Aastalõpu aju-udus suutsin lugeda vaid muhekrimi. Vallavalitsus oli mind premeerinud väikese raamatupoe kinkekaardiga ja tundus, et on just õige aeg värskendada tutvust Betty Rowlandsi ja tema loodud Melissa Craigiga, kes on ametilt krimikirjanik ja eraeluliselt üks suuremat sorti nuhkalbert, kes lihtsalt ei suuda oma nina igale poole toppimata jätta, kui keegi kuskil sussid püsti viskab.
"Mõrv talvisel päraslõunal" oli ootamatult tiheda süžeega. Kohalik kirjanik sureb, Melissal palutakse ta raamat lõpuni kirjutada ja otse loomulikult leiab Melissa kadunukese majast mõrvarelva (kuigi mõrva isegi ei kahtlustatud). Romaanikirjutamisel selgub, et pooleliolev raamat ise võis olla mõrva põhjuseks.
Puuviljaaias sureb aga loomingulise puhkemaja peremees. Selle raamatu boonuseks on muidugi see, et nagu tavaliselt juhtub ka Midsomeris, sureb inimene, keda loo alguses on tutvustatud kui ülimalt ebameeldivat inimest. 😉 Ja mis te arvate, kas Melissa oli mõrva ajaks sinna oma romaani kirjutama tulnud, et ta saaks taas ennast kõigesse mässida ja end ohtlikesse olukordadesse panna?
Mõlemad raamatud teenisid sama eesmärki – aidata mind taas lugemisjärjele. Kui pole kaua normaalselt süüa saanud, siis peab vaikselt kergemini seeditavate roogadega kuskilt pihta hakkama. Rowlands ongi just selline väike amuse-bouche, mis kellegi maailma just ei muuda, aga on tore ja meelelahutuslik. Kirjutatud on need lood stilistiliselt täiesti pretensioonitult, aga lobedalt. Ja ega siin muud öelda ei olegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar