Kolleegiväljakutse raamat #4, emakeeleõpetaja soovitus. Tema luges küll eesti keeles, aga kuna mul oli vaja e-lugerisse puhkuseraamatuid laadida, siis tuli odavam versioon originaalkeeles.
Kuna tegemist on sarja esimese raamatuga, siis see on alalõpmata üks igavene nuhtlus – tuleb langetada põhimõtteline otsus, kas lugeda sarja edasi või ei. Ütleme siis nõnda, et kui ma tunnen, et ma tahan vahepeale üht kiiret värskendavat krimkat ja näiteks Doggerlandi-sarjas uut raamatut ei tule, siis on Sala nimekirjas küll.
Alapealkirja järgi on tegemist sarjaga "Loodusjõud" ja loogiliselt tundub, et igas raamatus on oodata isesorti stiihiat. Esimeses osas toimub tohutu üleujutus, milles juba isegi inimesed surevad, aga selle varjus tegutseb ka sarimõrvar. Puhtjuhuslikult näeb aga siiani puhtalt pääsenud kurilase järjekordset tegu pealt kunstnik Nola Landry. Kui see uudis pressi lekib, on Nola elu otseses ohus ja sarimõrvari jälil kohale tulnud kolmel FBI musketäril tuleb peale uurimistöö ka Nolat kaitsta.
Järgnevad spoilerid.
Ma ei tea, kas mind peaks heidutama, et siin raamatus on nii palju asju "õigesti tehtud". No näiteks peab otse loomulikult kaitset vajav tunnistaja olema kaunis noor naine. Parem oleks, kui tal oleks ühe FBI-agendiga lahendamata armulugu. Aga oih, ongi ju! Lahendamata armulugu ja pikk põrnitsemine laheneb ühe lausega (mina poleks küll nii kergelt alla andnud, aga ma ei ole muidugi ilus noor ohus oleva eluga neiu. Lisaks sellele tuleb raamatus ka riburadapidi deus ex machina'id, sest see "damsel in distress" peab ometi ka surmasuhu sattuma (mitu korda) ja teda tuleb siis rüütellikult päästa. Ja lõpeb loomulikult kõige põnevama koha peal, sest lahenduse saame kätte, aga midagi jääb ikka pooleli ka, sest muidu ei saa sarja edasi kirjutada.
Aga nagu ma juba alguses ütlesin, tegelikult oli see raamat täitsa põnev ja ma ikka lugesin ta isuga ja paari päevaga läbi. Vaikselt tunnistan ka üles, et laadisin endale puhkuseks neli raamatut ja mõtlesin, et ma naaaatukene piilun selle Sala algust. See lõppes sellega, et ma polnud veel puhkusele jõudnudki, kui raamat juba läbi oli. :) Raamat on lihtne ja pretensioonitu, aga hoidis juures ja seega oli see väga mõnusaks ajuloputuseks. Ja tegelikult tahaks ju ikka teada ka, kuidas Nola ja Tate'i lugu edasi läheb (loodetavasti on ka teised toredad jõmmid järgmistes osades kohal).
Lõpetuseks väike faktoid: Sharon Sala on pseudonüüm, tegelikkuses on autori nimi Dinah McCall.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar