüüd tiu-tiu-teisiti sügiselgi juhtus). Ena Mets, kes on ülenisti üks holistiline inimene ja giid ja jutuvestja, hakkas neid tunde ära kasutama selleks, et oma elupaigas Montmartre'i mäel päikesetõusu vaatamas käia ja kuna see on Pariisi looduslikult kõrgeim tipp, siis on sealt päikesetõusule tõesti võrratu vaade otse esireast. Raamatusse on kätketud tema emotsioonid, juhtumised, kohtumised, mõtisklused, mis selle aja jooksul temasse kogunesid. 

Nagu ütlesin, on tegemist jutuvestjaga. See tähendab, et autor suudab suhestuda, analüüsida ja nagu öeldud, mõtiskleda ja ma ei saa öelda, et see oleks tekstiliselt kuidagi nõrk. Aga ma panin siiski raamatule Goodreadsis kõigest kaks punkti, kuigi võiks öelda, et kaks rasvast punkti. Mis mind siis häiris? 

Esiteks hakkasin ma ühel hetkel mõistma, et tegemist ei ole raamatuga, vaid ilmselt Facebooki-postitustega. (Nüüdseks on see ka kontrollitud fakt.) Ja mulle tundub, et see mind võib-olla häiriski - seda on üsna tugevasti tunda, et seda pole kirjutatud mitte raamatuks, vaid postitusteks, mis on pigem hetkeemotsioon kui midagi muud.  Seda kinnitasid eriti veel mõne peatüki lõpus olevad lingid (ausalt öldes ma nendest hakkasingi mõtlema, et see link peaks olema aktiivne ja vägisi tundus, et ongi olnud). 

Selline lahendus ei oleks pidanud tegelikult häirima, sest temaatika on igas loos ühtne ja miks ei võiks kirjutada ka raamatut igapäevastest hetkeemotsioonidest. Aga no ma lihtsalt ei haakinud lõpuni ära, sest ma mõtlesin aina sellest, kuidas oleks seda kõike kirjutanud Õnnepalu. Kui sa loed raamatut ja mõtled, kuidas oleks seda kirjutanud teine autor, siis ilmselt jääb midagi puudu. Ma ei usu, et see on üldse Ena Metsa süü või midagi, lihtsalt - nagu juba ütlesin - ei haakinud lõpuni. Ja seda hoolimata sellest, et ma olen tuntud Pariisi-haige ja Montmartre'i mainiminegi teeb mu südame soojaks. 

Aga äkki segaski mind see, et ma võiksin võtta hunniku Facebooki-postitusi ja need raamatuna välja anda, ilma et näeksin suuremat vaeva selle kõige ühtseks tervikuks lihvimisega? Et postitus olgu postitus ja raamat olgu ikkagi raamat? Kas ma nägin selles ehk kergema vastupanu teed minekut, võimalust kiirelt raha teenida? Ei tahaks seda viimast küll kuidagimoodi väitena esitada, Ena Mets ei jäta endast küll sellist muljet. Aga alateadlikult ikka võib-olla mõtlesin nii ja nõnda see kaks punkti siis kaheks jäigi.