Dörte Hansen "Mere äärde"

Mitte miski vertikaalne ei püsi sellel maastikul, ei kirikud, betoonist patud ega ka teravaviilulised rookatustega majad, isegi mitte puud. Voolamine, tulvamine ja pinnasenihked, tormid ja lagunemine ei lõpe. Kättevõidetud maa voolab sõrmede vahelt minema. Kõik siin tahab muutuda horisondiks. 

Kolleegiväljakutse raamat #3. 

Seda raamatut soovitati mulle mitmest suunast, kaaslausega "See on nii teistmoodi." Ma ei tea, kas ta nüüd stiili poolest nii hirmus originaalne on, sest oma lakoonilisuses seda sügavamaid ja mõjusamaid raamatuid on loetud teisigi. Aga kas peabki olema nii hirmus originaalne, et olla lihtsalt südantsoojendavalt hea? 

"Mere äärde" resoneerus minuga ilmselt nii kõlavalt eelkõige seetõttu, et mina olen samasugune saaretüdruk, kes on selle saarerahva, kes veel murrakut räägib, järgmine põlvkond. Meie saame veel aru, aga liiga palju ei räägi. Või noh, kui tahame või taustsüsteem on õige, räägime ikka ka. Aga meie lapsed enam mitte. Meie ajalugu on mehed merel ja naised "vaikselt ootamas" ja põldudel rügamas. Eske, kes käib murret kokku korjamas, on nagu mu tädi Ellen, kes minu lapsepõlves käis igal suvel oma tudengitega Muhust ja Saaremaalt murret lindistamas. Ja kõik, mida ütleb Eske, võiksime ütelda ka meie: 

Ta kuulas vanu heliülesvõtteid ja teadis, et enamik neist, kes lintidel rääkisid, laulsid ja luuletusi ütlesid, olid ammu surnud. Sedelikastidest leidis ta sõnu, mille oli peaaegu unustanud, oli neid viimati kuulnud väikese lapsena vanadelt naabritelt või oma vanavanematelt. Tema saare keel suri, ja ta mõistis seda alles siin, ühe võõra linna troostitus kontoris. 

Ja siis need turistid. A necessary evil, võiks öelda. Kui tahta seda aspekti võrrelda, siis Saaremaa on küll pärast keelutsooni ajalukku kadumist taas turismisaar olnud, aga kuna me oleme ikkagi nii suurel alal, siis turistid meid nii hullusti ei häiri. Küll aga kujutan ma ette, et kusagil Kihnus, kus turistil pole peaaegu mujale mahtudagi kui ükskõik kelle värava alla, võivad kohalike tunded olla väga sarnased. 

Igal sõidul on tarkpäid ja ülbitsejaid, kelle jaoks on inimene kutsaripukis idioot või lakei. Ja mõni pensionile jäänud ninatark, kes peab sulle tingimata selgitama tõusu- ja mõõnaaegse veeseisu erinevust. 

Solvatute seadused kehtivad ilmselt kõikidel saartel: turistide vastu ei tohi iial liiga sõbralik olla. Ei tohi naeratada. Nendega lobiseda. Nende küsimustele võib äärmisel juhul vastata ühesilbiliselt. Sest kätt, mis sind toidab, ei pea ju veel ka suudlema. 

Aga ma saan neist aru, nii turistidest kui ka inimestest, kes endale saarele maja ostavad. Saared müüvad ennekõike vaikust, aga ikkagi veel ka autentsust ja looduslähedust. Merd ei pea isegi näha olema, piisab teadmisest, et see on olemas, et saaksid kopsud õhku täis tõmmata ja tunda, kuidas koos hapnikuga tõmbad sa endasse ka suure sõõmu vabadust ja rahu. Inimesed naeratavad sulle ja tulevad sulle appi. Aeg liigub siin teisiti, aeglasemalt ja voolavamalt, ja järsku ei olegi enam nii kiire. 

Kõik saared tõmbavad ligi inimesi, kellel on haavad, lööve ihul ja hingel. Kes ei saa enam korralikult hingata või ei usu enam, kes on maha jäetud või kellegi maha jätnud. Ja meri peab selle siis korda tegema, ja tuul peab peale puhuma, kuni enam ei ole valus. 

Dörte Hansen on loonud raamatutäie saarekaraktereid, kes oleks nagu kõigi saarte elanike koondportree. On endisi merekarusid, kes on kapteniameti lõpus merelt kaasa võtnud ainult alkoholilembuse ja oskavad siiani mõista, kas torm tahab ainult pisut mürada ja ulguda või kas teda tuleb võtta isiklikult. On meremeeste naisi, kes ei oota sugugi nii vaikselt, nagu meestele meeldiks oodata, vaid on tegusad ja tugevad kui ilmasambad. On neid, kes tahavad sealt iga hinna eest ära. On kunstihingi, keda karvased merekarud perekonnas ei mõista, sest ükski prohvet pole kuulus omal maal. On neid, kes ennast leiavad, on neid, kes ennast kaotavad. On minusuguseid, kes nooruses saarelt võimalikult ruttu vehkat tahtsid teha, aga kes ühel hetkel ikkagi siia  tagasi jõuavad, sest saarlase rahusadam on ikka saarel. Ja siis on kõigele lisaks veel üks vaal. Surnud. 

Mudlum leidis, et tema selle teosega haakida ei suutnudki, sest midagi oli "liiga õigesti", nagu oleks kõik karakterid või olud kuidagi liiga teadlikult konstrueeritud, et lugejale meeldiks. Ei no halloo, ütleb saarlane minus Mudlumile. Kas enam ei tohigi mõista ja kirjutada, kuidas asjad tegelikult on? Tule proovi korra saare peal sündida ja siis võib-olla tunned sa hoopis, et kirjanik on ehk lihtsalt olnud nii tundliku lainepikkusega, et ongi päriselt aru saanud, mida tähendab elu saarel, eriti Põhjamere karmi kliimaga saarel. Samamoodi oli ta välja noppinud paar-kolm lauset, mille ta oleks teistmoodi tõlkinud, aga mina tahan ikkagi hoopis tõlkija Eve Soonestet kiita, sest pigem tuli minul korduvalt ette juhtumeid, kus tunnustavalt pead noogutasin. Mis iganes Mudlum ka ei ütleks, mina soovitan kindlasti. 

