reede, 5. märts 2021

Erkki Koort "Kättemaks Kirumpääl" ja "Veritasu Tartus"

Kuidagi kore on see blogimise asi siin olnud, aga distantsõpe võtab kõvasti rohkem aega ja energiat kui kontaktõpe ja teiseks olen ma olnud kurguni sees ühes projektis, mida ma umbes kuu aja pärast juba kindlasti siin blogiski tutvustan, sest siis on selleks põhjust. Aga nüüd proovin natukene lünki tasandada ja panen siia kokku kaks Erkki Koorti triloogia raamatut. 


Nagu eelmises sissekandes mainisin, kirjutas Koort selle raamatusarja "valepidi" – kõigepealt teise osa, siis kolmanda ja lõpuks esimese. Mina lugesin neid tegevuse mõttes "õiges" järjekorras.


Sellega seoses vaimustaski mind eelkõige see, kui sujuvalt oli Koort selle tagantjärgi kirjutatud alguse teiste osadega lõimida suutnud. Raamatusse oli põimitud erinevaid detaile, mis nii kenasti järgmiste raamatutega kokku hakkasid, et lausa lust. Mina ei oleks ausalt üldse osanud kahtlustada, et need on kirjutatud mingis teises järjekorras, sest ma ise poleks kindlasti suutnud nii osav ärapetja olla.


Endine sõjasulane Markus on võtnud ette Tartusse oma õemehe lodjale tööle minna. "Kättemaks Kirumpääl" räägib sellest, kuidas ta teel Tartusse mõni aeg Kirumpääl peatub, et oma sõbra eest kätte maksta. Ja kolmandas raamatus on Markus juba lodjasulane, kes peab kuidagimoodi laveerima kolme rivaalitseva poole - Pihkva, ordu ja piiskopkonna - vahel. 


Lugedes mõtlesin ka sellele, et kui sellest triloogiast ükskord film teha, siis oleks see üks tüüpiline Eesti film, sest pool tegevust toimub pimedas, öisel ajal. :) Ja suitsusaun, see suitsusaun... See on üks täiesti omaette tegelane. Saunateadlased võivad mulle igal ajal selgitada, mis värk seal lõunaosariikides selle suitsusaunaga oli, sest näiteks saarlased said juba ammu aru, et vabalt võib korstna ka teha ja suitsu sealtkaudu välja lasta. Aga olgu sellega, kuidas on - nagu ütlesin, on saun raamatus tähtis ja sümboolne. Seal saab läbikülmanud ihu sooja ja seal saab ennast puhtaks pesta. Kõigest. 


Mõnusaid väljendeidki oli kerge elegantsiga siia-sinna lisatud. Näiteks "õhk kõrtsis oli tummine nagu tangupuder" ja "oskused olid villased" (rooste läinud). Või siis ütleb üks mees teisele: "Eks näis, mis mehi oled. Olen ennemastki häid käemehi näinud, a pärast on mees nagu lehma s*** suure sulaga." (Minu tärnid, igaks juhuks) Või see, kui öeldakse, et põgenemise suhtes "peaks kõik otsad vees olema" (ehk siis on jäljed hajutatud). 


Aeg-ajalt oli ka selliseid hetki, et nagu möödaminnes oli kuskil mingi lausekatke, millest lugesid end juba üle, aga kolm sekundit hiljem keerasid kurvi taha tagasi, sest adusid, et kuskil oli olnud mingi lausa filosoofiline fraas. Näiteks: "Ka sõjasulased tulid kaldale, tassides surmatud vaenlaste laipu. (---) Lahingus oli hukka saanud ka kaks ründavat sõjasulast, nüüd pikutasid kõik koos kõrvuti kaldal, sest surnute vahel vihkamist pole." 


Jah. Kõik õudused tehakse ikka eluajal ära. 


Kui nüüd kuskilt otsast kokku võtma hakata, siis ma tõepoolest soovitan tervet triloogiat. See nišš, kus on keskaegses Eestis toimuva tegevusega juturaamatud, on ennast kenasti täitma hakanud. Kindlasti on seal ajastule kohast koloriiti ja seega ma arvan, et raamatud võiksid meeldida ühepalju nii ajaloo- kui muidu lugemishuvilistele. 





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Alexandre Dumas "Krahv Monte-Cristo" I osa

Teeme nüüd ühe asja selgeks. Neid on mitu. Isa kirjutas "Krahv Monte-Cristo", "Kuninganna Margot'" ja "Kolm mus...