Robert Bryndza "Mustjas vesi"

Kunagi, kui ma endale Kobo e-lugeri ostsin (sest ma olen nii mõjutatav ja lasin oma raamatukupjal end ära rääkida), siis olid Bryndza kaks esimest raamatut ühed esimesed, mis ma sinna üldse peale laadisin. Ma ei olnud küll vähemalt märganud, et eesti keeles sellist autorit avaldatud oleks. Minu lugemised olid kusagil eelmise aasta alguses ja esimene neist, "Tüdruk jääs", on eesti keeles Rahva Raamatu andmetel samuti 2017. aasta väljalase. Ühesõnaga, Bryndza on Eesti väga ruttu vallutanud, sest kõik kolm on eesti keeles täiesti olemas. Originaalis on paar tükki veel, nii et tõlkijatel on nüüd käed-jalad tööd täis.

Bryndza on selline huvitav autor, et ta vastab absoluutselt kõigile kirjadele, mis talle kuhugi ta enda veebisaidile või Facebooki-lehele või Goodreadsi saadetakse. Mäletan, et pärast esimese raamatu lõpetamist kirjutasin ma FB-s mingi kommentaari (ma ka ei teadnud, et ta võiks kuulus olla või midagi, ma võtsin suvalise raamatu omast arust), kus ma ütlesin, et tubli tükk, aga see, et peategelasest uurija on viimasel ajal alati kas mingites õudsetes kompleksides või joodik ja ei kuuletu absoluutselt ülemuste otsestele käskudele, siis see hakkab mingil hetkel vaikselt ära tüütama. Seda on nii sageli muudes krimilugudes ka, kaua võib. Ja siis ta tõesti vastas ja ütles, et seda ta võib küll öelda, et päris musterinimesest Erikast ei saa, aga võibolla väheke paremaks kunagi läheb.

Ja "Mustjas vees" ongi Erika natuur vähe rahulikumaks kirjutatud. Nagu pubekaiga oleks üle läinud või midagi. Ta suudab korraldustest ja käsundusliinist kinni hoida, ta ei joo liigselt ei alkoholi ega kohvi, ühesõnaga lugejal oli rahulik loole endale keskenduda.

Seekord on Erika juba lasknud ennast mõrvarühmast kuhugi pärapõrgusse üle viia, aga kuna karjäärist leitakse väikese tüdruku skelett, ei saa Erika muidugi seda teiste lahendada jätta. Ta saab kohale tuua ka oma vana kahurväe ja lähebki lahti. Lugu on keeruline, nii et isegi Erikal tekib kahtlusi, kas seda üldse lahendada võimalik ongi – lugu ei ole värske, algne uurimine jooksis liiva ja tollane uurija on omadega ka üsna sassis.

Aga have no fear – lahendus ikkagi tuleb. Isegi minusugusele vanale krimikalale üllatusena. :D

Krimi kohta täitsa kobe. Läckberg meeldib siiani terake rohkem, kuna tal on taustalugu tugevam, aga kui Bryndza Erika nii enamvähem selge peaga hoiab ja teda jälle haljale aasale takka üles lööma ei lase, siis võib sellest sarjast midagi tulla.

Ainus asi, mis mulle pea kohale küsimärgiga jutumulli tekitas, oli kaanepilt. Vees on seitsmeaastase tüdruku skelett. Mida see tädi seal kaane peal teeb, jääbki arusaamatuks.

Eva Koff "Sinine mägi"

Küsisin oma FB lugejate rühmast viimase aja Eesti kirjanduse soovitusi. Väga valjult jäi kõlama Eva Koff oma esikromaaniga "Sinine mägi". Ütlesin endale: "Las mina proovin siis ka. "

Meeldis esimesest leheküljest peale. Meeldis väga. Ah et miks või – kohe teile selgeks teen ma.  😊 (Aga nüüd aitab lauluvihjetest, hakkame tõsiseks!)