Daniel Freeman "Paranoia"

Raamatublogija suurim rõõm peale teadmise, et blogi tõesti loetakse, on ka see, et aeg-ajalt tabab sind ootamatult pakiteade. Suur-suur aitäh Triin Olvetile (ka selle raamatu tõlkija) ja Argo kirjastusele! 

Iga kord, kui ma mõnda Argo raamatut lugema hakkan, olen ma kergelt ebalev – ma ei ole suurem asi teaduseinimene ja ma ikka kahtlen, kas see järjekordne raamat on üldse minule. Aga ikka ja jälle selgub, et taas on kirjastus välja nokkinud raamatu, mis selgitab seisundeid või nähtusi nii lihtsalt ja huvitavalt, et seda on ootamatult põnev lugeda. 

Paranoiliste inimestega on suurem jagu meist kas rohkem või vähem kokku puutunud. Vahel kutsume me paranoilisteks ka neid kaasteelisi, kes mõne asja pärast lihtsalt natuke rohkem muretsevad. Aga päris paljudel meie ühiskonna liikmetel on hirmud ja pettekujutelmad võtnud kliinilise mõõtme. Päris hirmus on omaenda peas vangis olla, nii et see halvab kogu sinu elu ja rikub suhted lähedastega. Ei suuda ette kujutada, mis tunne on hommikul ärgata ja teada, et sa ei saa (ega tahagi) kodust välja minna, sest väljas varitseb liiga palju ohte. 

Psühhiaatrilised seisundid ja mured on meditsiinilises mõttes suhteliselt uus teema. Või noh, nendest on küll teatud, aga neid on võetud kui meeltesegadust või näiteks skisofreenia üht sümptomit. Praeguseks on aga juba mõistetud, et asi on palju komplekssem. Diagnoosid võivad küll paranoiaga käsikäes käia, aga nad on ravitavad / mõjutatavad ka täiesti eraldi. Samuti tekitavad paranoiat ka muud tegurid, nagu näiteks magamatus. Lõpuks jõuab Freeman välja ka vandenõuteooriateni. Usaldamatus on ehk ka aja märk, aga ikkagi on asjasse segatud palju muud haridustaseme ja sotsiaalse kindlustatuseni välja. 

Õnneks on Freeman aja jooksul avastanud ka vägagi tõhusaid viise, kuidas ebaratsionaalseid hirme vähendada, kinnismõtteid leevendada ning kasvatada julgust jälle välja minna ja oma elu tagasi võtta. Minu jaoks oli suur üllatus (aga kohe tundus see kõik ka täiesti loogiline), et paranoia raviks on üks efektiivsemaid viise virtuaalreaalsus, kus inimene saab omas tempos ja kontrollitud situatsioonis harjutada, harjutada ja harjutada, kuni uus käitumismall kinnistub ja inimene on valmis ka päris reaalsusega taas silmitsi seisma. Täiesti imeline! 

Kindlasti ei ole vaja karta, et see on mingi kuiv ja keeruline teadusuuring. Freeman räägib tõesti köitvalt ja läbi paljude näidete, kui palju on viimaste aastatega selles valdkonnas edusamme tehtud – ja paljuski ilma rohtudeta ja pikkade haiglaravideta. Tõepoolest, müts maha selliste arstide ees, kes tõesti hoolivad ja urgitsevad ja uurivad nii kaua ja põhjalikult, et nad tõesti mõistavad, milles on asi. 

Olgu siis möödaminnes ka öeldud, et nagu ka Toledo puhul, on Argo raamatud alati kvaliteedi peale minek. Tõlked on lihtsalt nii mõnusad lugeda. 

Raimond Kaugver "Peotäis tolmu"

Ma ei ole iseenesest Kaugveri raamatute sihtgrupp, aga Lugemise väljakutse grupis on sel aastal punkt, kus tuleb lugeda kuskilt avalikust raamatuvahetuskapist või -riiulist leitud raamatut. Mina ei tea, et neid Saaremaal üldse oleks, aga sattusin lennukiga Tallinnasse sõitma, mis oli juba iseenesest omaette lõbus lugu, sest marsruudil Kuressaare-Tallinn-Kuressaare saime kohe mõlema otsa piletid ja õhtul tagasi tulles polnud lennukis mitte lihtsalt samad näod, vaid kõik istusid ka "vanadel kohtadel". :D Ma olen ükskord Kuressaare lennujaamas olnud ka tunnistajaks sellele, et inimene tuleb pool tundi enne lendu, marsib kassasse ja ütleb: "Palun üks Tallinnasse," nagu läheks rongi või bussi peale. Aga see selleks. Välja tahtsin ma jõuda sellega sinna, et ma läksin sirgelt väravasse nr 1, kus minu teadmist mööda selline kapp siiski on. No ja seekord oli ainus potentsiaalselt loetav raamat minu jaoks seal just seesama Raimond Kaugveri "Peotäis tolmu". (Vaata ka pilti tagumiselt sisekaanelt.)

Ilmselt olin ma kuskil viiekümnendal leheküljel, kui ma lõpuks aru sain, et tegemist võib olla autobiograafilise romaaniga. Guugeldasin – oligi. Ma olingi juba imestanud, et kõigis neis Kaugveri raamatutes, mida ma kunagi nooruses lugesin, olid tegelastel suhteliselt omapärased nimed nagu Justus Puustusmaa vms. Ja nüüd äkki täiesti tavalised Eesti nimed ja peategelane lihtsalt eesnime esitähega R-iks nimetatud. (No muidugi R, duh! Aga ma ju natuke pika taipamisega.) Ja sellest hetkest, mil ma lõpuks selle autobiograafilisuse lahti hammustasin, sai raamat kohe teise dimensiooni.  

