Ma olen ikka nii mõjutatav. Kõik
loevad ja siis mina pean ka kohe.
Seda raamatut on võrreldud
Hitchcockiga, kuigi enamasti lisatakse, et ei, ta pole ikka nagu Hitchcocki "Tagaaknal",
kuigi teatud sarnasusi on. Mina seda tagaakna-lugu näinud ei ole, nii et see
mind ei seganud.
Agorafoobiline keskealine
naisterahvas ei ole juba 10 kuud väljas käinud. Ta viidab aega sellega, et
jälgib ja pildistab naabreid. Ükskord näeb ta uute naabrite aknas midagi, mis
näeb välja nagu mõrv. Politsei tuleb ja hakkab asja uurima. Aga kas ta ikka sai
asjast õigesti aru? Äkki ei saanud? Või siis ikkagi sai?
Üldiselt oli parem raamat, kui ma
oleksin tahtnud seda endale tunnistada. Mul nimelt tekib selliste suurte
hittidega alati selline äraspidine efekt, et kui nii suurtele massidele nii
hirmsasti meeldib, siis ei tea, kas ikka on päriselt hea raamat. :P
Agorafoobia on muidugi tänuväärne
kõrvalekalle, selle pealt annab kirjutada. Õnneks ei pakkunud autor väga
sellega ka üle. Rääkimata sellest, et üllatusi ja pöördeid jagus taas lõpuni
välja, kuigi alguses tundus, et noh, ma ju täitsa tean, kuidas see lugu läheb.
Nii et tõesti – söön oma sõnu ja
tunnistan, et täitsa üle keskmise, nitševoo.
Ahaa, ja väike learning moment
kallitele lugejatele – A. J. Finn on tegelikult Daniel Mallory. :P
Saan aru, kui inimene pole lugenud palju raamatuid ega näinud palju filme ja siis loed seda raamatut - mnjah, pole viga! Aga mis siis kui OLED lugenud ja näinud palju? Siis, nagu ühes filmiklassikas öeldakse: "Houston, we have a problem!" Ei hakka keerutama ja ütlen otse välja - "Naine aknal" on rämps. Raamatu autor on kopeerinud oma raamatus vähemalt kolme filmi. Kõigepealt Alfred Hitchcocki film "Tagaaken" (Rear Window, 1954). Sealt on autor "kogemata laenanud" põhisüžee ja ta kopeerib seda päris täpselt. Siis võtab raamatu autor uue filmi - "Mõrvajäljendaja" (Copycat,1995, peaosas Sicourney Weaver, kes mängib filmis psühhiaatrit, kes põeb hingedraamat, muutub koduseks, sest tal tekib agorafoobia ja ta hakkab kõvasti alkoholi jooma. Ja kui siis midagi juhtub, siis mitte keegi ei usu teda - kes tahaks uskuda üht läbipõlenud pidevalt purjus naist?) Kas tuleb tuttav ette? Ja lõpetuseks, taas "kogemata" kopeerib raamatu autor filmi "Identiteet" (Identity, 2003), kust ta "laenab" oma raamatule lõpplahenduse, lisaks sarnane lõpplahenduse tegevuskoht esineb juba filmis "Mõrvajäljendaja". Vägisi tekib küsimus: mis siis tegelikult on plagiaat? Kas ainult 100% identne kopeerimine kuni pisimate detailideni? Ja kuigi sa oled kopeerinud 99,99%, ning muutnud 0,01%, siis see ei ole plagiaat, sest seal on see 0,01% muutus sees? Jäägu see igaühe enda otsustada. Raamat ise on surmigav, peategelane Anna on väga negatiivne ja ebasümpaatne tegelane ning ka ebarealistlik. Kui selline inimene nagu Anna eksisteeriks päriselt, kes joob ohjeldamatult ja sööb pidevalt peale retseptiravimeid, nagu šokolaadikompvekke, siis oleks see inimene juba ammu kas koomas või surnud. Või mõlemad. Fakt. Kokkuvõtteks: raamat alla igasugust (kunstilist, eetilist, loogilist jne.) arvestust.
VastaKustuta