esmaspäev, 21. detsember 2020

Ena Mets "Ülestähendusi Montmartre'i mäelt. Elu ja imede pandeemia"

 Helistanud mulle kord ema ja öelnud, et selline inimene nagu Ena Mets on maaraamatukokku külla tulemas ja et tal on selline raamat, paralleelselt eesti ja prantsuse keeles, mis "mulle midagi ei ütle eriti, aga ma arvasin, et sulle võib meeldida". 


Intrigeeris ja tellisin endale selle Rahva Raamatust, kuna poe internetilehel olev tutvustus andis mõista, et see võib tõesti mulle meeldida. Pealegi, minu prantsuse keele hea tervise seisukohast poleks ju halb lugeda teksti, mis on paralleelselt kahes keeles. 


Lugesin läbi ja olen suhteliselt mõtlik. Ei teagi päriselt ise ka, mis ma sellest raamatust nüüd arvan. Aga ma üritan siis ikkagi arvata, et mitte sõbralikku blogilugejat alt vedada. Positiivne on sellise raamatu puhul alustuseks see, et spoilereid ei saa eriti teha. Sest see pole romaan ega krimilugu. 


Kui saabus kevad 2020 (tiu-tiu-teisiti, nagu teame) ja Pariis lukku keerati, avastasid pariislased end ühtäkki olukorrast, kus nad võisid minna kodust välja täpselt üheks tunniks ja ühe kilomeetri raadiuses (nagu nüüd tiu-tiu-teisiti sügiselgi juhtus). Ena Mets, kes on ülenisti üks holistiline inimene ja giid ja jutuvestja, hakkas neid tunde ära kasutama selleks, et oma elupaigas Montmartre'i mäel päikesetõusu vaatamas käia ja kuna see on Pariisi looduslikult kõrgeim tipp, siis on sealt päikesetõusule tõesti võrratu vaade otse esireast. Raamatusse on kätketud tema emotsioonid, juhtumised, kohtumised, mõtisklused, mis selle aja jooksul temasse kogunesid. 


Nagu ütlesin, on tegemist jutuvestjaga. See tähendab, et autor suudab suhestuda, analüüsida ja nagu öeldud, mõtiskleda ja ma ei saa öelda, et see oleks tekstiliselt kuidagi nõrk. Aga ma panin siiski raamatule Goodreadsis kõigest kaks punkti, kuigi võiks öelda, et kaks rasvast punkti. Mis mind siis häiris? 


Esiteks hakkasin ma ühel hetkel mõistma, et tegemist ei ole raamatuga, vaid ilmselt Facebooki-postitustega. (Nüüdseks on see ka kontrollitud fakt.) Ja mulle tundub, et see mind võib-olla häiriski - seda on üsna tugevasti tunda, et seda pole kirjutatud mitte raamatuks, vaid postitusteks, mis on pigem hetkeemotsioon kui midagi muud.  Seda kinnitasid eriti veel mõne peatüki lõpus olevad lingid (ausalt öldes ma nendest hakkasingi mõtlema, et see link peaks olema aktiivne ja vägisi tundus, et ongi olnud). 


Selline lahendus ei oleks pidanud tegelikult häirima, sest temaatika on igas loos ühtne ja miks ei võiks kirjutada ka raamatut igapäevastest hetkeemotsioonidest. Aga no ma lihtsalt ei haakinud lõpuni ära, sest ma mõtlesin aina sellest, kuidas oleks seda kõike kirjutanud Õnnepalu. Kui sa loed raamatut ja mõtled, kuidas oleks seda kirjutanud teine autor, siis ilmselt jääb midagi puudu. Ma ei usu, et see on üldse Ena Metsa süü või midagi, lihtsalt - nagu juba ütlesin - ei haakinud lõpuni. Ja seda hoolimata sellest, et ma olen tuntud Pariisi-haige ja Montmartre'i mainiminegi teeb mu südame soojaks. 


Aga äkki segaski mind see, et ma võiksin võtta hunniku Facebooki-postitusi ja need raamatuna välja anda, ilma et näeksin suuremat vaeva selle kõige ühtseks tervikuks lihvimisega? Et postitus olgu postitus ja raamat olgu ikkagi raamat? Kas ma nägin selles ehk kergema vastupanu teed minekut, võimalust kiirelt raha teenida? Ei tahaks seda viimast küll kuidagimoodi väitena esitada, Ena Mets ei jäta endast küll sellist muljet. Aga alateadlikult ikka võib-olla mõtlesin nii ja nõnda see kaks punkti siis kaheks jäigi. 






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

J. M. Ilves "Lõppmäng"

 Koduse raamaturiiuli harvendamise Raamat Number Kaks. Sest esimene raamat oli huvitav ja teine osa oli ka riiulis olemas.  Teine osa oli pa...