Mõtlesin lugedes pidevalt sellele, et kui mina liigun näiteks 200 meetri ulatuses punktist A punkti B, siis ma pean nii-öelda silmas sihti ja mõtlen sellele. Eks ma ikka muidugi näen, mis ümberringi toimub, kuulen linnulaulu ja näen kaht lilleõit murus, aga Eva Koff suudaks ilmselt ka sellest 200 meetrist raamatu kirjutada. Milline tohutu detailirohkus! Ikka ja jälle hämmastusin, et jaa, tõesti, sellel asjal on sellised ja sellised nüansid, aga ma ei ole neid endale niimoodi otseselt teadvustanud. Koff suudab nad niimoodi kokku kirjutada, et kõik need pisidetailid on nagu tillukesed Swarovski kristallid, mis teevad kogu loo imeliselt säravaks. Lugesin pidevas hämmeldusseisundis.

Koff on suutnud just nende detailide jaoks leida ka parima stilistilise võtte – lauseehitus on komarohke, eklektiline, koosneb paljudest pisikestest osakestest. Just sellinesama pisiosadest eklektiliselt kokku pandud on ka lugu ise – kolme naise lood hüplevad ühelt mälestuselt teisele, ajas edasi-tagasi. See ei ole üheselt voogav lugu. Hüplik, aga nii täpne, mõtlesin ma. Eks meie enda mõtted ja mälestused olegi sellised – me ei mõtle ju ka oma elule tagasi ühe voona – et ma hakkan nüüd lapsepõlvest tulema ja lõpetan siin, kus ma praegu olen. Ei ole ju. Meie endi mõtted hüplevad täpselt samamoodi nagu Liisi, Elfi ja Adele mälestused.

Tekkis tahtmatu paralleel Mathura "Jääminekuga", kuigi stilistiliselt on nad väga erinevad. Mõlemal on täiesti olemasolev lugu, aga vähemalt minu jaoks oli see lugu isegi pigem teisejärguline. Oluline on hoopis mingi muu fluidum, inimese tunded, kogemused, taju. Ja tohutult-tohutult hea tekst.

Ei ole palju selliseid Eesti raamatuid, mille tagakaant kinni pannes jääd veel mõneks ajaks selle mõjusfääri ja ei saa mullist tulema. Eva Koffi raamat on selline.

Becky Albertalli "The Upside of Unrequited"

Kui ma sel aastal soovitasin oma abiturientidel ingliskeelseid raamatuid lugeda, et ennast eksami eel lainele saada, siis vedasin ma neile kodust hunniku raamatuid kooli. Kõik laste õnne nimel. Päris mitu neist olid noorteromaanid ja need läksid ka kõige paremini vist peale, niipalju kui mina aru sain.

Ma siis mõtlesin, et okei, lapsed ju nagunii endale eriti raamatuid ei osta, eriti võõrkeelseid (kuigi Õhtuleht kirjutas vastupidist), siis ma võin ju seda endale lubada, et ostan ise mõned young adult’id kokku, loen läbi ja siis oskan järgmisele abituuriumile ka soovitada. Rääkimata kooli vedamisest. "The Upside of Unrequited" ongi esimene sellest seeriast.

Tähelepanelik blogilugeja on märganud, et ma olen just hiljuti veel kaks noorteromaani läbi lugenud ("Suicide notes" ja "Aristotle and Dante discover the secrets of the universe"). Ma ei tea, kuidas mul on neid niimoodi õnnestunud noppida või ongi see viimasel ajal tolerantsi edendamise mõttes pea igas noortekas teemaks, aga kui juba kolmandas noorteraamatus järjest on suur rõhuasetus ühel ja samal ühiskonnavähemusel, siis pean mina tõdema, et kuigi ma mingi -foob ei ole, siis it’s getting a tad old. Mul on mõned raamatud veel tellitud, äkki leian nende hulgast ühe, kus enamusgrupid on proportsionaalselt adekvaatsemat tähelepanu saanud. Aga mine tea, võibolla on mul lihtsalt väga õnnelik käsi…

Aga siiski. Kui nüüd välja arvata see ülalmainitud aspekt ja see, et esimese kümne leheküljega oli selge, kuhupidi me nüüd kõik koos astuma hakkame, ning järgmise kümnega see, kuidas ülejäänud raamat lahti rullub ja ühtlasi ka häppilt lõppeb, siis kirjutatud oli see tegelikult hästi. Sõnakasutus oli lahe ja kuna minajutustaja oli 17-aastane tüdruk, siis õnneks ei tundunud see ka kuidagi autori poolt punnitatud ja kunstlikult lahedamaks voolitud. Huumor oli krapsakas ja tegelikult oligi just sellepärast omast kohast armas lugeda, et põnevust ei olnud ja sai jälgida, kuidas täpselt see häppi end nüüd siis tuleb kah.

