kolmapäev, 31. jaanuar 2018

Robert Seethaler "Kogu elu"

Austria kirjaniku Robert Seethaleri imeline raamat, tõlkijaks Piret Pääsuke.

See on tegelikult ka väljakutsegrupi eri. Üks punkt seal on ka raamatukogutöötaja poolt esimesena soovitatud raamat. Ta muidugi tundis, et kogu maailma vastutus on tema õlul, vaeseke, aga ta oli igati oma ülesannete kõrgusel. :D

"Kogu elu" on narratiiv ühe lihtsa inimese elust läbi erinevate ajastute. Elu loobib talle teele rohkem raskusi kui rõõme, kuid siiski oskab ta neist rõõmudest viimast võtta, neid nautida, kuniks need talle antud on, ja see annab talle jõudu edasi kulgeda. 

Alguses tundus, et raamat on jube traagiline. Aga siis hakkas sisse sugenema valgust ja helgust, inimeste headust ja isegi huumorit. Raamatu tagakaanel on öeldud: "See on mõtisklus elust, surmast ja õnnest ning kõige selle kõrval kummardus loodusele, sest Alpid on raamatu täieõiguslikud tegelased.

Mõni raamat on põnev. Teised raamatud - nagu seegi - on mõeldud lugemiseks, nautimiseks, mõtisklemiseks. Ja selleks, et tulla lõpuks siiski järeldusele - inimesed on ilusad ja head. Ega mind eriti ei üllatanudki, et "Kogu elu" on saanud mitusetu kirjandusauhinda ja olnud Man Booker International Prize'i nominent (jällegi tagakaas). 

Kui lonkurist peategelane Egger mägedes ühe korpulentse proua kuristikku kukkumisest päästab, ütleb proua: "Ma usun, et kõik jäi terveks. --- Ainult reis teeb natuke haiget. Nüüd võime kahekesi kõrvuti alla orgu longata."

"Ei," vastas Egger ja ajas ennast püsti. "Igaüks lonkab omaette." (lk 94)

Ja see on nii Eggeri moodi. Alati abivalmis. Aga igaüks lonkab omaette. :) 





Doris Lessing "Hea naabri päevik"

On olnud lugemise suhtes viljakas nädalavahetus. "Hea naabri päevik" oli mul tegelikult juba pooleli, aga auhinnaraamat trügis kor...