Margaret Atwood "Kassisilm"

Väikesed tüdrukud on kenad ja väikesed ainult täiskasvanutele. Üksteisele ei ole nad kenad. Nad on elusuurused.

***

Keegi ei ole kunagi ainult üksainuke.

Koolilõpukink #3/2025 

Ei mäletagi, kui palju kordi on koolis õpetajatega ja ka muudes seltskondades tulnud juttu sellest, et poiste kiusamine võib küll olla väga jõhker, aga tüdrukute oma on salakavalam ja valusam, kui nad selle kord juba pähe võtavad. "Kassisilm" võiks selles mõttes olla kohustuslik kirjandus kõigile õpetajatele, kes töötavad noorema ja keskmise kooliastmega. 

Elaine on üsna ebatüüpilise lapsepõlvega tüdruk. Tema kõige esimesed eluaastad mööduvad pere ja entomoloogist isaga autos elades ja mööda metsi putukaid taga ajades. Kui aga juba Torontosse kolitakse, lähevad lapsed päris kooli ja neile tekivad sõbrad. Elaine'i sõpruskond koosneb alguses kahest tüdrukust, aga pärast esimest kooliaastat ja järjekordset putukasuve kolib naabrusesse uus tüdruk Cordelia. Ja juba varsti muutub kõik ja ühtäkki algab Elaine'i "parandamine". Ei kõlba tema rüht, ei kõnnak, ei naeratus. See on igapäevane töötlemine, mille vastu Elaine on jõuetu. 

Mina pean omaette aknalaual istuma, sest nad ei räägi minuga. Ma olen midagi valesti teinud, aga ma ei tea, mida, sest nad ei ütle mulle. (---) Ma lihtsalt ei anna mõõtu välja, kuigi nemad aina annavad mulle igati võimaluse. Ma pean paremaks saama. Aga milles paremaks?

On lihtne võidelda ja hakata vastu, kui sulle on selge, mille vastu sa võitled. Aga kui sa oled lihtsalt üks väike tüdruk, kellel ei ole elus ühtki varasemat sõprussuhet olnud, siis sa ei pruugi isegi teada, et see oleks koht, kus võidelda ja vastu hakata. 

Cordelia ei tee niisuguseid asju ega oma minu üle niisugust võimu sellepärast, et ta oleks minu vaenlane. --- Cordelia on mu sõber. Ma meeldin talle, ta tahab mind aidata, nad kõik tahavad. 

Noorem kooliiga. Kujunemise aastad, kogenematuse aastad. Rõõmsa uudishimu aastad – kui sul veab ja sinu elus ei ole Cordeliaid. Aga kui on, siis on need ikkagi kujunemise aastad. Siit võib alata eluaegne stressi välja elamine endale ise valu tekitades, võimetus luua sügavaid ja toetavaid sõprussuhteid teiste naistega, kibestumus ja õelus eriti inimeste vastu, kes sind kunagi on alt vedanud. Ja õnnelik on see inimene, kellest saab kunstnik ja kes saab kogu oma lapsepõlve maalidesse kristalliseerida nagu Elaine. Sest selge on see, et isegi kui elu pöörab uue lehe ja tuuled hakkavad puhuma vastassuunas, istub see lapsepõlv sinus ikka edasi. 

Atwood on taas suutnud kirjutada raamatu, milles on valu, mõistmist, võimalusi ja paranemist. Ta ei jäta lugejat teadmatusse ka selles suhtes, mis on Cordelia käitumise tagamaad, aga samas on siiski täiesti selge, et ega põhjuste mõistmine Elaine'i eriti ei aita, sest mis tehtud, see tehtud. On asju, millele võib olla küll selgitus, aga mitte vabandust. Romantilisemates raamatutes oleks Elaine'i hilisem "tagasi tegemine" kindlasti talle suurt rahuldust pakkunud, aga Atwood on realist ja mitte mingisugust rõõmu või pööret Elaine'i ellu sellega ka ei tule. See ei anna talle üldse mitte midagi. Mineviku kokku pakkimiseni on veel aastaid. Aastakümneid. 

Pean taas mainima ka seda, et kui tõlkija (Tiia Rinne) suudab panna mind Sõnaveebi lehte külastama, siis on raamat läinud ka hariduslikus mõttes asja ette. Võin nüüd ka kõigile teile rääkida, et hepikus on edevus, hellitatus, pirtsakus; soosid on pluusi või jaki vöökohast allapoole jäävad hõlmad ja kunnatu tähendab teistega sobimatut, halba või pahelist. Palun väga. 