Pean tunnistama, et kõigist neist Kaugveri romaanidest on see kindlasti minu lemmik. Esiteks on see nagu selline salapilk tema enda lapsepõlvemaale, kuhu ta enne kedagi piiluda pole lasknud. Teiseks toimub sündmustik 1926. aastast (Kaugveri sünniaasta) kuni Nõukogude vägede sissetungini teise maailmasõja ajal, mil Kaugver oli 14-aastane noormees. See on nii kauge ja paljude jaoks siiani selline rahvusromantiline ajajärk, et ühe poisirakatsi elu ja kooliaastate kirjeldus on juba paljalt ajastu mõttes huvitav. Lisame siia asjaolu, et see ongi tema viimane romaan, mis ilmus ta surma-aastal postuumselt, ja kõik see vana mehe silmade läbi meenutatud lapsepõlv muutub korraga nii oluliseks. (Tõe huvides olgu öeldud, et Kaugver suri tegelikult päris noorelt, 66-aastasena, leukeemiasse, aga kirjutab, nagu ta oleks pigem 90-aastane.) Jah, see on ta enda sõnul "peotäis tolmu", mida enam kinni ei püüa, aga ometi kuskil universumis ja mälestustes on see veel täiesti olemas. Kaugver tsiteerib William Goldingut: "Ma pole enam see poiss, kes pärani sui vaatas õitsvat õunapuud – ma vaid tean, et ma olin see." 

Raamatus ei ole absoluutselt alajaotusi. Ei ole peatükke, ei ole mingit muud moodi jaotust. On lihtsalt üks sujuv 204-leheküljeline voog. Ju see lapsepõlv siis Kaugverile niimoodi meenus, et selle pidi järjest kirja panema. Oleks ju saanud küll, etapid ja sündmused eristusid väga selgelt, aga järelikult polnud vaja. 

Eesti Ekspressis ilmus 2001. aastal Kalev Kesküla pikk ja huvitav artikkel Raimond Kaugverist, tema Soome armee teenistusest, Vorkuta vangilaagri ajajärgust ja pärastisest menukirjaniku staatusest, kellel oli raha küll juba ka nõuka-ajal, aga kes Kupra kirjastuse tohutute tiraažide varal sai nii rikkaks, et endalegi juba hirm peale tuli. Aga ka tema alkoholilembusest, viinaravist, jala amputeerimisest ja naistest. Samuti tema soovimatusest või suutmatusest oma tekste üle lugeda ja toimetada, nii et süžeemeistrina geniaalse kirjaniku romaanid jäid kirjanduslikus mõttes pinnapealseks (mis mind on ka tema raamatute juures häirinud). Soovitan kindlasti lugeda: 

"Elukutselt menukirjanik"

Lõpetuseks ütleksin, et kui teil kõik Kaugveri menuromaanid ("Nelikümmend küünalt", "Kas ema südant tunned sa?" ja "Vana mees tahab koju" jne) loetud on, siis ma soovitan kindlasti tema "Peotäit tolmu". See on hoopis teistmoodi Kaugver. 

Seda raamatut on ausalt loetud. Rõõm näha.

Raamatu rännakud. Minuga sai kõigest Kuressaarde. 

Munir Hachemi "Elus asjad"

Fluorestsentslambid reguleerivad lindude elutsüklit. Neid stimuleeritakse munema või saadetakse magama, kui neil on jaks otsas. Ainus võimalus mõõta aega sellel elus asjade turul – ja meie, töötajad, olime samuti osa kaubast – on piiksatus, mis pidevalt kostub (hiljem sain teada, et see toimus iga kahekümne minuti tagant) ja millele järgneb tohutute koguste maisi kallamine mingisugustesse rennidesse, millest kanad söövad. Neid nuumatakse valguse ja maisiga, et nad elaksid mitu päeva ühe päevaga ja mitu elu ühe eluga. Nende kanade munetud munad (seda rääkis Michel mulle hiljem) on võimalik hiljem poes ära tunda, sest nendele on kirjutatud number kolm. 

***

Mõistan täiesti uutmoodi Piglia kuulsat lauset: "Kuidas jutustada tõsisündmuste õudu?"

Suur-suur tänu minu sõpradele Toledo kirjastusest! Teie üllatuspakikesed on alati nii armsad rosinad minu õnneks mitte küll liiga hallis argipäevas. 

Kui ülikool on läbi saanud, võib ju sõna otseses mõttes pillid kotti (ja autosse) pakkida ja sõita Hispaaniast Lõuna-Prantsusmaale viinamarjaistandusse raha teenima. Neli vahvat selli asuvad teele, leiavad sobiva kämpingu ja seavad end seal sisse. 

Kahjuks selgub aga, et viinamarjaaasta on olnud kehv ja istandused töölisi ei värba. Küll aga on agentuuridel pakkuda tööd muudes farmides. Mis järgneb, on enam-vähem selline suvi, mis tundub mitte halva, vaid õudusunenäona. Ebanormaalsed töötingimused, ebainimlik loomade ekspluateerimine, hämarad ärapanemised ja painav rahapuudus ei ole see Lõuna-Prantsusmaa, mis meile kõigile piltidelt ja paljudele ka kogemustest tuntud. Lavendlilõhnaline tekk tõmmatakse poistel jõhkra raksuga pealt ära ja poisid jäävad angaaridesse pahkluuni sõnnikus sumpama, kanu kinni püüdma ja puuridesse toppima, maisipõldudel rügama ja tegelema veel mitmete rohkem või vähem kahtlaste töödega. Mõni kohalik töökaaslane saab teadmata asjaoludel (mitte ei poistel teooriaid poleks) surma. Ei jäägi muud üle, kui vähestel puhketundidel vabalangeda ja marihuaanapilves haavu lakkuda. 

Ma ei teagi, kuidas seda raamatut kirjanduslikult ja stilistiliselt klassifitseerida. See polegi nagu kirjandusteos. Meenus taas Maarja Kangro ütlus ta oma "Klaaslapse" kohta, et see on "kole dokumentaalkirjandus" – sama termin käib "Elus asjade" kohta väga hästi. Kohati on mulje, et Hachemil pole oma päevikut kirjutades sooja ega külma, kuidas kirjutada. Magamatuse ja füüsilise kurnatusega võideldes on üldse ime, et ta niigi palju kirjutada jaksas. 

