Irene Solà "Mina laulan ja mägi tantsib"

Mul on nüüd natuke sassis, aga vist on nii, et see on Varraku septembrikuu raamat. 

170 lühikest lehekülge, lugesin kuu aega. Aga veel vaid paar nädalat ja saab minu lugemisnälg paremini rahuldatud ja teie bloginälg loodetavasti ka. 

"Mina laulan ja mägi tantsib" on üks kummaline raamat, millest kuidagi ikkagi immitseb sellist kirjeldamatut hispaaniakeelse kirjanduse hõngu, kuigi tegelikult on raamat originaalis hoopis katalaanikeelne ja ma kujutan ette, kui närvi lähevad kõik katalaanid selle lause esimese poole peale. Aga kultuuriruum on ilmselt siiski sarnane. Taas üks raamat, milles loodus saab tegelase mõõtmed, kuigi peategelase kohale ta otseselt ei trügi. Meie tänapäeva linnastunud inimene (ehk siis mina) loeb ja adub, kuidas inimese suhe loodusega võib olla nii lähedane, et ta mõistab loodust ja oskab end justkui asetada loomade või taimede sisse ja täiesti uute silmadega ringi vaadata. 

Kuid kuigi loodusel on mägikülas elavatele inimestele suur mõju (ja alati mitte positiivne), on kesksel kohal siiski seesama mägiküla oma elanikega. Selles väikeses külas on küll mõnus elu, kuid ka omajagu traagikat – osalt looduse, osalt inimese poolt põhjustatud. Igal inimesel on oma lugu ja oma sügav sisemaailm. Näiteks saab kohe raamatu alguses välgutabamusest surma Domènec, täiesti tavaline talumees, kuid ometi nii rikka hingega, et kirjutab imeilusaid luuletusi. Sellest avastamata poeedist jäävad maha naine Sió ja kaks last, Mia ja Hilari. 

Kuigi raamat põikab siia ja sinna, tuleb see alati refräänina tagasi Domèneci järelejäänud pere juurde ja aegamisi saame teada, kuidas Sió ja laste elu pärast isa surma edasi läinud on. Koht on minu jaoks täiesti tundmatu ja ei oska ju ka nimede järgi arvata, mis aega lood asetuvad, no näiteks kui keegi kirjutaks Eestis jutu Maimust, siis ilmselt ei arvaks esimese hooga, et see võiks olla 14-aastane noor 2024. aasta Tallinnas. Aga Domènec ja Hilari kuskil Kataloonia mägikülas mind ajastuga eriti ei aidanud. Ilmselt sellepärast, et lugu oli nii sügavalt loodusega segi ja Solà oli ise inspiratsiooniks muide ka päris palju pärimuslugusid lugenud ja seda folkloori ka oma raamatusse põiminud, siis jõudsin ma ennast oma peas kuskile täpselt määratlemata kaugesse minevikku paigutada, kuni komistasin otsa ühele tegelasele, kellel oli Facebooki-konto. Niipalju siis kaugest ajaloost. 

"Mina laulan ja mägi tantsib" on järjekordne raamat, mida tasub lugeda puhtalt teksti pärast. No nagu luuletusi või nii. Maria Kalli tõlge aitab väga palju kaasa sellele, et lugu vuliseks nagu kevadiselt värske mägioja. Ja ega tegelikult ei panegi see lõppeks imestama, et Solà on ka luuletaja ja kunstnik, sest värvi ja rütmi selles on. 

Christina Wahldén "Komblusbüroo"

Varraku augustiraamat.

Ega mul enne novembri lõppu õiget lugemis- ja blogimisaega ei tulegi, aga leevendan seda põuda natukenegi. 

"Komblusbüroo" jookseb nagu suhteliselt tavaline muhekrimi, aga omad toredad ja teistmoodi nüansid selles tõepoolest on. Tegevus toimub 1944. aasta juunis Gotlandi saarel ja ühe kõrvalliinina on seal isegi sees paadipõgenike teema. Eestlased on nii väike rahvas, et kui keegi väliskirjanik Eestit möödaminneski mainib, siis tekitab see ikka äratundmisrõõmu, eriti kui seda tehakse realistlikult (sest eks ole neidki, kus kirjutatakse küll, aga täiesti umbluud, mis tõele absoluutselt ei vasta, sest kirjanik ei tea tegelikult Eestist peaaegu midagi). 

Peateema on siiski krimilugu – algab kõik sellest, et ilmselt tegeletakse ühes väikeses Gotlandi pansionaadis tütarlaste teenuste abil sõduritele "rõõmu valmistamisega". Asja saadetakse uurima kaks politseiõde, nagu neid nimetati – tollal ei saanud naised Rootsis päris "akrediteeritud" politseinikena töötada, aga said olla natuke nagu tänapäeva abipolitseinikud. Kohale jõudes aga selgub, et komblusküsimus ei ole sugugi ainus, mis pansionaadis viltu on, sest nii mõnigi tüdruk on teadmata kadunuks jäänud. Rutil ja Sveal ei ole küll mõrva uurimiseks volitusi ja nagu igas heas krimiraamatus, nii satuvad nemadki jäärapäise õiglusjanu tõttu politseis õhukesele jääle, aga nad  ei lase end sellest heidutada.  

Teise (ja paadipõgenike teemaga võrreldes palju olulisema) liinina kulgeb raamatus ka vastupanuliikumise lugu eesotsas krahvinna Lussan Kangiga. Krahvinna nime poolest, aga vennaga pahuksis ja naisena perekonna varast pea mitte krossilegi pretendeeriv Lussan on küll eakas, aga vahe nagu väits. Ja kõigele krooniks saab lõpuks veel ka tagaajamist ja muud laadi põnevust. 

