kolmapäev, 31. jaanuar 2018

Alison Moore "Majakas"

Kui hängida Facebooki-grupis nimega "Lugemise väljakutse", siis hakkab toimuma imelisi asju, sest väljakutse sätestab 53 erinevat teemat, mille võiks aasta jooksul läbi lugeda. Eelmisel aastal ma kohe aasta algusest sellega ei ühinenud ja isegi ei üritanud väljakutsega võidukalt ühele poole saada ja ega ma pole sel aastal ka kindel, et kõik teemad kaetud saan. Mitte sellepärast, et ma vähem raamatuid loeks, aga ma pigem loen seda, mida tahan, ja võimaluse korral paigutan siis seal väljakutses raamatu mingi teema alla ära.

Aga seekord oli seal üks teema, mis pani mind kulmu kergitama ja ma kohe teadsin, et vot selle ma teen küll ära. Juhend oli selline – tuleb minna raamatukokku, alustada oma eesnime esitähega algavate autorite rea esimesest raamatus (minu puhul siis M) ja loendada oma vanuse võrra raamatuid. Ja siis see oma vanuse numbriga raamat läbi lugeda.

See siis oligi Alison Moore’i "Majakas".

Ma peaksin ütlema, et see oli üks omamoodi imelik raamat. Kui – nagu ma Senegalis ameeriklastet ära õppisin – jagada raamatud kategooriatesse popular fiction ja literature, siis see oli kindlasti literature. Peategelaseks on Fluth, võrdlemisi veidra nimega mees (mingil hetkel ilmneb, et see on ta perekonnanimi hoopis), kes sõidab Saksamaale, et uuesti läbi teha kunagi isaga matkatud rada.
Loo edenedes märkab lugeja, et Fluthi peas käivad ringi ühed ja samad mälestused nn võtmehetkedest tema elus. Iga kord on need lood peaaegu samad, kuid alati lisandub mingi väike detail, mis järk-järgult ehk isegi Fluthi mõista lubab. Olulisel kohal on raamatus lõhnad, kuna Fluth on keemik ja tegeleb paljuski tööl lõhnadega. Nendega on seotud ka tema ema ja isa lahkumineku mälestus.

Ja siis on raamatus teine oluline tegelane – hotellipidaja Ester, kelle mees on üks igavene mühkam. Lõpuks saavad Ester ja Fluth kokku ka ja siis nagu midagi juhtub ja siis nagu tegelikult ikkagi ei juhtugi mitte midagi, sest raamat saab otsa.

Mõne raamatu puhul mulle isegi meeldib, kui jutt kuskil poole peal ära katkeb. Aga vot siin häiris.
Kahesõnaga, huvitav väljakutsepukt ja eks ma tänu sellele lugesin tänu sellele läbi raamatu, mida ma poleks muidu eluski lugenud. Päris mahavisatud aeg see küll polnud, aga no on ka paremaid.
Ah jaa, õige, tõlkijaks on minu enda tõlkeõppejõud Urve Hanko. Brought back memories. :D 



Frank McCourt "Angela's Ashes"

Kui tahate lugeda ekstraordinaalselt head romaani, siis siin see on. Väike Francis kolib oma joodikust isa ja emaga - kõik rahvuse poolest...