Hachemi, kui ta pole just liiga kurnatud, suudab vahepeal kasutada ka Eriti Bheent Sõnavara, nagu näiteks tanatoidne jutustamise teooria või formatiivne potentsiaal või antropoloogilistel põhjustel toimuv desautomatisatsioon või eksaktsus. Täitsa huvitav, kuidas ta kirjutab/kirjutaks helgema temaatikaga raamatuid. Need oleksid ilmselt kõrgema taseme võõrsõnakontsentratsiooniga, sest just oma igapäevaelu päevikus kirjutades on ta ilmselt liiga kurnatud, et mingite aristokraatlikumate sõnadega päevavalgele tulla. 

See pole raamat, mida tasuks lugeda, kui endal parasjagu õnnetu armastus või depressioon või midagi muud sellist juba niigi painamas on. "Elus asjad" tirib teid ilma igasuguse halastuseta kuhugi, mille kohta tahaks kangesti öelda kirjanduslik kolefiktsioon, aga tegelikkuses on paraku tegemist reaalsusega. 

Tõlkija Klaarika Kaldjärv. 

Lugemine omal vastutusel. 

Marcin Wicha "Asjad, mida ma ära ei visanud"

Neljandas klassis anti meile kodune ülesanne: kirjelda oma ema. Andku jumal mulle andeks, sest ma kirjutasin: "Minu emal on tumedad juuksed ja ta on tüsedavõitu." Lastel on pikkusest ja kaalust oma arusaam. 

Emakeeleõpetaja kaalus sada kilo ja tõmbas väljendile "tüsedavõitu" joone alla. Ta vajutas pastakale nii kõvasti peale, et tegi paberisse augu. Äärele uuristas ta sõnad: "Ma ei ütleks." Ema oli haridussüsteemiga harva nõus, aga tookord jäi ta väga rahule.

Kui minu kallis raamatukubjas Hollandist mulle selle raamatu saatis, ei osanud ma Marcin Wichast midagi arvata, sest ma ei olnud tema nime enne kuulnud. Küll aga tegi mulle juba esikaanelt rõõmu teadmine, et raamatu on tõlkinud Margus Alver. Tänaseks päevaks on Alver juba tõlkekorüfee, kelle töödes hinnatakse eelkõige tema ülimat põhjalikkust ja sõnumi edastamise täpsust. "Lehman Brothers" tema tõlkes on siiani nii välja müüdud, et pole eriti mõtet isegi proovida pileteid saada. Alveri ampluaa on lai ja keeletunnetus oivaline. Ja ka näitlejana on ta tuntud, sest tema selle valdkonna tähelend algas juba noorena filmis "Lammas all paremas nurgas". 

Mina aga võiksin öelda, et we go wayyyyyyyyyyyyyyy back. Ega ta mind ilmselt ei mäleta, aga kui ma olin veel lasteajalehe Säde korrespondent, oli seda ka väike Margus Alver. Käisime koos nii Taga-Karpaatia kahenädalasel rongiekskursioonil kui vaid pool aastat hiljem 40 päeva Artekis. Margus oli nagu väike professor ja kuigi sellised pisikesed iseteadjad vahel mõned aastad vanematele närvidele võivad käia, siis Margusel oli üks suur ja võimas pluss: tal oli nimelt "Polkovniku lesk" peas ja ta tegi meile lõputult rõõmu sellega, et suutis igast asendist suvalisel hetkel rääkida, kuidas arstid ei tea midagi või et kui polkovnik küsis, et kallis, milleks sulle kahur, siis teatas ta ülima loomulikkusega, et "naabri kass sööb mu närve". 

Lugesin ka üht pikka intervjuud, mille Teater. Muusika. Kino temaga 2022. aastal teinud on. Sellest tuleb välja tema pikaajaline huvi Poola ja poola keele vastu. Ja nii ta selle Wicha otsa ilmselt ühel hetkel ka sattus. Sellega on siis mõistlik lõpuks ikkagi ka raamatu enda juurde minna. Tagakaanelt saab lugeda, et graafiline disainer ja kirjanik teeb selle raamatuga kumarduse oma lahkunud emale. Raamat on episoodiline, aga kõigist nendest väikestest hetkedest on lõpuks üsna hästi aru saada, missugune ta ema oli. Mina ütlen  tavaliselt selliste naiste kohta suurima aupaklikkusega "no-nonsense tädi". Ta on väga konkreetne, kõigi vastu aus, aga ei suuda vahel hoiduda ka väikesest togimisest. 

"Kas sa Mariuszt mäletad? Minu koolikaaslast?" "Väga tore poiss," vastas ema, sest tal oli meeles, et mulle Mariusz ei meeldinud." 

**

"Ma ei taha kooli minna. Mul kurk valutab."
"Te kuulsite just teadaannet tervisliku seisundi kohta number viis. Aga nüüd tõuse üles, muidu sa jääd hiljaks." 

Aga ema surmaga seoses on vaja tema asjad ja raamatud üle vaadata ja võimalusel ära visata. Ega seda polegi nii lihtne teha, eriti raamatutega. Sest raamatud tähendasid midagi ja nüüd tähendavad nad midagi muud – midagi, mis emast järele on jäänud. Sorteerides meenuvad Marcinile igasugu episoodid, hetked noorusest, ja kuna ta on ainult paar aastat minust vanem ja elas Poolas, siis on minu põlvkonna eestlastele seal peale autori enda loo veel väga palju äratundmist. Kuna nad on kõigele lisaks veel ka juudi päritolu, siis on nende perekonna ajaloos igasuguseid mõõtmeid. 