Christina Waldén sai tegelikult tuule tiibadesse krimireporterina ajalehes Svenska Dagbladet, kus ta eelkõige kajastas naiste- ja tüdrukutevastast vägivalda. Ei ole siis ime, et "Komblusbüroo" nii tugevalt naistele ja nende tollal olematutele õigustele keskendub. On ka teada, et see on alles esimene osa politseiõdede sarjast. Goodreadsi andmetel ilmus selle aasta mais teine osa. Jääme ootama, millal "Komblusbüroo" tõlkija Ruth Laidmets või keegi teine selle ette võtab. :) 

Henry James "Tuvi tiivad"

Varraku mingi eelmise aasta kas äkki juunikuu raamat või midagi sellist. Ta seisis mul pikalt riiulis, paras tellis ikkagi, pealegi oli Krista Kaer (raamatu tõlkija) ise ka kuskil kommenteerinud Henry Jamesi pikki ja keerulisi lauseid. Mõte oli umbestäpselt selline, et lugeda on raske, aga kui juba ära harjud, siis tasub ära. 

Eks ta laias laastus nõnda oli ka. Ma lugesin seda muude asjade kõrvale ikkagi kuid, vahepeal ma arvan ta kuu-kaks mul päriselt ka seisis kuskil poole peal. Võib-olla ongi kõige õigem öelda, et "Tuvi tiibade" lugemine tundus pigem nagu töö, mitte niivõrd nauding. Samas muidugi kui see oleks täiesti ebameeldiv olnud, ega ma siis poleks temaga kindlasti ka lõppu jõudnud. 

Huvitav oli minu jaoks kooskõla lauseehituse ja tegevuse enda vahel. Kommenteerisin paarile sõbrannale ka Messengeri-vestluses, et on põimlaused, on keerulised põimlaused ja on Henry Jamesi põimlaused. Need on vahel pool kilomeetrit pikad. Toon ühe suvalise näite. 

Kui Kate hakkas juba elust rohkem teada saades asjade üle järele mõtlema, ei suutnud ta kuidagi aru saada, kuidas oleks tädi Maud saanud olla teistsugune; – selleks ajaks oli ta juba adunud, millised oleksid võinud olla paljud teised asjad, ometi oli ta taibanud, et kui nad olid kõik teadlikult elanud Ultima Thule külma hinguse surve all, siis antud tõsiasju arvestades ei oleks nad saanud kuidagi ka teisiti toimida. 

Iseenesest saab ju aru küll, aga kui selliseid lauseid tuleb ja tuleb ja lõik on ka täpselt lehekülje pikkune või natuke üle selle, siis ei, seda ei ole just kerge lugeda. Asja ei tee lihtsamaks ka see, et mõte keerutab täpselt samamoodi nagu lause. Pidin korduvalt lauseid või lõike üle lugema, et üldse aru saada, mida seal öelda on tahetud. Ja kui lausete ja mõtete keerutamisest veel väheks jäi, siis lisame veel siia ka tahu, et selles raamatus ei ütle mitte keegi mitte midagi otse välja. Või kui, siis haruharva. Tiirutatakse mingite mõtete ümber nagu kassid ümber palava pudru ja mingil tabamatul põhjusel saavad NEMAD kõik aru, millest teised räägivad. Mina ei saanud. Dialooge stiilis "no siis meil jääb üle ainult üks võimalus" ja see üks võimalus on partnerile päevselge, aga lugejal polegi nagu millelegi toetuda, on seal palju. Sellest siis minu ülaltoodud mõte, et lauseehitus ja sisu on võrdselt ja ilmselt väga teadlikult keerukaks ja segasekski kirjutatud. 

Tahes-tahtmata meenusid need meemid, kus kuulsad teosed on ühe lausega kokku võetud. Näiteks nii: 

Eks ta nüüd spoiler on, aga kuna selle raamatu juures süžee ongi ilmselt väga teisejärguline, siis ilmselt vahet pole ja mul tuli ikkagi selline kiuslik mõte see kokkuvõte "Tuvi tiibade" kohta ka ära teha. See võiks umbes nii kõlada, et "Rahata armunud teevad ebaõnnestunud katse kasseerida sisse rikka tiisikusse sureva pärijanna raha." Seda öeldakse raamatus lihtsalt 584 lehekülje pikkuselt, aga muidu kõik sama. :) 

Ei, ma ei ütle, et see raamat oli halb. Ükski raamat ei saa klassikaks ilmaasjata. Noorena suremine, rikka pärijanna raha ära kasutamise soov (kuigi pärijannat armastavad kõik) ja sellega seoses tekkivad kurikavalad plaanid on ka üsna ajatu teema. Aga kerge lugemine "Tuvi tiivad" küll ei ole, see on selge. Läheneda respektiga. 

Erilise kummarduse tahan ma lõpetuseks teha Krista Kaerale, sest seda raamatut tõlkida oli ilmselgelt kolossaalne ettevõtmine ja tõlge on ju suurepärane. 

Jaan Kaplinski, Kadri Kõusaar "Kirjavahetus 2007–2021"

Tegelikult sellist pealkirja raamatu kaanel kusagil pole, on ainult autorid ja lühend "JKKK". Aga raamatupoodidest leiab kirjavahetuse nime alt. 

Kuna mul on Kaplinski vastu soojad tunded (Kõusaarest kirjanikuna ei teadnud ma enne vähemalt kogemuslikult mitte midagi), siis see kirjavahetus oli üks järjekordne raamat, mille peale ma olen juba mitu aastat vaikselt hammast ihunud. Siis aga tuli Tagaranna kirjanduspäev ja kuna seal esiteks seda raamatut nii kenasti müüdi ja teiseks oli Kadri Kõusaar koos Tiia Toometiga seal ise ka kohal ja just oma kirjavahetusest rääkiski, siis jätan ma ta ostmata? 