Helge suvelugemine "Kassisilm" muidugi ei ole, sellest saite ilmselt juba aru. Küll on see aga Atwoodi peaaegu halastamatult detailne realism oma tuntud headuses.  

Lisan pildi, mis sündis juhuste kokkulangevuse tahtel – täiesti kogemata juhtus nii, et küünetehnik tegi mulle viimased küüned tehnikas, mille nimi on kassisilm. Pildil niisiis kassisilmade kokkutulek. :) 

Freida McFadden "Õpetaja"

Koolilõpukink #2/5 

Freida McFadden on, üllatus küll, praktiseeriv arst, kes on spetsialiseerunud ajukahjustustele. Ilmselt on see üks õnnelik põhjus, miks ta oma põnevikele on lisanud psühholoogilise poole. Lugedes ma seda veel ei teadnud ja tegelikult alustasingi täiesti puhtalt lehelt, sest ma pole tema raamatuid enne lugenud, kuigi olen nüüd aru saanud, et näiteks "Koduabiline" on ikka väga suur hitt. Mina lihtsalt skrollisin raamatupoe leheküljel ringi ja nii kaas kui kirjeldus tundusid kuidagi paljutõotavad. 

McFaddenil on oskus kohe algusest lugu käima tõmmata. Lühikeste peatükkide trikk toimis ka väga hästi, sest kuna lugu kirjutatakse erinevate tegelaste seisukohast, tekib kergesti see tahan-kohe-teada-mis-juhtub sündroom. Sest järgmine peatükk on ju ainult kaks lehekülge. Ja järgmine on ka ainult kolm lehekülge. Nii see 311. lehekülg märkamatult kätte jõudis. 

Ma pean tunnistama, et ma tegin raamatut lugedes midagi, mida ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi varem teinud: ütlesin vist kolm korda täiesti valjusti: "Ah selline tõbras sa oledki!" mingite variatsioonidega. Kusjuures kogu aeg sama tegelase kohta ja erinevatel põhjustel. Tegelikult on siin päris mitu tegelast üsna usutavalt kompleksseks kirjutatud ja mulle kui koolimaailmas töötanud inimesele tundus see kõik kahetsusväärselt usutav. Loomulikult leiab ka selles loos kinnitust põhimõte, mida tunneme tänu Hercule Poirot'le: kõigil on midagi varjata ja kõik valetavad millegi kohta. 

Lugu ise on põnev ja nagu tagakaas lubab, pakub ootamatuid süžeepöördeid lõpuni välja. Ma päris lõppu jõudes mõtlesin, et kas ta nüüd pakkus üle, aga kui see nii ka oli, las ta siis oli. Kui eesmärk oli viimase leheküljeni lugejat üllatada, siis igatahes see õnnestus. 

Lõppkokkuvõttes on see üks hädaorg, kui sa avastad järjekordse uue kirjaniku ja/või sarja, mida sa nüüd kindlasti tahad edasi lugeda. See lugemisjärjekorras olevate raamatute rivi on nagunii aukartustäratav. Aga McFadden on kindlasti kirjanik, kellel tasub pilk peal hoida. 

Simone de Beauvoir "Väga kerge surm"

"Väga kerge surm" pakub hea võimaluse nüüd ise Simone de Beauvoiri taasavastada. Ja Beauvoir, kes täna meie ette astub, on kahtlemata mitmetahulisem ja keerukam kui 1965. aastal. Ta on oluliselt värskem autor, kui üldsus veel XX sajandi lõpul arvas, ning suudab kindlasti kõnetada ka neid, kes ennast enamasti filosoofiaalasest kirjandusest eemale hoiavad. (Raili Marlingu saatesõna) 

Juunikuusse mahtus veel üks väike amps ja siit see nüüd tuleb. Koolilõpukink #1/5. 