Margus Alver on oma põhjalikkuses jätnud lugejale väga palju allmärkusi. Vahel need häirivad mind, aga kuna me tõesti poola kultuurist eriti palju ei tea, siis olid need vägagi abiks. Raamat on üsna paksult viiteid ja vihjeid täis, nii et pool raamatut olekski jäänud arusaamatuks. Lisaks on Alver lugejatele jätnud ka järelsõna. Sellest võib muuhulgas lugeda: "Marcin Wicha leiab, et kujundamine ja kirjutamine on suhteliselt sarnased, sest tegu on tähtede ja sõnade järjekorda seadmisega ning nende väljanägemisega mängimisega, kusjuures nii joonistustes kui ka kirjasõnas hindab ta lakoonilisust." Ja käib ta tõesti oma sõnade järele. Stiil on napp, ei mingit ilulemist, aga ehk seda mõjusam see temaatikat arvestades on. Samas ei saa kuidagi öelda, et see oleks ülitõsine või traagiline raamat. Ema enda värvikas isiksus ja tema tegemised ja ütlemised on siiski lausa lõbusad.

Niisiis, minu poolt kindel soovitus ja rõõmus käelehvitus ka Margus Alverile! 

  

August Gailit "Leegitsev süda"

Kuna sel aastal on lugemisväljakutse grupis üheks teemapunktiks vanim raamat kas koduriiulist või koduraamatukogust, minul aga koduriiulis vanu raamatuid üldse pole, siis pöördusin lahke raamatukoguhoidja poole. Kahe tema poolt hallatava raamatukogu peale oli vanim Orto kirjastuse 1945. aastal välja antud "Leegitsev süda". 

Raamat räägib alustuseks Anu Maarvast, kes on puruvaene vallaslaps, keda keegi isegi tallu tööle võtta ei taha, aga kes kuidagi puhta järjekindluse ja otsustavusega ennast kõigi vastupidiste ootuste kiuste üles töötab. Oma esimesel paremal kohal töötades jääb ta rasedaks ei-d mitte tunnistavast võimukast ja rikkast peremehest, kes oma viimase vindi peal raseda teenijatüdruku kodust välja uut kohta otsima kupatab, nii et järjekordne vallaslaps sünnib kuskil põllu peal ja ainult naabrite südameheadusest jäävad nii ema kui laps ellu. 

Raamatu teises osas on juba juttu ka Anu pojast Joosepist, kes tundub väikese poisina nõrk ja saamatu, aga heade kokkulangemiste (ja ilmselt ema ohverduste) tulemusena kasvab temast suur viiuldaja ja helilooja. Kuidas nõnda on juhtunud, et tema vallaspoeg on järsku kuulus mees, kuigi isegi tööd teha ei oska, ja vallaspoja ema ei tahagi poja isalt mitte midagi – mitte kuidagi ei suuda rikas taluperemees seda mõista, eriti kui enda naine ainult tigetseb ja ametlikest poegadest on saanud sulid ja päevavargad. 

Kuna tegemist on 1945. aasta väljalaskega, siis on raamatus ohtralt sõnatoredusi, näiteks on suurest kunstnikust ajajooksul (jah, üks sõna) saanud õõnes posöör, samuti leiame korterist lüngis laua, laulja laulab otse taevasse ulatuva diskandiga, peremees vihkab vulgust, tantsitari (!) tabab "täielik läbikukk" (minu üks lemmikuid!), keegi pillub afishshidega täis kogu Pariisi jne. 

Meeldisid väga arutelud kunsti teemal. Nii viiuldaja Joosep kui tantsitar Kaie leiavad, et ükski teos ei ole enne kunst, kui ta jõuab lavale, sest kunstiks saab see kõik alles inimestes endis. Nagu küsib Joosep: "Kuid mis väärtus on mõttel, kui ta pole kaasinimesis vormunud ideeks või elamuseks?" Kuid samas tundub, et juba tollal ei saanudki kunsti teha kunsti pärast. "Nagu kunstiteos sünniks vaid looja talendist ja tahtest. Ei, nood ajad on ammu juba läbi. Kunstiteos – see on autori, reporteri ja ärimehe ühine saavutus. Autor annab skeemi, reporter puhub sinna hinge sisse, aga ärimees kuldab kogu selle ettevõtte üle, otsib publikut ja teeb asjast asja. Nõnda sünnivad suurteosed."  Kas me võime täna väita, et asjad on kuidagi muutunud? 

Ja oh, juba tollal: "Meil on tõesti üks eriti armastatud spordiharu, mida harrastab nii suur kui ka väike: see on kaasinimesele jalatahapanemine! See spordiala on arendatud otse kunstiks ning on saanud rahvuslikuks suursaavutiseks." 

Samuti on Gailiti keel väljendusrikas ja kujundlik: "Jah, siin oldi küll leplikumad, usklikumad ja jumalakartlikumad, kuid inimesed olid sõnades ahtramad, meenutades sageli lesti, mida nad püüdsid ja sõid." "Seda oleks võinud kirja panna ainuüksi Shakespeare, kahjuks elas see suurvaim siis, kui maailm oli alles vana ja kortsus."

Kokkuvõtteks – kogu selle uudiskirjanduse vahele, mis mulle koju kätte jookseb, oli üks klassikaline Gailit vägagi värskendav. Vormilt oli nii tekst kui tegevus ehk juba pisut arhailine, aga teemad iseenesest seevastu täiesti ajatud. Ja mina olen ikka seda meelt, et ega inimloomus ju laias laastus ei muutugi, seega kui kirjanik koorib inimese hinge lahti ja selle loomuse sealt üles leiab, siis selline raamat ei saagi vananeda. Jäägu seda blogi lõpetamagi "Leegitseva südame" lõpulause: 

"Kuigi sihid on kaugel, asuvad imed ometi käegakatsutavalt lähedal." 

John le Carré "Tuvitunnel. Lugusid minu elust"

Varraku veebruariraamat. Aitäh! 

Seekord otsustasin valida dokumentaalkirjanduse. Tavaliselt ma eelistan kindlalt ilukirjandust, mulle ei meeldi spiooniraamatud ja ma ei ole ühtki John le Carré raamatut enne lugenud, seetõttu üllatas see valik mind ennastki. 