Kõusaare kohta teadsin ma enne kõige rohkem seda, et tal on mingi skandaal kuskil ühe oma filmiga. Ka sellest on raamatus juttu. Filmi pealkiri on "Magnus" ja põhiline kamm käib selle ümber, et üks filmitegelaste prototüüpidest palus kohtu kaudu filmi ära keelata, kuna ta ei tahtnud, et teda seal ära tuntakse (Kõusaar ise raamatus arvab, et ilmselt poleks tuntud, kui ta poleks ise lärmi lööma hakanud, nii paradoksaalne kui see ka on). Filmi näitamine on keelatud kuni 31. detsembrini 2025 ja ma võiksin väiksemat sorti mürki võtta selle peale, et kui nüüd see kork eest ära lendab, siis on 1. jaanuaril 2026 kinod puupüsti rahvast täis. :) 

Raamat oli umbestäpselt selline, nagu ma arvasin, vähemalt Kaplinski kirjade poole pealt, sest tema stiili ja põhilisi seisukohti ma juba teadsin. Kõusaar oli minu jaoks ka üpris meeldiv avastus – tema eruditsioon ja lugemus lausa pritsib raamatulehekülgedelt välja. Võib-olla isegi võiks öelda, et pritsib natuke vähesema eruditsiooniga lugejale lausa näkku – ka näiteks Maarja Kangrole on ette heidetud, et ta "eputab oma eruditsiooniga". Mina ei nõustu. Kui sulle on teadmisi ja seostamisvõimet antud, miks seda siis jõuga tagasi hoida? Aga kui isegi selline literaat nagu Jaan Kaplinski mitmel korral mainib, et Kõusaare teadmised tekitavad pisut hirmugi, siis mis veel lihtsurelikust lugejast rääkida. 

Kui võrrelda seda kirjavahetust Kaplinski ja Õnnepalu omaga, siis Kõusaarega on arutlused võib-olla mitte küll otseselt vähem esseistlikud, aga siiski argisemad. Loomulikult ei saa Kaplinski kuidagi mööda oma põhiteemast, millest ta räägib nii Õnnepaluga kui juba ka raamatus "Isale" – südamevalu looduse ja keskkonna pärast. Teine suur teema on Kaplinskil siin raamatus see, et ta ikka kuidagimoodi ei tunne sidet tänapäeva Eestiga. Mõlemad leiavad, et rahvuslusest tõuseb palju probleeme. Kõusaar kirjutab palju oma reisidest ja filmifestivalidest, kus ta osaleb, samuti luhtunud partneriotsingutest. Üldse on selles raamatus ootamatult palju intiimteemade lahkamist ja Kõusaar tundub pea lõpuni välja üsna pessimistlik, aga siis tekib tema ellu poolinglane-pooltšehh Martin ja üsna kohe pärast seda riburadapidi väikesed Maximilian ja Sebastian, kes vaigistavad ära bioloogilise kella seni lausa kõrvulukustava tiksumise. 

Raamat lõpeb Kõusaare viimase kirjaga, mis on juba kirjutatud pärast Kaplinski surma, kus ta muuhulgas väljendab hindamist talle avanenud võimaluse eest sellise inimesega mõtteid vahetada. Kes siis selle eest tänulik ei oleks! 

Mõned nopped ka. 

Kaplinski: Eks Sa ju tea isegi, et kirjanikke, vaimuinimesi on vaja. Nagu kunstnikke, kinotegijaid, ajakirjanikke. Meie loome osa seda tausta, mis on inimestel vaja suhtlemiseks ja üksteise mõistmiseks. Ühise taustata ei oleks see ju võimalik. Klassikute puhul paistab see väga silma: poleks ju Eesti inimene see, kes ta on, ilma Lutsu ja Tammsaareta. Nende antud taust on meie kõigi pärisosa mingil määral. 

Järgmise katkendi kallale tahaksin ma lasta hambad sisse lüüa heal kursuseõel Marjal, kes on oma blogis ka sellisest mõistest nagu keeleaed ja selle harimine, ja Kuressaares tegutseva Aavikute muuseumi perenaise Meriti. 

Kaplinski: Mu teine ärrituse põhjus on olnud eesti keele korrastamine ja korraldamine. Analoogia parkidega on täitsa olemas: siingi taotletakse mingit hüperkorrektsust ja võideldakse loomuliku-loodusliku vastu. Olen kord lugenud kellegi keelemehe märkust, et oleks ikka õige öelda "lubage mööda", mitte "lubage läbi"... Aaviku vaim elab edasi, mis on nii hää kui halb. Aavik oli minu meelest andekas luuletaja, kes lõi omaette minižanri – ühesõnalise luuletuse. Aga teoreetikuna oli ta päris hull ja keeleteadusest ei teadnud midagi. Mida tunnistab kasvõi tema veendumus, et inimesed peavad rääkima kirjakeelt.

Kõusaar: Tead sa tunnet, mis on seista täis külmkapi ees, ja mitte tunda nälga? Elada tubades täis raamatuid, kui sa ei taha neist haarata ühtegi? Omada kõvakettal sadu gigabaite maailma parimat muusikat, ja tahta kuulata vaid vaikust või linnulaulu – eriti neid õhulisi siutse, mis kostuvad öö eel ja lõpul. 

Kõigest on küllastus. 

Sõpradega ei viitsi kohtuda, sest ma juba aiman, mida nad räägivad.

Kõik näib olevat kellegi andetu seebikirjaniku kokku kirjutatud. 

Kus on ehedus, originaalsus, aroomid? 

Kõusaar: Praeguse aja häda on see, et massil on nii kõva hääl – lumpen on läbi sotsiaalmeedia kohutavalt tiražeeritud. Seetõttu ta justkui näib domineerivat. Igaviku sõelale jäävad aga tõelised tähed, keda on alati väga väike protsent. 

Matthew Perry "Friends, Lovers, and the Big Terrible Thing"

Kolleegiväljakutse raamat, kogukonnajuhi soovitus. 

Tegelikult on täitsa tore, et see kolleegiväljakutse mind ikka sunnib vahel ka elulooraamatuid lugema, sest kuigi ma muidu nende liiga suur fänn ei ole, siis mõned nendest on tõesti headeks raamatuteks osutunud, ühel või teisel põhjusel. 

