pühapäev, 29. aprill 2018

A. J. Finn "Naine aknal"

Ma olen ikka nii mõjutatav. Kõik loevad ja siis mina pean ka kohe.

Seda raamatut on võrreldud Hitchcockiga, kuigi enamasti lisatakse, et ei, ta pole ikka nagu Hitchcocki "Tagaaknal", kuigi teatud sarnasusi on. Mina seda tagaakna-lugu näinud ei ole, nii et see mind ei seganud.

Agorafoobiline keskealine naisterahvas ei ole juba 10 kuud väljas käinud. Ta viidab aega sellega, et jälgib ja pildistab naabreid. Ükskord näeb ta uute naabrite aknas midagi, mis näeb välja nagu mõrv. Politsei tuleb ja hakkab asja uurima. Aga kas ta ikka sai asjast õigesti aru? Äkki ei saanud? Või siis ikkagi sai?

Üldiselt oli parem raamat, kui ma oleksin tahtnud seda endale tunnistada. Mul nimelt tekib selliste suurte hittidega alati selline äraspidine efekt, et kui nii suurtele massidele nii hirmsasti meeldib, siis ei tea, kas ikka on päriselt hea raamat. :P

Agorafoobia on muidugi tänuväärne kõrvalekalle, selle pealt annab kirjutada. Õnneks ei pakkunud autor väga sellega ka üle. Rääkimata sellest, et üllatusi ja pöördeid jagus taas lõpuni välja, kuigi alguses tundus, et noh, ma ju täitsa tean, kuidas see lugu läheb.

Nii et tõesti – söön oma sõnu ja tunnistan, et täitsa üle keskmise, nitševoo.

Ahaa, ja väike learning moment kallitele lugejatele – A. J. Finn on tegelikult Daniel Mallory. :P





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Gabriel García Márquez "Augustis kohtume"

Varraku märtsiraamat.  Gabriel García Márquez on ilmselgelt kõige tuntum selle poolest, et kirjutas raamatu "Sada aastat üksildust"...