Colette ja Simone de Beauvoir on minu jaoks sellised Prantsuse kirjanduse naistähed, kellega oleks patt mitte tutvust teha. Colette'i raamatuid lugesin juba eelmisel suvel ja kui tuli välja 2025. aasta Loomingu Raamatukogu kuldsarja valik, siis oli "Väga kerge surm" asi, mis mulle sealt kohe silma jäi ja ma teadsin, et ühel või teisel moel see minuni jõuab. Jõudis siis nüüd, minu suure Rahva Raamatu haul'iga (kuna mul lõpetas klass, siis kinkisid nii kool kui klass mulle arvestatava summa väärtuses kinkekaarte). 

Raamatus on Raili Marlingu põhjalik saatesõna, kust saab muuhulgas lugeda, et Simone de Beauvoir on ühel või teisel põhjusel pigem tuntud kui filosoof, kuigi ta ise pigem arvas, et ilukirjandus on see, mis lubab tal paremini oma filosoofilisi põhimõtteid tutvustada. Samuti on tal mõned autobiograafilised teosed, mille alla käib ka "Väga kerge surm". 71 lehekülge teksti, aga kui tihe ja kõike täis see raamat oli! Kõigepealt juba see, et ta lahkab oma ema surmaeelseid nädalaid väga detailselt, tekitab lugejas kindlasti mingeid emotsioone, sest lähedase lahkumine ei ole meist kellelegi võõras, olgu see siis ema või keegi teine. Kindlasti tuleb aga siin arvesse võtta ka seda, et nende ema-tütre suhe ei ole olnud sugugi roosiline. Sügavalt religioossest perest pärit Simone on ju usu täielikult hüljanud ja elab ilma abiellumata kokku Jean-Paul Sartre'iga. (Vahemärkusena olgu öeldud, et Beauvoir ja Sartre käisid ka Eestis ning pealtnägijad muljetasid hiljem, et Beauvoir muudkui sekeldas ja kamandas ja Sartre tegi, mida naine ütles, kuigi Lennart Meri poolt soovitatud ja Eesti külapoodidest ostetud vein läks talle küll hästi peale.) Isegi raamatus mainitakse üht onupoega, kes ütleb, et Simone on perekonna häbiplekk. Ema suhtumist Simone'i raamatutesse väljendab ta nii: "Minu raamatute sisu šokeeris teda sageli, kuid nende menu meelitas teda." Kuid ema jääb ikkagi emaks ja surivoodi pole koht, kus arveid klaarida. Nii ütlebki Beauvoir: "Mitte et ma oleksin ema tingimata enne surma näha tahtnud. Aga mõte, et tema ei näe enam mind, oli talumatu." 

Ema ise pole vähem vastuoluline tegelane. Noorena oli ta ilus ja värske kui lilleõis, aga abielus läks teisiti. "Ema oli sunnitud paljud oma unistused maha matma: isa tahtmine jäi alati peale. Ema võõrdus oma sõbrataridest, kelle mehi isa tohmaniteks pidas. (---) Isa hoidis kirjutuslaua laekas oma viimase armukese pilti – see oli ilus ja sädelev naine ning käis mõnikord oma mehega meil." Pisut hiljem selgitab Beauvoir: "Ta ei saanud oma raskustest rääkida, isegi mitte iseendale. Teda polnud õpetatud ennast analüüsima ega ka oma isikliku arvamuse järgi talitama. Alati oli tal vaja autoriteetidele toetuda; kuid need autoriteedid, keda ta hindas, et klappinud omavahel: isa ja kloostrikooli direktrissi vaatekohad ei langenud üheski punktis kokku." 

Kuigi ema satub haiglasse murtud reieluuga, avastatakse haiglas, et tal on vähi lõppstaadium ja õige pea tuleb talle teha erakorraline elupäästev operatsioon. Nagu tol ajal ka Eestis kombeks oli, ei öelda talle tema vähidiagnoosist sõnagi. Mis pidi küll tema peas toimuma ja kuidas ta ise endale ära põhjendas, miks "peritoniit" talle selliseid operatsioonijärgseid vaevusi tekitas, ei tea. Aga kõik, mis operatsioonile järgneb, on ainult allamäge minek, ja kiire minek. Beavoir kirjeldab pisiasjadeni kõike, mis emaga toimub, nii et tulgu siit see hoiatus ära, et kerge lugemine see kindlasti ei ole. Siit ka raamatu suurim kontrast: kogu piina ja kuhtumise lõpuks teatavad õed, et see oli "väga kerge surm". Ma tahaksin tõesti loota, et tänapäeva meditsiin ei lase inimesi niimoodi vaevelda ja et vähemalt valude ja paranevate haavadega saadakse paremini hakkama. Võib-olla isegi valusamaks teeb kõike ema meeleheitlik klammerdumine elu külge, sest maha magatud päeva kohta ütleb ta isegi: "Tänane päev jäi mul elamata," mida Beauvoir kommenteerib: "Suremine on raske töö, kui nii väga armastatakse elu." 