Matthew Perry raamatust on ilmselt nii palju räägitud, et enamus vist siiski teab, kes ta on ja miks ta selle raamatu kirjutas. Ma pean küll ise tunnistama, et sel ajal, kui "Sõbrad" väga populaarsed olid, siis minul ei olnud isegi telekat, rääkimata vajalikest kanalitest, nii et kuigi ma tean, kes seal tegelased on ja kes neid mängivad ja mis on peamised liinid (aga seda juba VÄGA üldises plaanis), siis nii kursis ma sellega ei ole kui mõne teise seriaaliga. 

Perry probleemidest alkoholi ja uimastitega ma ka midagi ei teadnud, kuni ta oma raamatu välja andis, ja siis räägiti sellest tõesti palju. Veel enam hakati nii Perryst kui tema raamatust rääkima siis, kui ta umbes aasta pärast raamatu ilmumist kahtlastel asjaoludel surnult leiti. Ametlikult tunnistati tema surm õnnetusjuhtumiks, kuna ta uppus oma kodus basseini, aga tema organismist leiti nii suur kogus ketamiini, mida läheb vaja inimesele üldnarkoosi tegemiseks. Perry ise ja kõik tema lähikondsed ütlesid, et enne surma oli ta juba üle pooleteise aasta kaine ja uimastivaba olnud ning isegi ei suitsetanud. Ka uurimisel selgus, et kõik kodust leitud ravimid olid talle välja kirjutatud ning neid oli tarvitatud retseptijärgselt. Raamatuski räägib Perry, et kuna ta organism oli uimastite ja retseptirohtudega juba nii harjunud, siis vajas ta rohtu suures koguses, et see üldse mõjuks. Sellepärast siis on otsustatud, et ju see õnnetus oli. 

Raamat ise on ikka päris nukker. Kole, kui inimene elab oma terve elu ära nii, et ta pole üldse natukestki õnnelik. Kogu aeg on tal tunne, et ta pole piisavalt hea ja et hinges on tühimikud, mida suudab täita ainult kange alkohol või retseptiravimid. Oma kõige hullemal ajal võttis Perry 55(!) tabletti päevas. Tema keha oli omadega muidugi täiesti kutu juba enne surma, näiteks oli tal uimastite söömisest nii hull pankreatiit, et ta käärsool lihtsalt lõhkes ja selle tulemusel oli ta kaks nädalat koomas. Hea et üldse ellu jäi, vähemalt seekord.

Oma sisedeemonitega võideldes ei mõistnud Perry ka seda, et iga seelikuga magamise asemel (kuna ta ei leidnud ennast olevat piisavalt vääriline pikemaks suhteks) oleks stabiilne lähedane inimene talle olnud toeks, mida talle nii hädasti vaja oli. 

Ühesõnaga, see on üks kurb ja kole raamat inimesest, kelle elu läheb valesti kohe päris algusest peale ja kes leiab rahu ja stabiilsuse alles poolteist aastat enne surma, kui ta keha on juba täiesti laastatud. Kindlasti on see väga õpetlik raamat, aga kuna Perry räägib peaasjalikult oma sõltuvusest, siis on see lugemine kindlasti mitte kõige nõrgemate närvidega inimesele.  

Jon Krakauer "Hõredasse õhku"

Kolleegiväljakutse raamat, geograafiaõpetaja soovitus (sobivalt, nagu kohe mõistate). 

Jon Krakauer on Ameerika ajakirjanik ja 1996. aastal pakuti talle võimalust tööandja kulul minna Himaalajasse ja tõusta Mount Everesti tippu. Krakauer oli mägironimisega päris pikalt juba tegelenud, nii et oskusi ja vormi tal oli, aga sellistesse kõrgustesse polnud ta veel kordagi loomulikult jõudnud, seega ei olnud ta päris kindlasti niisuguse ettevalmistusega nagu need, kes ajasid taga nn seitset tippu (kõigi mandrite kõrgeimad mäed) või kuulusid kaheksa tuhande meetri klubisse (eesmärgiks kõik üle 8km kõrgused mäed ära ronida). Krakauer ja tema tiimikaaslased asusid teele kogenud mäegiid Rob Halli ekspeditsiooniga. 

10. mail 1996 ründas tippu päris mitu tiimi. Krakaueri grupis oli kolm giidi ja kaheksa "klienti", nagu neid kutsuti. Kõik algas kenasti ja kuigi aklimatiseerumine polnud kõige lihtsam, siis oli kõik siiski kontrolli all ja vaikselt saadi ennast tipu ründamiseks vormi. Kuid asjad hakkasid viltu vedama sellest hetkest, kui ekspeditsiooni juht Rob Hall ei pidanud kinni iseenda kehtestatud reeglist, mis ütles, et ükskõik kui lähedal sa tipule ka poleks, hiljemalt kell kaks päeval tuleb hakata laskuma. Jon oli peaaegu ainus, kes tipust enne kaht tulema sai. 

Ootamatult tõusis tige torm. Hõredas õhus ja hapnikupuuduses (balloonid olid kõigil kaasas küll, aga kuna retk venis pikemaks kui ette nähtud, siis said varud paljudel ka liiga vara otsa), väga tugeva ja külma tuule käes tekkisid igaühel omad probleemid. Väsimus ja uimasus oleks võimust võtnud ka ilma tormita, aga nüüd läks asi järsku väga kriitiliseks. Krakauer kirjeldab nii enda kui ka teiste kogemust (niipalju kui teistest teada oli) väga detailselt ja tuleb tunnistada, et kuigi kirjutatud on raamat huvitavalt ja läheb seetõttu ka kiiresti, siis meeldiv lugemine see nüüd küll ei ole, eriti kui ette teada, et tagasi jõuavad vähesed. Sel päeval võttis Everest kaheksa elu. 

