laupäev, 15. juuni 2024

Piret Jaaks "Taeva tütred"

Kolleegiväljakutse raamat #3 ja 2023. aasta romaanivõistluse kolmanda auhinna laureaat. Mõnel teisel aastal oleks võinud ka ehk võita, aga seekord oli "Vareda" risuks jalus. 😆 Ütlen kohe ära, et kehvem see "Varedast" kindlasti ei ole ja ma ei ole kindel, et ma poleks neid ise teistpidi reastanud. Minu käest õnneks või kahjuks ei küsitud.


Eks vist on sellest pikast-pikast blogipausist võimalik teha omi järeldusi. Õpetajate kooliaasta lõpp võtab peale aja ka suhteliselt kõik elumahlad, nii et isegi kui jaksad lugeda, siis blogimine on hoopis teine asi. Kuid nüüd hakkavad asjad laabuma, õpilased on suvepuhkusele saadetud ja on aega lugeda ja blogida ja saada ühele poole selleaastase kolleegiväljakutsega. 


Kuna mina ei loe ju kunagi mingeid tutvustusi ette, siis tabavad mind raamatute süžeed sageli üsna ootamatult. Ega ma ei osanud ju muidugi üldse arvata, millest "Taeva tütred" räägib, aga seda ma tõesti poleks osanud arvata, et jutt käib Eestist pärit kristlikust misjonärist Türgi aladel, Osmanite riigi aegu. Veel vähem oskasin ma arvata, et see põhineb päriselt elanud Anna Hedwig Bülli elul (tema lapsepõlvekodu tunneme täna Iloni Imedemaana!) ja et tegemist on inimesega, kes päästis lugematul arvul (tuhandeid) armeenia rahvusest kristlasi Türgi genotsiidist. Hiljem töötas ta Aleppos.


Vikipeedia ütleb: "1911. aastal sõitis ta tööle Türki Marashi. Seal õppis ta ära türgi ja armeenia keele. 1916. aastal viidi Büll üle Marashi lähedal Haruniye külas tegutsevasse varjupaika ja kooli. Esimese maailmasõja järel, 1919. aastal, saatis Türgi valitsus Saksa heategevusorganisatsioonide esindajad maalt välja. Senistest varjupaiga õdedest võis kohale jääda ainult Büll kui Eesti kodanik. Haruniye varjupaik läks algul Ameerika ja siis Prantsuse katoliku misjoni juhtimise alla. Lõpuaastail oli Haruniye varjupaigas ligi 200 last. Büll sai käsu varjupaik üle anda augustis 1919."


Olen kuulnud arvamust, et "Taeva tütred" ei ole eriti hästi kirjutatud. Julgen vastu vaielda. Väheste saadaolevate ajalooliste allikate abil on Piret Jaaks kirjutanud kokku loo, mis näitab Anna Bülli kui tugevat naist, kes oma põhimõtetele ja kristlikule humaansusele alati kindlaks jäi, kuigi olukord oli tõepoolest hirmutav ja päris reaalselt eluohtlik Annale endale, aga veel rohkem armeenlastest lastele. Sellistes oludes oli kõige lihtsam ja loomulikum asi – inimlikkus – ühtlasi ka kõige ohtlikum asi. "Vaenlase" lapsi ravides ja toites tegi Anna Büll endast põhimõtteliselt riigireeturi, nii et tegelikult on imekspandav, et ta üleüldse seal ellu jäi. Piret Jaaks on tema loo andnud edasi just nii, et sealt jääb kõlama eelkõige humaansus ja vaikne, aga raudne naiselik tugevus – kui jutt käib kaitsetutest lastest, leiab enamik naisi endas üles selle emalõvi, kes ei taltu mitte millegi ees, seisku see keegi sinu ees kasvõi püssiga.  


Kokkuvõtteks. "Taeva tütred" rääkis mulle seni täiesti tundmatust inimesest täiesti teadmata loo ja tegi seda minu arvates täpselt nii, nagu ta seda tegema pidi. Mulle vähemalt tundub, et autor tahtis öelda just seda, mida ma sealt välja lugesin, ja seda kinnitavad ka mõned arvustused, mis mulle silma on jäänud. Ta ei keeruta, ei dramatiseeri üle, aga seda mõjusam ta tekst lõpuks on. Tänapäeval on sõna "kangelaslikkus" ikka veel natuke nõukogudeaegse loosungliku maiguga, aga sellist moraalset tugevust nagu Anna Büllil ei saa ega taha vähemaga kirjeldada. 




  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Christina Wahldén "Komblusbüroo"

Varraku augustiraamat. Ega mul enne novembri lõppu õiget lugemis- ja blogimisaega ei tulegi, aga leevendan seda põuda natukenegi.  "Kom...