Ma ei tea, kas see oli Beauvoiril taotluslik, aga kogu raamat on nagu teatud sorti lunastus- ja leppimiskroonika. Kõik erimeelsused nii ema ja ta tütarde kui ka tütarde enda vahel, kui teravad nad iganes võisid ka olla, on äkki tähtsusetud. Ja surma ees on kõik ühtmoodi armetult võrdsed. 

Ema armastas elu, nii nagu mina seda armastan, ja surm oli talle niisama tülgastav, kui see minule on. Ema surmavõitluse ajal sain palju kirju, kus kommenteeriti minu viimast raamatut: "Kui te poleks kaotanud usku, ei hirmutaks surm teid nii," kirjutasid vagatsejad mulle sapise kaastundega. Heatahtlikud lugejad julgustasid mind: "Olematusse kaduda ei tähenda midagi: teie töö jääb alles." Südames vastasin ma neile kõigile, et nad eksivad. Religioon aitas ema niisama vähe kui mind lootus postuumsele kuulsusele. Olgu surematus taevane või maine, seda, kes elu küljes ripub, see surmas ei lohuta.

Hanna-Maria Laanet "Minu Prantsusmaa. Bordoopunase varjundid"

Koos Vally Ojavere laulusõnade raamatuga sain ma endale valida veel midagi. Kuna Hanna-Maria Laaneti raamatut on kiidetud, siis julgesin seda paluda. Ei pettunud. Aitäh, Petrone Print!

Just hiljuti lugesin üht Minu-sarja raamatututvustust, kus lugeja kurtis, et ei saanud selle maa kohta eriti midagi teada. Vahel on jälle vastupidi, maad on proportsionaalselt palju ja minu-osa napilt. Tahan kohe alustuseks öelda, et siin oli nüüd küll täpselt paras ports mõlemat, kui isegi mitte kõiki kolme, sest Hanna-Maria ja tema elukaaslane lähevadki Prantsusmaale veinitootmist ja -majandust õppima. 

Minu suurimad plusspunktid lähevad autorile selle eest, et ta on kuidagi eriti hästi ära tabanud prantslaste olemuse ja suudab seda ilma igasuguse ülevoolava sõnavoota ka täpselt edasi anda, näiteks motoga "doucement le matin, pas trop vite le soir" (hommikul rahulikult, õhtul mitte liiga kiiresti). Samuti räägib ta sellest, kuidas auto ei ole prantslaste jaoks staatusesümbol ja riietus ei ole samuti nii silmapaistavalt bränditoodetel põhinev, kuigi käekott peab olema kallis ja kvaliteetne. 

Ka on mulle igati südamelähedane see, kuidas Laanet kirjeldab kõike prantsuse toiduga seotut. Toidukunstil on raamatus suhteliselt kandev roll – juustud, antrekoot, charcuterie (lihavalik) ja choucroute (hapukapsas) saavad kõik õiglaselt auväärse koha. Ära saab mainitud ka fleur de sel, käsitsi korjatud kore sool, mida iga endast lugupidav prantslane toiduvalmistamise juures kasutab (mina nägin seda esimest korda oma Prantsusmaa giidist sõbranna ja tema gurmaankokast mehe köögilaual). 

Pearollis on aga loomulikult vein ja veinikool. Müts maha autori ees, sest kui üks asi raamatus selgeks saab, siis see, et prantsuse keel ei ole tema jaoks lihtne olnud. Minagi väristan praegu saba augustis ees ootava kolmenädalasele Belgias toimuvale prantsuse keele õpetajate kursusele mõeldes, kuigi ma realistlikult saan aru, et küll ma hakkama saan. Aga minnagi B1 keeletasemega otse Prantsusmaale alguses kutse- ja pärast ülikooli, chapeau! Küllap GAG-ist saadud õpiharjumus oli abiks, sest see, kuidas nad mõlemad õppisid näiteks ülikooli sisseastumiskatseks ja mis tulemusega nad sellest väljusid, tegi minu õpetajasüdame soojaks. Pealegi on raamatu taga Hanna-Maria märkmetega veinipiirkondade kaart, mis võiks sama hästi olla näitlik õppevahend, põhjalik ja korralik. Sama selge ja klaar on raamatu lõpus olev ülevaade erinevatest veinidest ja kuidas neid toidu kõrvale valida. 

