pühapäev, 3. jaanuar 2021

Philip Reeve "Surelikud masinad"

Teeme siis selle aasta otsa lahti. Pean tunnistama, et eelmise aasta Goodreadsi väljakutse jäi mul täitmata, kuigi mõne aastaga võrreldes oli eesmärk suhteliselt lahja, 50 raamatut. Olen ka üle saja raamatu aastas lugenud, aga see oli ka ulmeline rekord ja praegu on tõesti muid kohustusi palju, nii et seadsin uue eesmärgi lati veel madalamale, neljakümne peale. Eks siis saab seda imet näha. 


Kui ma siin eelmise raamatu puhul rääkisin, et sain koolist tasuta raamatuid, millest esimene loetu osutus (väga heaks) lastekaks, siis selle praeguse puhul kahtlustasin ma seda juba algusest peale. Selline laste/noorteulmekas kergete aurupungi-sugemetega ja kui kellelgi on näiteks lapsel vaja koolis lugeda vabal valikul ulmeraamat, siis võin ma selle töö nüüd ära teha ja öelda, et "Surelikke masinaid" võite nendele siis täiesti vabalt ette sööta. 


Mulle aurupunk meeldib. Juba Hargla raamatus "French ja Koulu" meeldis, aga "Surelikes masinates" koomikapool põhimõtteliselt puudub (ühe kohe peal mõtlesin küll, et kui nüüd sellest film teha, siis see oleks küll naljakas koht). Tegemist tulevikumaailmaga, kus linnad on nagu suured masinad, kes oma roomikutega Avamaal ringi mürgeldades endast väiksemaid linnu ära õgivad, kui on mootorimasinatesse kütust või muidu igasugu materjale vaja, mida ise toota ei õnnestu. Peategelane elab Londonis, kus räägitakse anglia keelt (muidugi) ja kus on olemas küll Pauluse katedraal ja mõningad tuttavad tänavanimed, aga muidu täitsa selline elatav masin rohkem kui linn. 


Nagu heale jutukonstruktsioonile omane, tekib loos konflikt - hädaoht, ja tegelikult läheb poole loo pealt üsna segamini, kes on hea ja kes on halb. On noored kangelased, poiss ja tüdruk, neid on lausa kaks paari. On ohtu, traagikat ja surma, kaasa arvatud üllaid hukkujaid, aga nagu ühele heale noorteromaanile kohane, on lõpp ikkagi õnnelik, vähemalt osade peategelaste jaoks. Ahsoo, läks meelest - konflikt vanematega ka on, kusjuures hea sõna võidab võõra väe jne. 


Nii et kokkuvõtteks võin ma küll öelda, et kui see oleks täiskasvanutele mõeldud, siis tegelikult ootaks natuke rohkem kihte ja karakteriarendust, aga sellele sihtrühmale, kellele see tegelikult mõeldud on, pole mitte kui midagi muuta vaja. Tegevus oli piisavalt hoogne ja isegi mina tahtsin ikkagi teada, mis sellest kõigest siis lõpuks saab. Pealegi tahan ma siinkohal kiita ka tõlkijat Kristina Uluotsa, sest oli tõesti ladus tekst, mida oli mõnus lugeda. 


Mul on üks raamat Philip Reeve'i veel, umbes samasuguse kujundusega ja ma aiman, et see on mingitmoodi järg. Aga netis ringi tuulates selgus, et see minu oma on number kolm ja mul on üks vahelt puudu. Kui see nr 3 on sama hea kui nr 1, siis ma täitsa kaalun selle vahepealse muretsemist ka. 





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

J. M. Ilves "Lõppmäng"

 Koduse raamaturiiuli harvendamise Raamat Number Kaks. Sest esimene raamat oli huvitav ja teine osa oli ka riiulis olemas.  Teine osa oli pa...