Nõnda et noortele ilmselt meeldib väga ja Murakami armastajad jäävad oma liistude juurde.

Deborah Rodriguez "The Kabul Beauty School"

Igal hommikul lähen tööle. Vahel läheb mehega väheke ütlemiseks. Enamasti ta kuulab ja võtab arvesse. Ise ma ta valisin. Vahel rüüstan palja käsivarre puu vastu marraskile. Praegu käin autokoolis.

Täiesti suvalised ja igapäevased asjad, täiesti enesestmõistetavad.

Või kas ikka on? Kui maailmas on siiani paiku, kus naisel ei ole mitte mingit sõnaõigust, teda ei peeta päriselt inimeseks, ta ei tohi käia tööl (ja põhimõtteliselt üldse mitte kodust väljas), ta ei tohi kindlasti käia paljaste käsivartega, autoga sõita ja üleüldse mitte mingit arvamust isegi omada, rääkimata selle välja ütlemisest.

Afganistan on üks selline koht, kus praeguseks on asjad küll väheke muutunud, aga Talibani all ja traditsiooniliselt on see siiski väga meestekeskne riik.

"The Beauty School of Kabul" räägib autori enda Afganistani-kogemusest. Ta läks sinna heategevusorganisatsiooni kaudu, kuid sai kiiresti aru, et tema juuksuriamet võib osutuda palju olulisemaks, kui talle endale alguses tundus. Ilusalongid annavad ju võimaluse ka nii kaua allasurutud elu elanud naistele – seal saaksid nad töötada ja raha teenida ning tunda pisukest iseseisvust. Ja nii ta panebki aluse iluteenuste koolile, kus ta küll ise kohalikele naistele väljaõpet annab, kuid õpib ka ise nii mõndagi. Rääkimata muidugi sellest, et igal naisel on rääkida oma lugu – suurem jagu neist on südantlõhestavalt ebaõiglased ja kurvad.

Raamat on küll põhimõtteliselt tõsine ja oma dokumentaalsuses erakordselt haarav, kuid sinna sisse on pakitud ka väga palju inimlikku soojust, mõistmist ja omajagu tõeliselt naljakaid seiku. Üsna koomiline on ka Debbie mehelemineku lugu – kui ameeriklanna poolkogemata kohalikule afgaanile teiseks naiseks läheb, siis on see ju ometi üsna ootamatu, eriti kui arvestada, et Debbie on paras karakter ja pähkel ilmselt ka lääne meeste jaoks.

Tõeliselt väärt raamat.

Susie Steiner "Homecoming"

Ilmneb, et mul on veel raamatukupjaid. Seekord sain paki Saksamaalt - sõbranna käis oma klassiga Inglismaal ja seal olla raamatud nii odavad olnud, et ta ostis neid hulgem kokku ja mõtles, et minagi võiksin tema suurest õnnest osa saada.

Mõni raamat on põnevuse pärast. Mõni on proosavormis luuletus. Mõni on filosoofiline. Mõni düstoopiline. Ja mõni võtab kätte ja räägib ühe perekonna loo. Ma mäletan, et sama sõbranna käest saadud "The Spool of Blue Thread" oli samamoodi perekonnakroonika.

Kui kiirelt mainida, millest raamat räägib, siis toimub suurem osa tegevusest lambafarmis, mida peavad Joe ja Ann koos oma poja Maxiga. Teine poeg, Bartholomew, on läinud ära "linna", kus ta aianduspoodi peab. Aga nagu ikka elus vahel juhtuda võib, tabab farmi õnnetute juhuste rodu ja kui algselt see perekonda lõhub, siis lõpuks tulevad kõik ikkagi üksteisele toeks ja koos saadakse üle ka kõige hullematest tagajärgedest.

Tabasin end mõttelt, mille kunagi ütles üks tuttav, kes omakorda tsiteeris oma õpetajat - parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Kindlasti on raske oma elutööst loobuda, aga kui ei ole enam muud võimalust, siis on tõesti targem keerata uus leht ja alustada kas nüüd just otsast, aga kuskilt vahepeatusest uuesti.