Prantslaste olemust ja eneseteadlikkust näitab see, et kogu veinimaailm, mida koolides peensusteni õpitakse, ei lähe kriipsugi võrra Prantsusmaast väljapoole. Muid veine polekski nagu maailmas olemas. Veel ühe huvitava faktina räägib Laanet, kuidas koolis tuli käia ilma parfüümita ja enne tunde ei tohtinud tarvitada tugevamaitselisi sööke või jooke, sest see oleks kindlasti pärssinud degusteerimisvõimekust. Mul tekkis paralleel kohe Prantsusmaa parimate "ninadega" ehk parfüümimeistritega, kes ei tohi kogu karjääri vältel süüa vürstikaid roogi, juua alkoholi ega suitsetada. 

Tervest raamatust kumab läbi hindamine – prantslaste külalislahkuse, toidu, veinikultuuri, ilma ja looduse vastu, aga ka selle vastu, kuidas neil on tänu õpingutele õnnestunud külastada ja veine maitsta sellistes veinimajades, kuhu tavaliselt kedagi ei lasta. 

Kuigi noortel oli plaan kümneks aastaks Prantsusmaale jääda, siis tegi koroona mõne valiku nende eest ära ja andis võimaluse koju ära tulla ning avada Veiniateljee. Peale kvaliteetveinide pakuvad nad ka koolitusi, nii et minge uurige nende kodulehte ise. 

Anders ja Anette de la Motte "Mõrv päikese all. Capri juhtum"

Varraku juuniraamat. Suur tänu kirjastusele!

Ma saan aru, et neid raamatututvustusi tuleb nüüd nagu Vändrast saelaudu, aga see kõik on selgitatav sellega, et ma võtsin endale suvepuhkuse alguse puhul mõne reanimeerumispäeva, sest mitte midagi produktiivset ma nagunii ei jaksanud teha. Pealegi selgus, et käesolev raamat siin lahterdus kategooriasse "pean teada saama, mis juhtus, enne magama ei lähe". 

Anders de la Motte on mulle tuttav juba Österleni mõrvade sarjast, millest praeguseni on vähemalt eesti keelde tõlgitud kaks raamatut: "Maakleri surm" ja "Antiigikaupmehe surm". Tundub, et talle kohe sobib see kahasse kirjutamine, aga see selleks. Kõik on olnud sellised muhekrimi raamatud – mitte mingit liigset verd ja õõva, surnuid ei kuku maha nagu kärbseid pärast Dihlofossi-raundi ja kogu tegevus toimub päikeselisel Capri saarel, mitte kuskil pimedas Põhja-Norras detsembrikuu ööl. Juba kaas kutsub.

Tegelased on kõik eripalgelised ja äärmiselt usutavad. Krimiraamatule sobivalt on nad voolitud välja täpselt selliseks, et kõik on natuke kahtlased, aga võivad olla ka täiesti süütud. Nad sobivad oma ametitesse ja oma rolli raamatu turismigrupis. Samuti oli reisijuht Lara nagu sõõm värsket õhku – võimekas probleemilahendaja, oma klientide eest tõeliselt emalikult hoolitsev, aga siiski mõnusalt inimlik. Uut infot nende kohta tuleb kogu aeg, aga tõesti parasjagu, nii et kogu lugu on tõesti mõnus suvelugemine, kerge ja õige kraadini põnev. Ja ka lõpplahendus oli väärt seda, et see tunnike uneajast napsata. 

Omaette väärtus on muidugi selle raamatu juures Capri saar ise. Esiteks ma juba mainisin seda mõnusat päikeselist õhkkonda, mis rootsi krimikirjanikke viimasel ajal kuidagi nordic noir'ist rohkem võlunud on, kui mõelda kasvõi Sandhami mõrvalugudele. Aga kuna meil on juba selline võimekas reisijuht Lara näol kaasas, siis saab raamatust ka üsna hea ülevaate Capri saare olulistest punktidest ja ajaloost. Mine või ise oma silmaga üle vaatama! 

