Fluorestsentslambid reguleerivad lindude elutsüklit. Neid stimuleeritakse munema või saadetakse magama, kui neil on jaks otsas. Ainus võimalus mõõta aega sellel elus asjade turul – ja meie, töötajad, olime samuti osa kaubast – on piiksatus, mis pidevalt kostub (hiljem sain teada, et see toimus iga kahekümne minuti tagant) ja millele järgneb tohutute koguste maisi kallamine mingisugustesse rennidesse, millest kanad söövad. Neid nuumatakse valguse ja maisiga, et nad elaksid mitu päeva ühe päevaga ja mitu elu ühe eluga. Nende kanade munetud munad (seda rääkis Michel mulle hiljem) on võimalik hiljem poes ära tunda, sest nendele on kirjutatud number kolm.
***
Mõistan täiesti uutmoodi Piglia kuulsat lauset: "Kuidas jutustada tõsisündmuste õudu?"
Suur-suur tänu minu sõpradele Toledo kirjastusest! Teie üllatuspakikesed on alati nii armsad rosinad minu õnneks mitte küll liiga hallis argipäevas.
Kui ülikool on läbi saanud, võib ju sõna otseses mõttes pillid kotti (ja autosse) pakkida ja sõita Hispaaniast Lõuna-Prantsusmaale viinamarjaistandusse raha teenima. Neli vahvat selli asuvad teele, leiavad sobiva kämpingu ja seavad end seal sisse.
Kahjuks selgub aga, et viinamarjaaasta on olnud kehv ja istandused töölisi ei värba. Küll aga on agentuuridel pakkuda tööd muudes farmides. Mis järgneb, on enam-vähem selline suvi, mis tundub mitte halva, vaid õudusunenäona. Ebanormaalsed töötingimused, ebainimlik loomade ekspluateerimine, hämarad ärapanemised ja painav rahapuudus ei ole see Lõuna-Prantsusmaa, mis meile kõigile piltidelt ja paljudele ka kogemustest tuntud. Lavendlilõhnaline tekk tõmmatakse poistel jõhkra raksuga pealt ära ja poisid jäävad angaaridesse pahkluuni sõnnikus sumpama, kanu kinni püüdma ja puuridesse toppima, maisipõldudel rügama ja tegelema veel mitmete rohkem või vähem kahtlaste töödega. Mõni kohalik töökaaslane saab teadmata asjaoludel (mitte ei poistel teooriaid poleks) surma. Ei jäägi muud üle, kui vähestel puhketundidel vabalangeda ja marihuaanapilves haavu lakkuda.
Ma ei teagi, kuidas seda raamatut kirjanduslikult ja stilistiliselt klassifitseerida. See polegi nagu kirjandusteos. Meenus taas Maarja Kangro ütlus ta oma "Klaaslapse" kohta, et see on "kole dokumentaalkirjandus" – sama termin käib "Elus asjade" kohta väga hästi. Kohati on mulje, et Hachemil pole oma päevikut kirjutades sooja ega külma, kuidas kirjutada. Magamatuse ja füüsilise kurnatusega võideldes on üldse ime, et ta niigi palju kirjutada jaksas.
Hachemi, kui ta pole just liiga kurnatud, suudab vahepeal kasutada ka Eriti Bheent Sõnavara, nagu näiteks tanatoidne jutustamise teooria või formatiivne potentsiaal või antropoloogilistel põhjustel toimuv desautomatisatsioon või eksaktsus. Täitsa huvitav, kuidas ta kirjutab/kirjutaks helgema temaatikaga raamatuid. Need oleksid ilmselt kõrgema taseme võõrsõnakontsentratsiooniga, sest just oma igapäevaelu päevikus kirjutades on ta ilmselt liiga kurnatud, et mingite aristokraatlikumate sõnadega päevavalgele tulla.
See pole raamat, mida tasuks lugeda, kui endal parasjagu õnnetu armastus või depressioon või midagi muud sellist juba niigi painamas on. "Elus asjad" tirib teid ilma igasuguse halastuseta kuhugi, mille kohta tahaks kangesti öelda kirjanduslik kolefiktsioon, aga tegelikkuses on paraku tegemist reaalsusega.
Tõlkija Klaarika Kaldjärv.
Lugemine omal vastutusel.