Lühidalt taustaks niipalju, et John le Carré varjunime taga varjab end David John Moore Cornwell. Noorena töötas ta Briti luure heaks, kuid hiljem sai kirjanik temas spioonist võitu ja suurema osa oma elust oli ta siiski kirjanik. "Tuvitunnel" on autobiograafiline mälestustekogu, milles räägitakse tema mõlemast tegevusvaldkonnast, ja ega ei teagi täpselt, millest ta oleks kirjutanud, kui ta poleks salaluures teeninud. Ehk ei olegi nii väga õige öelda, et ta kirjutab romaanides oma kogemustest, küll aga saab kindlasti öelda, et tema luurajaelu viis teda kokku paljude inimestega, kelle ta oma raamatutegelasteks kirjutas. Üldse tundubki seda raamatut lugedes, et tõelise kirjanikuna oli John le Carré alati vaatleja ja märkaja. Eks spioneerimine nõuabki tähelepanelikku silma, aga kindlasti aitas see tal luua enda spioonilugudes suhteliselt mahlakaid tüpaaže. 

Pean tunnistama, et spiooniromaane ei loe ma eelkõige sellepärast, et minu aju ei suuda nende metsikute keerkäikudega järge pidada, mis seal tavaliselt amokki jooksevad. Ka "Tuvitunnelis" olid luureteenistuse juhtumitest rääkivad peatükid keerulised jälgida. Minu õnneks on raamatus siiski isegi rohkem neid lehekülgi, mis jutustasid hilisematest reisidest. Loomulikult ei ole Carré mingisugune niisama huvireisija, tema reisid viivad teda Gaza sektorisse, hutude ja tutside konflikti keskele, Moskvasse KGB ülemustega viina võtma ja nii edasi. 

Huvitaval kombel kirjeldab Carré oma lapsepõlve kogu selle keerukuses mitte raamatu alguses ega isegi mitte ka lõpus, vaid mõni peatükk enne lõppu, kusagil eikellegimaal. Kui kasvad vägivaldse ja skeemitava isaga, kelle pärast ema on pikkadeks aastateks oma poegade juurest lahkunud, on ilmselt kerge luureteenistusel ennast värvata lasta, sest tegelikult ei seo sind ju miski. Kuigi terve elu on tal oma vanematest olnud pigem kahju kui kasu, siis ometi hoolib ta neist lõpuni. 

Oli huvitav raamat, sest elu oli tal kindlasti põnevust täis (see on nüüd küll sedasorti põnevus, millest on mõnusam raamatut lugeda kui seda ise läbi elada) ja kirjutada ta mõistab. Ma ei usu, et ma sellepärast ta spiooniromaane lugema hakkan, aga mängin küll mõttega, et äkki viitsin selle kõige kuulsama külma käest pääsenud spiooni loo põhjal vändatud filmi vaadata, olevat kuulus ja kõik. 

Graham Swift "Emadepüha"

Varraku jaanuariraamat. 

Kindlasti tekib heal blogilugejal küsimus – miks emadepüha ja mitte emadepäev? Raamat seda põgusalt ka mainib, aga ma igaks juhuks ikka guugeldasin ja leidsin, et nii ongi: emadepüha oli Inglismaal päev, mil teenijarahvale anti vaba päev oma perekonna külastamiseks. Suurt seost emadepäevaga selle praeguses tähenduses ei olnud. 

"Emadepüha" seda üht päeva aastas kirjeldabki. Jane Fairchildil pole perekonda, kelle juurde minna, kuna ta on leidlaps. Küll aga on ta kutsutud naabermõisa perepojaga viimasele kohtumisele, sest Paul hakkab kahe nädala pärast naist võtma ja nende randevuutamine ei saa enam jätkuda. 

Just hiljuti kuulasin üht podcasti, kus kirjandusteadlased omavahel Eesti raamatu aasta puhul arutasid, kui oluline on see, et meie noored loeksid sotsiaalmeedia postitustele vahele ka lugusid, millel on algus, teemaarendus ja lõpp, sest sotsiaalmeedia selliseid lugusid ei jutusta. On ainult hetked, nii-öelda keskpaigad. "Emadepüha" lugedes tõstis minus pead mõte, et vot sellel raamatul nüüd küll eriti palju algust ega lõppu ei ole. Me kuuleme küll natuke Jane'i elu õnnetust algusest ja teame nii Pauli kui Jane'i saatust pärast emadepüha päeva, aga see on ikkagi pigem põgus pilguheit. Kogu tähelepanu koondub väga kontsentreeritult sellele ühele hommikupoolikule, mille Jane ja Paul veel viimast korda omavahel veedavad. 

Teine kirjanduslik ekskurss, mis minu peas tekkis, oli Anton Hansen Tammsaare jutustusse "Tähtis päev". Jane'i päev oli rõhutatult "tema" päev, nagu ütles korduvalt ka tema mõisa peremees, nagu ka karjapoiss Juhku päev oli tema päev. Aga kui Juhku ei osanudki sellega lõpuks midagi tarka peale hakata, siis Jane'i jaoks oli see tõepoolest elu ehk kõige olulisem päev. Kuigi see oli päev, mis lõpetas temale olulise suhte, siis ometigi tunneb Jane vabanemistunnet ja mõistab, et siin tema elu hoopis algab. Elu on tema jaoks samal ajal nii julm kui samaväärselt helde, sest tema elukäik muutub tõesti täielikult. Ja erinevalt Juhkust saab iga hetk selles hommikupoolikus tähelepanu, neil on oma koht ja oma kordumatu tähtsus. 

Ega siin eriti sisust rääkida ei saagi, sest ilmselt rikuks see paljude lugemismõnu. Küll aga jagaksin veel oma juurdlemist teemal "mis seal originaalis küll olla võis". :) Nimelt on Jane'i jaoks sõnadel väga tähtis roll ja ta valib väga hoolikalt, mis sõna millegi kohta kasutada. Muuhulgas juurdleb ta, mis oleks ühe teose kohta sobilikum sõna: kas jutustus, jutt, lugu või pajatus. Aplodatsioon (minu viimase aja lemmiksõna, kuigi ma tean, et sellist pole olemas) tõlkija Krista Kaerale muidugi. Aga põnev oleks küll originaali valikuid näha. 