Ütlen veel paar sõna autorite kohta ka. Anders de la Motte on endine politseinik, mistõttu ta tunneb ala nii-öelda voodri poolt. Tema naine Anette on keeleõpetaja, õpikute autor ja toimetaja, mis võib olla üheks põhjuseks, miks "Capri juhtumit" on nii mõnus ja lobe lugeda. Ka raamatu tegevuspaiga valik saab selgemaks, kui teada, et Anette on Itaalia päritolu ja et tema perel on Napoli lähedal juba neljandat põlve restoran pidada. "Capri juhtum" on talle aga esimene ilukirjanduslik käeharjutus.

Kuna raamat on täesti tutikas, siis ma teen Jaan Martinsoni asemel (kes seda ilmselt lugenud veel pole) selle krimiraamatu soovituse nüüd ise ära: loetagu! Jään ootama sarja järgmisi osi, samuti nagu ka Österleni järgmisi osi, sest loodetavasti pole de la Motte ainult tõhus sarjaalustaja, vaid ka -jätkaja!

Laur Lomper / Tõnu Oja "Vahi kuue paiku vahi kuue paiku. Vaata umbes kell kuus valvuri pintsaku paranduslappe"

Luuletasin luuletuse esimese rea,
teine sama soojaga sai kirja.
Kolmas nõudis riimi ning sai sellepärast hea,
neljas tuli pähe õhtul hilja. 

VIiendamast pihta hakkas sootuks teine salm,
kuues andis informatsiooni.
Seitsmes tuli ruttu, ehkki tulemus on halb, 
kaheksas on täis inspiratsiooni. 

Üheksandas avaldub mu ilus iseloom,
kümnes on mu luuletuse rosin.
Rida number üksteist, see on puhas elukool – 
viimasega täis saab priske tosin.

Kolleegiväljakutse #7, vene keele õpetaja soovitus. 

Ma olin sellest raamatust kuulnud, aga nagu minuga sageli juhtub, oli minust kuidagi mööda läinud see info, et Laur Lomper on Tõnu Oja enda pseudonüüm, mille all ta näiteks laulusõnu kirjutas. Aga see häbiplekk ka nüüd maha pühitud. Ilmselt on oluline ka ära märkida, et see on juba pikalt raamatumüügi edetabelites, ehk siis läheb avalikkusele väga korda. 

Olles nüüd need luuletused-laulusõnad-näidendite värsstekstid läbi lugenud, võin kinnitada, et populaarne on see kogumik kindlasti asja eest. Siin on kõike: vemmalvärsse, tõsiseid ja südamlikke luuletusi, laulusõnu, teatrivärsse. Tõnu Oja poole peal on terve ports näiteks pühendusega luuletusi, ja kui enamasti initsiaalist ei selgu, kellele see pühendus mõeldud on, siis Reinule pühendatud "Vennalvärsi" puhul kahtlusi ei ole. (Küll see "vennalvärss" on hea leid!) Samuti meeldis mulle väga tema värsivormis kirjavahetus lapselaps Elo-Mirdiga, kui Mirt kuskil soojal maal puhkas. Vanaisa kirjutab oma juhtumistest ja Mirt vastab, samuti värsivormis, ühe erandiga – kui vanaisa kurdab, et on käele haiget teinud, tuleb vastuseks konkreetne: "Mine haiglasse!" 😆 (Möödaminnes tasub mainimist, et see näitleja-amet on ka mingi dünastiavärk, sest loomulikult on Tõnu Oja poeg Kaarel näitleja, kes on abielus näitleja Ursula Ratassepaga ja see väike naaskel Elo-Mirt on juba neljas filmis osalenud, osades häälega ja osades kogu täiega). 

Laulutekstidega on nõnda, nagu ma juba Vally Ojavere raamatust blogides ütlesin: ega me ei tea, kes neid tekste tegelikult kirjutab. Mina ei ole küll suur Zorbase kuulaja ja Rembetesi-nimelisest kollektiivist polnud ma kuulnudki, nii et see Oja Kreeka-vaimustus on minust mööda läinud. Küll aga avastasin ma enda suureks üllatuseks, et mõnda tema teksti tean ma juba ammu ja peaaegu peast. Näiteks seda (L'Doradole on ta tegelikult palju tekste kirjutanud):

Inetu, kuid ilus  

Ei leidnud VLÜ esitust, aga see ka: Meremehe püksikumm 

Ei ole vist ka liiga suur ime, et raamatus on palju luuletusi, mis on kuidagi seotud teatriga. Kui need ei ole värsid etenduste jaoks, siis on nad kuidagi "temaatiliselt teatraalsed", nt luuletus pealkirjaga "Raadioteater 95" või mõni teine, kust lihtsalt tuntud nimed läbi jooksevad. Ja on niisama päevakajalisi luuletusi. 