Ei ole kiire lugemise raamat. Kuna kirjutatud on see nii hästi, siis läheb omajagu ka aega, sest tahad ju ikkagi seda nautida. Kindlasti ei sobi neile, kes raamatutest otsivad põnevust. Kui sulle aga meeldib vahelduseks lugeda ka midagi inimeste reaalsetest probleemidest ja sellest, kuidas inimesed üritavad nendega toime tulla ning kuidas nad ise ning nendevahelised suhted selle jooksul muutuvad ja arenevad (ja vahepeal ka taandarenevad), siis on "Homecoming" tõesti hea valik.

Pere on ikkagi kõige alus ja see on asi, mida tuleb hoida enam kui materiaalseid väärtusi. Alati.

A. J. Finn "Naine aknal"

Ma olen ikka nii mõjutatav. Kõik loevad ja siis mina pean ka kohe.

Seda raamatut on võrreldud Hitchcockiga, kuigi enamasti lisatakse, et ei, ta pole ikka nagu Hitchcocki "Tagaaknal", kuigi teatud sarnasusi on. Mina seda tagaakna-lugu näinud ei ole, nii et see mind ei seganud.

Agorafoobiline keskealine naisterahvas ei ole juba 10 kuud väljas käinud. Ta viidab aega sellega, et jälgib ja pildistab naabreid. Ükskord näeb ta uute naabrite aknas midagi, mis näeb välja nagu mõrv. Politsei tuleb ja hakkab asja uurima. Aga kas ta ikka sai asjast õigesti aru? Äkki ei saanud? Või siis ikkagi sai?

Üldiselt oli parem raamat, kui ma oleksin tahtnud seda endale tunnistada. Mul nimelt tekib selliste suurte hittidega alati selline äraspidine efekt, et kui nii suurtele massidele nii hirmsasti meeldib, siis ei tea, kas ikka on päriselt hea raamat. :P

Agorafoobia on muidugi tänuväärne kõrvalekalle, selle pealt annab kirjutada. Õnneks ei pakkunud autor väga sellega ka üle. Rääkimata sellest, et üllatusi ja pöördeid jagus taas lõpuni välja, kuigi alguses tundus, et noh, ma ju täitsa tean, kuidas see lugu läheb.

Nii et tõesti – söön oma sõnu ja tunnistan, et täitsa üle keskmise, nitševoo.

Ahaa, ja väike learning moment kallitele lugejatele – A. J. Finn on tegelikult Daniel Mallory. :P

Camilla Läckberg "The Drowning" (Fjällbacka #6) ja "The Lost Boy" (Fjällbacka #7)

Kuna ma olen oma blogimisega järjekordselt kuulõpujänni jäänud, siis ma panen need nüüd siia ühte patta. Ja kuna ma olen aru saanud, et ma olen kogemata nüüd raamatukubjas Piretist selle seeriaga mööda tuhistanud, siis ma kõnnin ka suht õrnal jääl, ei  tohi väga palju ära anda jne. Kuigi et ma nagunii üritan alati vähemalt krimilugudega olla võimalikult vähe äraandlik.

Mis puudutab Erica ja Patriku peret, siis see aiva kasvab. Teine rasedus (õega samaaegselt), teine sünnitus, ja hoi-hoi, kaksikud. 😊  Aga eks kirjanik teab – roosamanna tüütab lugejat varsti ära, nii et seitsmendas raamatus läheb taustalugu ikka kurvaks ka. Lapse kaotus (lugege ise, kellel), õdede omavahelised suhted kannatavad seoses sellega jne jne. Kõike on. Võibolla tundub, et isegi liiga palju – mingil hetkel tundub, et kuule, aitab nüüd küll, inimese elu ei saa ikka nüüd NII hull seebiooper ka olla.