"Emadepüha" on küll suhteliselt lühike romaan (nii et sedagi võiks jutuks või looks kutsuda), aga äärmiselt detailitundlik (kohati suisa naturalistlik) ja ilusas keeles kirjutatud, pigem minimalistlikus laadis miniatuur kui romaan, aga seda kontsentreeritum see on. Ei imesta, et see on võitnud auhindu ja on ka filmiks vändatud. Hiilisin treilerit ja appikene, seal mängivad Olivia Colman ja Colin Firth (Jane'i majarahvas) ja Pauli osas on Josh O'Connor, laiemalt ehk tuntud kui prints Charlesi osatäitja sarjas "The Crown". Peaosas minu jaoks tundmatu Odessa Young, aga ma ei vaatagi eriti filme. See eelmine plejaad juba isegi ütleb, et film on kvaliteedimärgiga. Nii ka raamat.

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

"Ma ei mõista, kuidas mõni inimene kohe peab oma elu avalikkuse ette tirima. No luuletagu, kui muidu ei saa. Aga avaldada! No mis uss teda hammustas?" sosistab Iris. 

Ma ei ole mitte kunagi saanud osaleda Rahva Raamatu ega Apollo pimekohtingul raamatuga, kuna vähemalt seni pole Kuressaares seda tehtud. Seekord aga sattusin õigel ajal Tallinnasse ja vedasin sõbranna endaga kaasa Kristiine keskusesse (st agiteerisin, tema vedas mind oma autoga). Esiti jäi meile ette Apollo. Sealne pimevalik oli pehmelt öeldes tagasihoidlik, kuid me ei heitnud meelt ja läksime edasi Rahva Raamatusse, kuhu meil tegelikult plaan minna oligi. Ja ei pidanud pettuma! Tegime laua ümber mitu tiiru ja lugesime apetiitseid sisututvustusi. Ühe raamatu suhtes olen üsna kindel, et ma olen seda lugenud. Ühte teist arvasin niisama teadvat. Lõpuks aga jäi mulle silma kaks raamatut, millest raske südamega valisin ühe, aga minu suureks rõõmuks oli sõbranna just teisele käpa peale pannud, nii et seegi saladuseloor sai eemaldatud. 

Ma olin kogu sellest ilust nii lummatud, et kassasse minnes küsisin, kes ometi viitsis neid niimoodi maalida. Tütarlaps kassas langetas looritatud pilgu ja tõstis argsi käe. Aga ta oli väga tagasihoidlik ja ei soovinud raamatuga pilti teha. Nautige siis raamatuidki. Teisel pildil on minu oma. 

Minu suurim hirm oli see, et äkki saan pakist raamatu, mida ma olen juba lugenud. Aga kui välja tuli Kristiina Ehini "Südametammide taga", siis lisaks kergendusele tundsin ma suurt rõõmu – Ehini luulega on mul küll olnud väga juhuslik kokkupuude, aga see on jätnud mulje väga heast ja tundlikust luuletajast.  

Vahelduseks on Ehin nüüd siis nõuks võtnud proosakirjaniku leiba maitsta. "Südametammide taga" on sissevaade ta enda ellu ja kuna ta on naine, siis žongleerib ta loendamatute rollide vahel – Loomingujumalanna, Aasta Ema, Abielunaine, Freya, Fuuria jne jne. Jaan Tätte ütleb tagakaanel, et selles raamatus on Kristiina väga-väga aus ja ma olen sellega igati päri. Kui vaadata asja väga üheülbaliselt, siis viiakse meid koju, mis tundub kirjelduse järgi olevat kogu aeg korrast ära, kus köögis on meetrite kaupa (nii laiusesse kui kõrgusesse) pesemata nõusid ja kus tuleb endale igale poole teed rajada läbi abikaasa Silveri tohutu kola, milles mees näeb potentsiaalset pillimeisterdamise toormaterjali. Teisalt aga kumab sellest kaosest läbi Kristiina ja Silveri armastus ja hoolimine üksteise ja laste vastu ning väga palju loomingulisust. Nad on omavahel kokku leppinud, et ei tülitse maiste asjade pärast, ja kuigi raamatu lõpupoole pannakse see lubadus proovile, siis tagakaant sulgedes pole millegipärast mingit kahtlust, et ka see tüli sai lahendatud, sest "inimkonnal on lootust ka surnuks sulamise ohus," mis siis veel ühest keskmisest pereprobleemist rääkida... 

Ma pean jälle tulema oma vana joruga nagu katkine grammofon: parimat proosat kirjutavad ikkagi luuletajad, olgu see siis Viivi Luik, Leelo Tungal või Kristiina Ehin. Juba esimestest lehekülgedest on "Südametammide taga" kui üks suur ja kaunis ballaad kõigile naistele, emadele, Freyadele ja Fuuriatele. Aeg-ajalt on Ehin kirja pannud mõne oma luuletuse, mis talle endale mingil hetkel meenus. Ja kindlasti ei suuda ta ka tavalises jutustavas tekstis lihtsalt suvalisi sõnu ritta lappida, sest sõnu on vaja kaaluda ja sõeluda ja läbi veski jahvatada, et lõpptulemusega oleks üldse võimalik rahule jääda. Nii sünnivad laused nagu "Sirtsud sirisesid ja silmapõhja langes soovitähti." Või johannesaaviklik "Naeratan tüdrukule, kes vaatab mind küsivi silmi." 

Aeg-ajalt pillab Kristiina oma kirjanikest ema ja isa elutarkust, näiteks meenub Kristiinale ema Ly ütlus: "Kusagil pole kirjas, kui mitu korda me peame oma lapsi jamadest välja aitama. Kui sa näed, et maja põleb, on loomulik, et viskad vett." Või isa Andrese tõdemus, et kirjanik ei tee tööd, aga ka ei puhka kunagi. 