Kokkuvõtteks võibki öelda, et see on vist kõige mitmekesisem luulekogu, mida ma üldse lugenud olen, just tänu sellele, et Oja ei ole nii-öelda klassikaline luuletaja, vaid kirjutab paljuski tellimustöid. Samas ei jäta ka need tellimustööd kuidagi "tellitud-tehtud" muljet. Need on head värsid ja sisurikkad tekstid. 

Lõpetan Sepo Seemani sõnadega raamatu keskelt (kus Laur Lomper ja Tõnu Oja kokku saavad): "Üks asi on siin ilmas päris kindel: kui soovid midagi südamlikku ja ühtlasi tõsist laulu sisse panna, siis pöördu alati Laur Lomperi poole. Ta oskab ühe reaga rohkem öelda kui mõni terve lehekülje rind-, põim- ja kiillausetega. Vaat selles tema fenomenaalsus seisnebki." 

Andrei Ivanov "Hella tähe all"

Mina kummardusin raamatu kohale, kirjutasin pühendusi väga aeglaselt, soovides mu ootamatule-aimamatule lugejale meeldivaid elamusi, soovides talle, et mu raamatu seltsis veedetav aeg ei mööduks tema jaoks märkamatult ja jälgi jätmata, vaid paistaks rännakuna mööda aeglast jõge, mis on kohati lai ja sile, kohati aga kiirevooluline, huvitavate reisikaaslaste ja hingematvate vaadetega, ja üldiselt soovisin talle turvalist reisi iseenda sisse koos tegelastega, keda ta ei kohta enam kusagil. 

Varraku maikuu raamat, Kultuurkapitali venekeelse autori preemia 2023. (Tõlge eesti keelde Veronika Einberg.) 

Raamatu kaanetutvustus annab teada, et raamat koondab ühele Tallinna eeslinna tänavale seltskonna värvikaid tegelasi. Värvikuse vastu ei saa tõesti vaielda. Nad ise nimetavad seda maja, mille nad hõivanud on, retriidiks, aga sama hästi võiks seda ka kommuuniks kutsuda. Selle kunstiinimeste kamba tegevus on nagu üks suur lõputu ja psühhedeelne küünlapäev, kus reaalsusega kokkupuuteid küll on, aga sellest ei lasta ennast sageli segada. Terve raamatu esimese osa nägin ma kõvasti vaeva, et üldse järge pidada, kes ja kus ja miks. Ega seegi liigselt abiks olnud, et autoril oli kirjutamise ajal tekkinud lahe mõte mina- ja tema-vormi läbisegamini kasutada, ükskõik kellest ta siis parasjagu rääkis. 

Teisest osast alates läks asi natuke konkreetsemaks ja see kirju kamp võeti ükshaaval ette, nii et oli natuke kergem ennast pinnal hoida. Oli võimalik hakata tegelasi mõistma ja nende ajendeid nägema. Ja lõpuks keris veel mõne ootamatu pöörde ka sisse. 

Kuna see on eesti keelde tõlgitud raamat (väga hästi tõlgitud, olgu seegi öeldud), siis ma mõtlesin aina, mis sõnad olid seal originaalis, sest tõlkija valikud olid positiivses mõttes väga julged. Näiteks räägib ta häilitud kilbist (läikima hõõrutud), inimesele ei maksta ju nehkugi, aeg on majas naasnud oma liivolekusse, vanamees on pikk ja kuiveljas, reportaaž paistab sumbuursena (segasena), jalgratturite väljahingatavas õhus on rohkem heljeaineid kui nakatunud jalakäija omas, käib sõna särdamine (kujundlikult küll, aga kuumutamine puhastamise eesmärgil) ja inimene saab olla eneseküllane. Kõik need sõnad on Sõnaveebis olemas ja mida siis kirjandus peaks veel tegema, kui mitte meie sõnavara arendama, eks. Aga ikkagi tahaks teada, kas ka vene keeles olid need nii julged sõnavalikud.