Õigupoolest ma peangi tunnistama, et see seitsmes osa meeldis mulle siiani küll kõige vähem nendest lugudest. Võibolla oli selles osalt süüdi minu jaoks üle pingutatud peredramaatikas. Ja osalt kindlasti ka lugu ise – ma ei ole selline paranähtuste sõber, kes tõmbaks ennast väga positiivselt käima, kui mingid surnud kellelgi külas käivad jne jne. Ma lootsin lõpuni välja, et ratsionalism jääb peale ja kuskilt tuleb ära see Christie raamatute müstilisusse kalduvate lugude täiesti ilmalike põhjustega selgitatav lahendus. Aga ei tulnud, ja eks see ole maitseasi, aga minu puhul jäi see ikkagi miinuseks. Nii et kui kuues raamat oli oma tuntud headuses ning üdini loogiline, siis viimases minu meelest kannatas ka lugu ise.

Ja kui müstikustesse (Muinas-Julle ütleks, et müftikufteffe) kaldumine on maitseasi, siis tegelikult hakkasid ka mingid ideekordused sisse käima. Ühel hetkel ütlesin valjusti, et kuule Camilla, see meil juba oli ju alles eelmises raamatus. 😊 Ja kohe meenus ka hiljuti nähtud intervjuu proua Bouquet’ osatäitjaga, kes ütles, et ta lõpetas selle sarja tootmise siis ära, kui talle hakkas tunduma, et stsenaristil said ideed otsa ja mingid asjad läksid kordusesse.

Ma tõesti väga loodan, et see oli Läckbergil mingi hetkeline nõrkus ja edasised raamatud on jälle väheke tummisemad. 

Kuues raamat sai nüüd küll teenimatult vähe tähelepanu, aga las ma siis ütlen niipalju, et kuues oli tõesti hea. :D

Åsa Larsson "Päikesetorm"

Kunagi soetasin selle raamatu Varraku allahinnatud raamatute hulgast. Ma seal ikka mingeid sisukirjeldusi lugesin, päris huupi ei pannud, aga ega ma sellist kirjanikku isegi kuulnud varem küll ei olnud.

Noh, ja kui ma olin "Päikesetormi" läbi lugenud ja võtsin taas käsile järjekordse Läckbergi (millest tuleb juttu järgmises blogiartiklis), siis arvake te ainult, mis raamatut seal peategelane ka luges? Õige-õige. Larssoni "Päikesetormi". :D

Ja järgmisel päeval levitati ka minu Facebooki-seinale mingi suvaline video, kus video sisukirjeldus oli rootsikeelne ja aru ma sellest ei saanud, aga ka selles jooksis läbi Åsa Larssoni nimi.

Ühesõnaga, nüüd mul on see kirjanik kohe hästi selge.

But I digress. Raamatu juurde. Iseenesest suhteliselt tüüpiline Skandinaavia krimipõnevik. Rikka vabakoguduse pastor leitakse surnult ning tema õde satub politsei peamisesse huviorbiiti. Õde pöördub endisaegse sõbranna poole – sõbranna on hariduselt jurist, kuid mitte krimivaldkonnas tegev. Sellegipoolest läheb ta loomulikult appi, loomulikult tekivad sekeldused, loomulikult ei ole õde milleski süüdi ja loomulikult on see ikka pigem advokaat, kes roima lõpuks lahendab, mitte politsei. Kuigi peab küll ütlema, et politsei ei ole seal ka liiga loll, nagu vahel võib mõnes raamatus juhtuda. 😊

Kui ma nüüd peatun ja mõtlen, kuidas raamat mulle siis ka meeldis, siis noh, kindlasti üle keskmise. Lugu oli põnev, taustalugu kandis ka, aga võibolla see ei olnud siiski liiga eriline. Larssoni enda nimi on mulle nüüd teisejärgulistel kaalutlustel selgeks saanud, aga raamat ise ei ole küll selline, mida kaks aastat hiljem meenutad, et "oli see vast raamat". Just täna libistasin pilgu üle oma raamaturiiuli libiseda ja vaatasin, mis mulje erinevad raamatud mulle ka jätnud on. Mul on seal riiulis väga palju head kraami, nii mõnelgi puhul mõtlesin, et vot see oli ikka vingelt hea. Larsson ei ole selline vingelt hea, aga ajaviiteks sobib küll hästi ja kindlasti mingit erilist kriitikat ka ei taha teha.

Harju keskmine krimka niisiis. 

Arthur Conan Doyle "Baskerville’ide koer"

Kas saab olla rohkem klassika? 