Krakauer ütleb ise, et ta läks sinna artiklit kirjutama, aga kõike juhtunud arvestades ei suutnud ta vaid artikliga endast kogu seda üleelamist välja kirjutada ja otsustas välja anda ka raamatu. Siiski on ta sunnitud tõdema, et ka raamat ei suutnud tal toimunust üle saada ja eluga edasi minna. Krakauer räägib, et üks asi on survivor's guilt (inimene tunneb end süüdi selle tõttu, et jäi katastroofis vms sündmuses ellu, aga teised ei jäänud), aga sellele lisaks näris teda veel tõeline süütunne selle üle, et ei läinud teistele appi, kui ise juba turvaliselt laagrisse tagasi jõudnud oli. Mõistus ja ka üks teine eluga tagasi jõudnud ronija ütlesid küll, et ta oli selleks ajaks ise füüsilisest väsimusest ja hapnikupuudusest nii kurnatud, et abistajana oleks temast olnud rohkem tüli kui kasu, aga see mõte ei lähe nii kergesti ära. 

Asja ei teinud Krakaueri jaoks paremaks ka see, et peale tema enda sisemiste piinade hakkasid teda süüdistama ka inimesed, kes tema artiklit lugesid, ning ka mõned ronijad, kes temaga koos mäel olid. Samuti heitsid viimased Krakauerile ette kriitikat mäel tehtud otsuste või tegutsemise suunal, sest "keegi ei tahtnud surra ja kõik tegid, mis nad vähegi suutsid". Samas vaatasin ma ka üht pikka ja põhjalikku videot, kus kommenteeriti kõigi ellujäänute kirjutatud raamatuid (igaühel on ju toimunust oma nägemus, kogemus oli kõigil mõneti erinev). Ka Rob Halli enda meeskonnas roninud vanim tiimiliige Lou Kasischke ütleb, et kui ta oleks teadnud, et giidid otsustavad mitu tiimi samal päeval tipuründesse viia, poleks ta ilmselt algusest peale sellele ekspeditsioonile tulnud, sest see otsus tundus väga ohtlik. 

Selge on see, et Everest võtab oma, isegi kui ellu jääd. Hõredast õhust tekkinud hapnikupuuduses suureneb füüsiline väsimus eksponentsiaalselt ja mingil hetkel hakkab reaalsusele loor ette tõmbuma – ka Krakauer räägib, kuidas ta mäel ohtliku laskumise ajal ühe tiimikaaslasega kohtus ja temaga juttugi rääkis, aga hiljem laagris selgus, et see oli olnud hoopis üks teine tiimiliige. Krakauer ütleb, et ei saa siiani aru, kuidas oli võimalik omavahel sassi ajada mees, kes oli hiiglaslik, ja teine, kes oli suhteliselt väike, üks rääkis Uus-Meremaa aktsendiga ja teine põlise teksaslase omaga. Aga see juhtus ja omakorda tõmbab see rasvase joone alla mõttele, et Krakauer ei olnud kindlasti mitte piisavas vormis, et veel teisi aidata. Pidev ninapidi koos elamine on raske ka parimates tingimustes, aga füüsiliselt nii pingutavas keskkonnas hakkasid sõnelema isegi giidid omavahel. Kindlasti tehti valesid otsuseid, aga ilmselt peab ikkagi Everestiga rinda pistma minnes juba ette arvestama ka sellega, et võimalus sealt mitte tagasi tulla on päris realistlik. 

Ma olen kogu aeg oma lennuvend (Andres) Karu käest küsinud, millal tema siis ka Everesti ette võtab (ta on ära roninud kõik Euroopa riikide kõrgeimad tipud ja kamaluga teisi veel otsa). Ta on öelnud, et tehniliselt see polegi kõige hullem mägi, lihtsalt maksab palju. Noh, pärast selle raamatu lugemist ütleksin, et kui SEE ei ole tehniliselt hull, siis kui hull see hull veel peab olema... 

Lühidalt, "Hõredasse õhku" on selline dokumentaaltrhiller, mis on ikkagi selle võrra õudsem, et Everest jättis endale kaheksa päriselus eksisteerinud inimest, kelle surnukehadest on tehtud pildid, mida igaüks võib internetis vaadata (päris jube). Krakauer, ükskõik kui palju küsimusi tal peas vastamata võib veel olla, peaks olema eelkõige siiski päris õnnelik, et ta oma naise juurde tagasi jõudis. 

Carl Mothander "Kulinaarsed vested"

Kollegiväljakutse raamat, ajalooõpetaja soovitus. 

Järjekordne sulesepp, kellest ma mitte kui midagi kuulnud ei olnud. Carl Mothander oli rootslasvägede juht Eesti vabadussõjas ja kuna talle Eestis väga meeldis, otsustas ta üldsegi Eestisse elama kolida. Ta abiellus baltisaksa soost Benita von Wrangeliga ja Wrangelite Tohisoo mõisa praeguses Kohila vallas nad endale toreda pesa punusidki. 

"Kulinaarsed vested" oli üks ütlemata meeldiv, õdus ja humoorikas lugemine. Mothanderis on peent lääne maitset (kirjeldatud road on kindlasti väga suur samm kartulist ja soolatud sealihast või silgust edasi), rõõmsat ja elujaatavat hoiakut ja suur annus head huumorit, lisaks on teda õnnistatud ka loomulikult lobeda sulega. Kõige tipuks tundub, et Mothander oligi erakordselt hea ja loominguline kokk, sest kõik need söömaajad, mida ta kirjeldab, tunduvad tõesti imelised. Lisame siia veel sellesama rõõmsameelse ja vahetult vaba õhkkonna, mis kõigil tema olengutel näivad valitsevat, ja juba tahakski nii väga koos selle vahva seltskonnaga laua ümber istuda, lobiseda ja kõiki neid toite maitsta. 

