pühapäev, 29. aprill 2018

Camilla Läckberg "The Drowning" (Fjällbacka #6) ja "The Lost Boy" (Fjällbacka #7)

Kuna ma olen oma blogimisega järjekordselt kuulõpujänni jäänud, siis ma panen need nüüd siia ühte patta. Ja kuna ma olen aru saanud, et ma olen kogemata nüüd raamatukubjas Piretist selle seeriaga mööda tuhistanud, siis ma kõnnin ka suht õrnal jääl, ei  tohi väga palju ära anda jne. Kuigi et ma nagunii üritan alati vähemalt krimilugudega olla võimalikult vähe äraandlik.

Mis puudutab Erica ja Patriku peret, siis see aiva kasvab. Teine rasedus (õega samaaegselt), teine sünnitus, ja hoi-hoi, kaksikud. 😊  Aga eks kirjanik teab – roosamanna tüütab lugejat varsti ära, nii et seitsmendas raamatus läheb taustalugu ikka kurvaks ka. Lapse kaotus (lugege ise, kellel), õdede omavahelised suhted kannatavad seoses sellega jne jne. Kõike on. Võibolla tundub, et isegi liiga palju – mingil hetkel tundub, et kuule, aitab nüüd küll, inimese elu ei saa ikka nüüd NII hull seebiooper ka olla.

Õigupoolest ma peangi tunnistama, et see seitsmes osa meeldis mulle siiani küll kõige vähem nendest lugudest. Võibolla oli selles osalt süüdi minu jaoks üle pingutatud peredramaatikas. Ja osalt kindlasti ka lugu ise – ma ei ole selline paranähtuste sõber, kes tõmbaks ennast väga positiivselt käima, kui mingid surnud kellelgi külas käivad jne jne. Ma lootsin lõpuni välja, et ratsionalism jääb peale ja kuskilt tuleb ära see Christie raamatute müstilisusse kalduvate lugude täiesti ilmalike põhjustega selgitatav lahendus. Aga ei tulnud, ja eks see ole maitseasi, aga minu puhul jäi see ikkagi miinuseks. Nii et kui kuues raamat oli oma tuntud headuses ning üdini loogiline, siis viimases minu meelest kannatas ka lugu ise.

Ja kui müstikustesse (Muinas-Julle ütleks, et müftikufteffe) kaldumine on maitseasi, siis tegelikult hakkasid ka mingid ideekordused sisse käima. Ühel hetkel ütlesin valjusti, et kuule Camilla, see meil juba oli ju alles eelmises raamatus. 😊 Ja kohe meenus ka hiljuti nähtud intervjuu proua Bouquet’ osatäitjaga, kes ütles, et ta lõpetas selle sarja tootmise siis ära, kui talle hakkas tunduma, et stsenaristil said ideed otsa ja mingid asjad läksid kordusesse.


Ma tõesti väga loodan, et see oli Läckbergil mingi hetkeline nõrkus ja edasised raamatud on jälle väheke tummisemad. 

Kuues raamat sai nüüd küll teenimatult vähe tähelepanu, aga las ma siis ütlen niipalju, et kuues oli tõesti hea. :D





Ruth Ware "Proua Westaway surm"

Kui oled just saanud täiskasvanuks ja elanud kogu elu üksikvanemast emaga, kui kaotad ema autoavariis ja oled sunnitud elama vaesuses, isegi...