Totaalse üllatusboonusena hüppab lehtedelt välja Thörmeri karuohakas, mida "leidub looduses ainult Saaremaal Riksu külas ja Paldiskis." Riksu külast läbi saab meie maakodust linnakoju ja vastupidi, aga Thörmeri karuohakast ei ole ma oma elus enne kordagi kuulnud. Vaja uurida. 

Ehin tõmbab lugeja oma maailma ja ühel hetkel saad aru, et sa patseerid koos temaga mitte ainult pärismaailmas, vaid kusagil tema enda fantaasias, kust jalutab läbi terve plejaad ajaloolisi suurkujusid, kelle hulgas on näiteks Lydia Koidula, Kristjan Jaak Peterson või Johann Voldemar Veski. Neil kõigil on noorele Ehinale oma tarkuseteri jagada. Kohati on kogu see Segasummasuvila seal raamatus täiesti homeeriliselt naljakas, aga samas täiesti tõsine ja paiguti nii õrn, et seda võiks pigem juba hapraks klassifitseerida. Lühidalt, see on väga-väga hea raamat ja ma olen enam kui kindel, et iga naine tunneb ennast vähemalt paiguti siin ka ära. 

Tõnu Õnnepalu "Õhtupäike väikestel majadel"

Olen nendes südatalvedes ja hämarikes lugenud palju tarku raamatuid. Nende tarkus ei tundu just palju aitavat. Elama nad kokkuvõttes ei õpeta, elama ei õpeta miski ega keegi, elama peab käsikaudu, omast tarkusest.

"Õhtupäike väikestel majadel" on ühest küljest Õnnepalule nii tavaline tõeliselt nauditava tekstiga esseistlik päevaraamat, kuid seekord annab ta lugejatele rohkem aimu oma lapsepõlvest ja perekonnast. Raamatuesitlusel Tallinnas ütles ta kuidagi nii, et tal on kirg panna kirja käesolevat hetke, milles me hulbime, ja siis hulbib kaasa kõik, mis selles hetkes meelde tuleb. Ja kui lugupeetud kirjandusminister Juur küsis, miks ta ei kirjuta "korralikku" raamatut, narratiivi ja tegelaste ja dialoogidega, siis arvas Õnnepalu selle peale, et esiteks võib see kunagi tulla, aga teiseks on ta seda proovinud ja mingil hetkel hakkab igav – kui paari peatükiga saab endale selgeks, kuidas lugu lõpeb, mis tast siis enam kirjutada. :) 

Võib-olla kipub lapsepõlv rohkem meelde tulema just sellepärast, et järjest enam tundub rolli mängivat ka vananemine. Ma ise just mõtlesin siin, et kohe-kohe viiekümnesena ei tunneta ma sugugi, et ma oleksin viimase kümne aasta jooksul kuidagi muutunud või vananenud, aga Õnnepalu 63 eluaastani on natuke muidugi minna ka. Igatahes on vananemine ja surm siin suhteliselt sage teema, aga veidral kombel ei näi tal selles suhtes mingit kibedust või hirmu olevat. 

Nii me saamegi vanaks, peaaegu märkamata. See käib ebanormaalselt ruttu ja tegelikult kiiresti. 

Elud mitte ei lõpe, vaid jäävad pooleli. Kõik jääb pooleli. 

Hoolimata selle teema tihedast esindatusest tundub, et Õnnepalu on selle kõigega mingisuguse rahu teinud. Igatahes oli minu jaoks üllatav, et potentsiaalselt depressiivne raamat pole seda üldsegi, ta nagu lihtsalt konstateerib fakte. Vahel poetab positiivsegi rosina. 

Inimene oskab endale lootust destilleerida ükskõik millest. Peaaegu et polegi midagi vaja. 

Teadmine, et liiga palju pole enam jäänud, teeb elu siiski kergemaks. Nagu me kannaksime oma õlul just seda elu, mis on alles ees. 

Mida edasi aastad lähevad, seda enam on Õnnepalu raamatutes sees mingit igatsust või ootust. On see siis kiri, mis kirjakasti ei tule ega tule, või siis suvel talve igatsemine (mitte et talle suvi otseselt ei meeldiks, aga midagi peab inimene ju kõik see aeg ootama). Kevadega on tal aga küll mingi oma kana kitkuda. 

Ei, las see talv parem kestab. Talv ei nõua muud kui üleelamist. Õhtu tuleb ruttu ja siis see päev ongi üle elatud. Kevad küsib õnne järele. Ja mis ma talle vastan? 

Kuid hoolimata sellest viimasest kergelt melanhoolsest tsitaadist ei ole "Õhtupäike väikestel majadel" kindlasti negatiivne, nagu ka ülalpool ütlesin. Kunagi loetud "Valede kataloog" oli ootamatult ja häirivalt vinguv, aga ehk on ka tegemist vanusega koos tulnud hingerahuga, igatahes depressiivsust siin ikkagi ei ole. Kui üldse midagi, siis paiguti lööb kõlama kerge nukrusenoot. 

Ja kuna see juba kord selline tsitaadivürtsikas blogi on, siis jääb seda ka lõpetama tsitaat. 

Õhtupäike väikestel majadel – see pealkiri tuli mulle pähe ükskord seal väikelinnas rongi pealt tulles. Oli talv, oli õhtu, see tähendab, pärastlõuna, tund, kui päike hakkab looja minema ja heidab oma viimase "kahetseva" (nagu ütleks kirjanik) helgi väikeste majade ühtmoodi längus katustele, puulatvadele, paarile varesele, kes sõuavad seal taevasel teel oma öökorteri, unenägude poole. Tundsin äkki, kuidas ma armastan neid väikeseid maju, nende abitust, nende haavatavust, nende totakat iseteadvust, ninakust, uhkust. (---) See hetk, kui see valgus kõigest hoolimata muutub korraga kergeks, ei rõhu enam väikeseid maju ega nende kadunud aega, meie elusid, ega nende elusid, keda me ainult mäletame veel. On vaid kergus, kõik see nagu kerkiks õhku, rongki annab muretult vilet ja sõidab jaamast välja, otse õhtusse, otse tulevikku.