Mothander on ka selline kokkaja, kellest iga restoran tänapäeval aina unistaks. Ta kasutab peaaegu et ainult oma kodumõisas toodetud toitu (või selle lähedalt püütud kala) ja tundub, et ka zero-waste lähenemine on talle omane. Isegi kilusoolvesi läheb kanapeede või kastme maitsestamiseks. Ja kui näiteks Jamie Oliverile heidetakse ette, et tema "lihtsad 15-minuti road" on tavalise kodukoka jaoks siiski suhteliselt keerulised ja võtavad tund aega vähemalt, siis Mothander kirjeldab ka kõiki oma roogi kui "lihtsaid", aga tundub, et kui endal oleks kõik need toorained ka niimoodi võtta nagu temal oli, siis need olekski päriselt üsna lihtsad teha. Tal on lihtsalt nii palju fantaasiat, et oskab kõigist igapäevastest toorainetest vaat et Michelini-tärni toidud välja võluda. Kalli Kaasa (nagu ta oma naist nimetab) poolt dekoreeritud laud võttis ka minu vaimusilmas varmalt kuju ja pani mõtlema, et üks suur õis keset lauda suures veeklaasis ulpimas või siis lihtsalt lilleõied mööda lauda linale laotatuna on ju väga ilusad ja täiesti teostatavad lauakaunistused. 

Otsustage "tehtavuse" üle ise: 

Vormi olin pannud pisikesi pruunistatud lambalihatükke. Siis olin lisanud pruunile rasvale natuke jahu ja valmistanud puljongist kastme. Selles kastmes olin keetnud väikseid värskeid porgandeid, herneid, terve väikese kapsapea, mõned valged redised, natuke tomateid, lillkapsast, pisikesi sibulaid ja paar värsket kartulit. Kui see kõik juba vaikselt podises, lisasin hakitud peterselli, valget pipart ja natuke valget veini. Selle hautise valasin vormi, mis jäi tunniks ajaks ahju tõmbama. Aga enne olin ma kõik selle muretaignast kaanega kinni katnud. 

Väike stiilinäide veel ka tema kergest sulest ja nagu möödaminnes sisse pillatud huumorist. 

Asi algas väga kurvalt. Vana Koka astus nimelt sisse ja kandis ette: Õhtusööki ette valmistades oli ta valmis pannud 1) ühe tükeldatud vasikaneeru ja 2) kaks külma kanapoega, mis lebasid ilusti-kenasti köögis lõikelaual ja olid ajalehega kaetud. Siis oli ta köögist veerand tunniks ära läinud ja tagasi tulles leidnud: 1) ei ühtegi kanapoega ja 2) kolm kaheteistkümnest neerutükist. Toimepandud uurimine näitas, et kõige suurem kahtlusalune oli meie inglise pointer Preili. Viidi läbi "juustukoorukeseproov", ja Preili reageeris negatiivselt. Kui ta pöörab pakutud juustukooriku ees pea kõrvale, on asi selge ja Preili peab oma tegude eest vastutama. Sügavalt õnnetuna palus ta hiljem vabandust, mispeale me raputasime tema käppa. 

Igasuguseid juhtumisi tuleb ka selles Eesti suvalises võsamõisas (Maarja Kangro termin) ette, näiteks üks äärmiselt võluv lugu räägib kahest tehnilise rikke tagajärjel mõisamaadele hädamaandumise teinud lendurist. Mothander täheldab, et "kuna allakukkunud lenduri ja ülesriputatud tedrekuke vahel tekib mingi mõtteassotsiatsioon", siis on tarvis lenduritele ja külas olnud Kalli Kaasa nõole Doloresele täidetud tetre pakkuda. Päev lenduritega annab Doloresele võimaluse toredate poiste poole silmi välgutada, kuid kahjuks lahkuvad need vahvad noormehed juba järgmisel hommikul. 

Dolores sonib nüüd rohkem lennutehnikast kui prantsuse kirjandusest, ta ostis endale sõjalendurite käsiraamatu ja vaatab igatsevalt taevasse. Aga non bis in idem (kaks korda sama teo eest ei karistata - ld), armas Dolores. Kaks korda sa meie aias lennuõnnetust näha ei saa. "Jah, aga niisugust tetre mõnel pühapäeval?" sosistab ta tasa ja limpsab unelevalt oma punaseid huuli. 

No on ju tore raamat? 

Ehk siis suur tänu raamatusoovitajale. Ootamatult olen ma jälle ilma igasuguse enesepoolse pingutuseta komistanud ilmselt ühe selle aasta toredaima lugemiselamuse otsa. 

Mary Wesley "Kummelimuru"

Kolleegiväljakutse raamat, emakeeleõpetaja soovitus. 

Mind ajas lugedes kaks asja kohutavalt segadusse. Esiteks oli minu loetud raamat antud välja sarjas "Aegumatud armastuslood", aga armastusromaaniks ma ise seda kohe kindlasti ei kategoriseeriks. Pigem on see olemuselt perekonnakroonika. See toob meid minu teise kimbatuse juurde – see on selline perekond, mille kohta tänapäeval öeldakse "kärgpere", aga neid on seal lihtsalt nii palju, et mul läks kohe alguses järg käest, kes seal kellele kes oli. 😆 See, et raamatus jooksis paralleelselt peategelaste nooruspõlv teise maailmasõja ajal ja nii-öelda tänapäev, kus nad kõik on juba pigem vanad, ei tee asja paremaks, kuna see tänapäev toob sisse veel järgmise põlvkonna oma nimedega ja sugulusastmetega. Raamatu lõpuks jõudsin süstematiseerimisega siiski enam-vähem mingile õndsale õrrele.  

Luusisin natuke internetis ka ringi ja seal öeldakse, et "Kummelimuru" on Wesley kirjutanud natuke autobiograafiliseks, võttes šnitti omaenda lapsepõlvekodust ja moraali mõttes vabameelsest noorusest. Keegi kuskil teatas, et Wesley raamatud on nagu Jane Austeni omad, aga seksiga. Ütleksin, et pole vale määratlus. Veel saab internetist lugeda, et Wesley läks oma õega sellepärast natuke riidu, et raamatu nn matriarh ja patriarh (niivõrd-kuivõrd) Helena ja Richard on maha kirjutatud nende vanemate pealt, ja midagi õele selles ei meeldinud. 