"Baskerville’ide koer" oli sellekuine RR krimiklubi raamat. Ma pean alustuseks kohe ütlema, et see on ERITI mõnusas väikeses (kuid mitte liiga väikeses!) formaadis ning ülisoliidse värvigammaga. Mõnda raamatut on kohe hea käes hoida. Kuna ta on pisem, on ta see-eest pisut pontsakam ka. Ja šrift on mõnus. Kõigele lisaks sobis sinna just värvi ja üldise väljanägemise poolest RR esimese klubiraamatuga kaasa tulnud nahkne järjehoidja.

Ma olen nii pinnapealne! 😊

Aga kes meist ei teaks Baskerville’ide needuse ja õudse fosforikoera lugu, suurem jagu minuvanuseid on ka filmi näinud. Ega ma tegelikult loost kui sellisest muud ei mäletanudki, kui et seal oli see õudne fosforselt (on see üldse sõna?) hiilgav koervasikas, kes üle nõmme kappas. Muideks, kas teie kõik teadsite, et see Baskerville’ide õuduste nõmm venelaste filmist asub Ristil? Seesama raba, mis Tallinnasse sõites paremat kätt jääb. Iga kord, kui Tallinnasse lähen või sealt tulen, mõtlen selle peale…

Sisust on raske rääkida, sest nagunii kõik kas teavad juba niigi või siis äkki tahavad veel lugeda, nii et ma väga spoilereid oma blogisse sisse kirjutada ei taha, aga ma ütlen küll, et igav ei hakanud kordagi. Tunnistan ausalt – huvitavam kui see inspektor Banksi raamat. Küll ikka vanasti osati ka häid põnevikke kirjutada, samamoodi oli ju ka Wilkinsi "Kuukivi" tõesti väga põnev.

Ainus asi, mis mulle pea kohale väikese küsimärgi tekitas, oli tõlkija otsus Sherlock Holmesi ja dr Watsoni omavahelised kõnelused sina-vormi tõlkida. Eks see ole alati muidugi filosoofiline küsimus, inglise keeles ju sellist vahet nii või teisiti ei tehta, aga mulle on kuidagi tõlketraditsioonis silma jäänud, et selleaegsed härrasmehed on eesti keeles ikka pigem teietama pandud. Hoolimata oma lähedasest suhtest ei tundu nad mulle ka sinatamiseks muidu piisavalt familiaarsed.

Aga muidu ikka väga nauditav lugemine. Klassika ei ole asjatult klassika. Ka naiivsusest ei jäänud kusagil muljet, nii et au ja kiitus Conan Doyle’ile.

Ja midagi hingele ka: muusikaline uvertüür

Peter Robinson "Revolutsiooni lapsed"

Kuna tegemist on meile kõigile tuntud inspektor Banksi lugudega, siis ei saanud üle ega ümber Stephen Tompkinsoni kujulisest Banksist. Ja siis tuli meelde ka Annie kuju, ja siis tuli meelde see, et ka meie oma Kersti Kreismann on Banksis mänginud ja kuidas Tompkinson käis Tallinnas ja Anna Gavronski temaga Tallinna vanalinnas "Pealtnägijale" intervjuu tegi.

No ühesõnaga. Ei saa sellist asja tabula rasana lugeda. Mõnes mõttes on lihtsam, kui inspektori tegelaskuju oma loomusega on teada. Ja ta on ju üsna sümpaatne härra, kui nii võtta.

Sedakorda on kahtlastel asjaoludel kõrgelt sillalt üle piirde kas kukkunud või lükatud endine ülikooli õppejõud, kes on mõne aasta eest ülikoolist ahistamissüüdistusega lahti lastud ning kes ilmselt kasutab narkootikume ja üleüldse jätab pigem eluheidiku mulje. No ja siis nad kaevavad ja tassivad ja loomulikult peab lugu lahenema ka. Pahad paljastatakse jne.

Ma ei ütleks, et see mingi tohutu kriminaalkirjanduse šedööver oleks, aga halb ka mitte. Kannatab korralikult lugeda ja oli huvitav ka. Selline harju keskmine, ei üles ega alla. Kellele Banksi lood telekas või raamatutes ennegi meeldinud on, sellele läheb peale kindlasti. Lõpuni punnitama ei pidanud, aga kui pidi raamatu käest ära panema, siis kripeldama ka ei jäänud.