Eks see noorte põlvkond seal pigem selline kadunud põlvkond on. Raamat algab õnneliku lapsepõlvega, kus lõhnav kummelimuru on turvatunde sümbol ja elumured on kusagil väga kaugel. Aga sõda lõhub turvatunde, kellelgi pole enam illusioone, mistõttu lähedust otsitakse eksperimendi korras ükskõik kustpoolt. Wesley lakooniline ja natuke isegi kalk stiil annab sõjaaegset emotsioonitust (ka intiimsuhetes) hästi edasi. Kuid kuigi pere jaoks on ilus Calypso tundelise poole pealt kõige külmem inimene, keda peres leida on, ja kes ei tee saladust sellest, et abiellub ainult raha pärast (mida ta ka tegi), siis raamatu lõpuks oli selge, et tema oli üks väheseid, kes endalegi üllatuseks tõesti armastuse leidis. Ka Helena ja Richard leiavad oma õnne, aga mitte omavahel, vaid jagavad omavahel sõbralikult ära naabritest abielupaari. One big happy family ja sharing is caring. 

Kui raamatud lõpevad sageli mingi lootusekiirega, siis "Kummelimuru" puhul on kuidagi vastupidi. Peategelaste lapsepõlvekodu pannakse müüki ja vähe sellest, ka kummelimuruga on ilmselt lõpp. Kaob viimanegi side sõjaeelse lapsepõlve süütute, muretute mängudega (kui parafraseerida klassikuid). Kuna mina ei ole inimene, kes õnnelikke lõppe taga nutaks, kui neid pole, siis teenis "Kummelimuru" siinkohal plusspunkte juurde. 

Kindlasti on see hea raamat ja see meeldis mulle hästi, kuigi ma vaimustusest päris nurruma ei hakanud. Elasin küll tegelastele väga kaasa ja tegelikult mõistsin ka nende otsuseid ja käitumismustreid. Kuid isegi kui kõik see paralleel mineviku ja tänapäeva vahel ja paljude tegelaste risti-põiki põimumiste teema oli Wesley kirjanduslik võte, siis minu maitsele oli seda siiski natuke üle hakitud. 

Kahju, et Wesley suri, enne kui jõudis perekonnakroonika järgmised osad ära kirjutada (või isegi kaalumisele võtta). Isegi kui ma teatud põhjustel raamatu suhtes natuke kahevahele jäin, siis nii head olid süžee ja tegelased kohe kindlasti, et ma oleks järge(sid) heameelega lugenud. 

Eva Roos "Ema võtab kassi"

Kolleegiväljakutse raamat. Soovitajaks rahvatantsuõpetaja. 

Ma lihtsalt ei suuda, kui hea see raamat on! Hakkasin natuke otsast lugema eile õhtul, aga jalgpall surus peale, seega jätkasin täna hommikul malbes Eesti rõdukliimas. Õnneks on täna tööpäev ja enam-vähem kõik peale minu, kellel on puhkus, on majast kuskile maale lahkunud, nii et ilmselt minu kui väärika pedagoogi renomee sellest liiga palju ei kannatanud, et ma iga viie minuti tagant regulaarselt valju häälega naerma purskasin. On ju varem ka loetud nauditavaid lasteraamatuid, aga viimasest on juba väga kaua möödas. Igatahes oli see väga värskendav kogemus. 

Nagu pealkirigi juba näitab, siis kuigi kass võetakse perre pigem pisipere kõval pealekäimisel ja mahitusel, siis nagu ikka juhtub, jääb enamus tööst siiski koduse ema kraesse. Kuna peres pole varem looma olnud, on kogu trall kõigi jaoks esmakordne ja üllatusi täis, toredamaid ja jaburamaid, aga ka tüütumaid ja vahel ka vihaleajavamaid. Sest võtta ei saa ainult kassi, kass tuleb koos kogu emotsioonide spektriga, mis ilmas üldse olemas on.  

Kujutan ette, et endised (nagu mina) ja praegused kassiomanikud noogutavad ja muigavad seda raamatut lugedes teadvalt, aga tulevastest kassiomanikest võib-olla saavad inimesed, kes mitte kunagi kassi ei võta. 😏 Samas võib-olla just võtavad, sest hoolimata kõigist neist pahandustest, millest autor räägib, kumab kõigest läbi, et kass on ikkagi väga armas. Ja nagu igas peres (nagu meilgi) peale koera või kassi võtmist juhtub, leebub teda nähes ka kõige kõvem pereisa. 

Nuhkalbert nagu ma olen, suutsin ma juba natuke guugeldada ja minu kahtlused selles suhtes, et see lugu PEAB olema autobiograafiline, sai ka kinnitust. Siiski on mul autorile küsimus, millele mul on kavas tänu tänapäeva somemaailmale ka vastus välja nõutada – misasi on see "sindrinahk", millega korvi polsterdatakse, et kassil pehmem oleks? Mitte ükski sõnaraamat ei anna selle vasteks muud kui sõimusõna, lisaks teatab etümoloogiasõnastik, et sõna "sinder" tuleb saksakeelsest sõnast Schinder ja tähendab nülgijat, timukat või kuradit. Võib-olla ma ei julgegi teada, millega autor oma rattakorvi vooderdab? 😝 Aga kui teada julgen saada ja timukat nülitud ei ole, teen siia väikese editi juurde. 

(EDIT Väljavõte vastuseks tehtud postitusest, mis on täies ulatuses leitav Eva Roosi kirjanikukonto seinal Facebookis: "On roosa kootud sindrinahk - ema sall, mida kassile meeldis pojukesena rappida. 

On tükk kraed ämma vana mantli küljest, mis rangelt võttes pole sindrinahk, kuna on kuulunud mingile päris loomale ühes hetkes. Samas, kuna loomaliik on mulle teadmata, klassifitseerub see siiski sindrinahaks. 

Lõpuks on meetriga, õieti kaaluga, kangapoest ostetud sindrinahk, mis soojustas vanasti laste kelku, kuid teeb nüüd kassi küljealust mugavamaks. Arvan, et see on vist vanade plastpudelite uus elu, aga kes see teab - nüüdsel ajal, kui naftast ja puust saab ka kangast teha, on see väga segadusse ajav... 

Ühesõnaga - sindrinahk on kas kunstnahk (karvane kindlasti) või (mulle) tundmatu looma seljast pärit nahk.") 

Aga teie rõõmuks lõpetuseks ka paar tsitaati. 

Ema läks vannituppa kassi pesema. Ta sai teada, kui kõrgele võib viia motivatsioon. Vaid põgusa leige veega motiveerimise järel oli Prooton võimeline mööda dušiklaasi ja kahhelseina peaaegu lae alla välja ronima. 

***

"Ste-ri-li-see-ri-tud. Steriliseeritud. Mis see veel tähendab?" küsis Joosep. "Kas need on keevast veest läbi käinud hästi puhtad kassid?" 

***        

"Suurtel kassidel on küll huvitav. Siin on kanamaitseline, kalkunimaitseline ja linnumaitseline," loetles Lee riiulil täiskasvanud kasside konserve uurides. "Mis linnumaitselise sees on?" 

"Varesed ja muud, kelle sorti nad ei tea?" pakkus Ekke itsitades. Loomapoe müüja lausa ehmatas ja ruttas seletama, et kõik nende toidud on väga kõrgekvaliteetsed. Ema kuulas tõsise näoga ning noogutas rahustavalt kaasa. (- - - ) 

"Ema, miks varesed kõrgekvaliteetsed ei ole?" küsis Ekke. 

"Jää vait," sosistas ema, püüdes ise järgmist naeruhoogu maha suruda. Tal hakkas müüjast kahju. Keegi polnud vist nendesuguseid kliente ära teeninud. 

Head lugemist! 

Charlotte Weize "Rosaarium"

Väike võlaõiendus, Varraku maikuu raamat (juuni jõudsin enne läbi). 

Ega Charlotte Weitze kohta liiga palju infot mulle arusaadavates keeltes saada polegi. Niipalju siiski leida oli, et ta sai 1996. aastal oma esikraamatuga Taani nn "uustulnuka" kirjanduspreemia, et tal on folkloristikakraad, et ta kirjutised balansseerivad sotsiaalse realismi ja fantastika või maagilise realismi piirimail ja et teda võrreldakse Blixeni, Kafka ja Murakamiga. Blixeni raamat ootab mul siiani riiulis viisakalt oma järge, aga ma saan täitsa aru, kust see Kafka ja Murakami võrdlus tuleb. Samuti saan ma aru sellest, kuidas ühe inimese raamatutes võib olla esindatud nii sotsiaalne realism kui maagiline realism, sest "Rosaarium" täpselt seda nagu just oligi. 

Lugedes meenus mulle üks päriseluline väike lugu eelkooliealisest lapsest, kelle ema leidis õhtul akna peal kuud vaatamas, nägu pisaratest üleni märg. Kui ema küsis, mis mure lapsel on, sai ta vastuseks: "I don't know how to think about the moon." "Rosaarium" ei ole küll mingi pisarakiskuja raamat, aga sellise "I don't know how to think about it" tunde lõi see küll. Mul on nii Kafkat kui Murakamit lugedes olnud tunne, et see nn raamatu-reaalsus läheb nii tummiselt raskeks ja hakkab kuidagi mööda teadvust aeglaselt ja tihkelt voolama ja loob sinna mingi hoopis uue raja, nagu laavajõgi, mis lihtsalt läheb omatahtsi. Maailma, mida loob maagiline realism, ei ole meie elu-reaalsuses kunagi eksisteerinud, aga kõik need kirjanikud on lausa meisterlikult selle suutnud edasi anda nii elavalt, et kuskil vaimusilmas lood sa selle paiga ikkagi endale ära ka ja otsustad, et noh, mis siis ikka – kui Murakami maailmas võib taevast makrelle sadada, siis võib vabalt Weitze omas inimene võrseid ka ajada. Mis seal siis nii imelikku on. 

Raamat koosneb kolmest osast ja kuigi juba lugedes oli päris selge, et kolmas osa on teise osa järg, siis alles raamatu lõpus jõudis mulle kohale, et tegelikult oli teine osa ka esimese osa järg, nii et põhimõtteliselt on "Rosaarium" perekonnakroonika. Tegevuspaik pendeldab Poola ürgmetsast Taani ja sealt ka lõpuks Ameerikasse välja. Weitze valutab ilmselgelt südant looduse ja jätkusuutlikkuse pärast – sotsiaalne realism – ja vaatleb inimese ja looduse suhteid, eriti seda, kui lähedale võib inimene loodusele jõuda ja kas ka loodusega täiesti üheks saada, nii et ta ressursse enam ei raiska ja võib toimida põhimõtteliselt nullenergiamajana – see ots läks küll pauguga tavarealismi õhupallist välja ja maandus maagilise realismi pehmel padjal. Aga tegi seda väga maaliliselt ja ilusasti ja mingi lootuse ta tulevikuks ju andis ka, iseasi kas selline tulevik kõiki ka rahuldaks. 

Nagu juba tavaks saanud, on see "Moodsa aja" sari end minu jaoks jälle tõestanud. Ma võiks vist ka iga kuu pimesi selle sarja raamatu tellida ja mitte kahetseda. Oma osa selles on alati olnud ka tõlkel (seekord tõlkja Eva Velsker). Mul on tõesti hea meel, et üheksakümnendad on läbi ja päris igaüht, kes natuke inglise keelt oskab, niisama "proovima" ei lasta, sest hea tõlge on kindlasti raamatule lisaväärtus.