Oli ka äärmiselt kujundlikke väljendeid, mis mulle meeldisid. Näiteks "ta on primitiivne nagu jadaühendus", "meri oli vihast valge" või "kohvimasin pistis röhkima". Esimese neist on väärt juurutamist igapäevakõnesse. :) 

Silma jäi ühe karuse kapteniks kutsutava mehe poetatud mõte väga huvitavast raamatust, mis kirjutab kokaiinist ja amfetamiinist Kolmandas Reichis. Äkki oli tegemist selle raamatuga: "Uimastid Kolmandas Reichis"?

Mis ma siis oskan kokkuvõtteks öelda. Valisin selle raamatu, kuna ma pole varem Eesti venekeelsete kirjanike töödega tutvunud. See ei olnud päriselt selline teos, mille sisse ma ise nii ära kaon, et kogu ümbritsev maailm hämuks muutub ja millest on ennast raske lahti rebida. Mingi distants meil ikkagi säilis. Sellest hoolimata on kindlasti väga palju lugejaid, kelle tassike teed see kõigiti on, sest see on tihe ja hästi kirjutatud raamat ja lugemiskogemus vastas üsna täpselt sellele, mis on kirjas ülaltoodud tsitaadis. 

Epp Petrone, Vally Ojavere "Laulgem kaasa. Vally Ojavere laulusõnad"

Elu on üllatusi täis. Nimelt olime meie rahus abituuriumiga lõpureisil Kreetal, kui kahel järjestikusel päeval saabus erinevatelt kirjastustelt küsimus, kas ma sooviksin nende raamatuid lugeda. Argo ajuvammi-raamatu blogisin ma just hommikul ära. Aga teisena pöördus minu poole Epp Petrone ja ütles, et tal oleks hea meel mulle pakkuda Vally Ojavere laulusõnade raamatut. Pakkumine oli uudne – Ivo Linna laulude raamatut ma olen küll ka lugenud, aga Vally Ojavere oli minu jaoks täiesti tundmatu nimi. Pean tunnistama, et just tänu sellele ma mõtlesin oma kolm sekundit, kas ma ikka ütlen jah, sest nagu öeldud, täiesti tundmatu kuju. (Lisaks sellele sain ma veel mõned raamatud "kauba peale", aitäh, Petrone Print!)

Nüüd ma siin siis istun, pärast puhkepäeva, mis läks raamatu lugemise ja ruutkoodide alt laulude avamise alla, mõeldes, kui ebaõiglane on elu. Kui me üldse laulude, eriti poplaulude autoreid teame, siis ikka viisi autorit. Aga sõnad on ju need, mis teevad laulu! Jah, ilmselt me teame, et Eesti kõvemad sõnade kirjutajad on Heldur Karmo, Reet Linna, Ott Arder. Aga Vally Ojavere laule teame me tegelikult ka kõik, ja mitte vähe! Ma usun, et minu generatsiooni esindajad võivad kohe laulma hakata, kui mainida pealkirju nagu "Hüvasti, Maria", "Merevaik", "Sõrmus pole see", "Laintesse heidan end", "Selliseks ma jäin", "Saagu nüüd mis saab", "Kolm kaunist sõna" jne jne jne. Neid võib siin lugema jäädagi.  

Kui ma olin juba piisavalt oimetu sellest, et me võime une pealt Ojavare tekste laulda ilma autorit teadmata, tuli mulle meelde üks tähelepanuväärne laulupeolaulik kooridele. Esitusele tuli Siiri Sisaski "Mis maa see on?" - jah, laulikus oli öeldud "viis ja sõnad Siiri Sisask". Aga kuna minul oli noorena "Mahtra sõja" soundtrack'i kassett, mille ma olin peaaegu ribadeks kuulanud, siis ma teadsin, et nende sõnade autor on Peeter Volkonski. Ei ole ülekohus isegi vürst Volkonskile võõras... 

Raamatus jooksevad laulusõnad paralleelselt Vally Ojavere enda äärmiselt traagilise elusaatusega. Pole ime, et tema tekstid ei ole niisama tilulilutamised, vaid nendes on väga sageli tihedust ja sügavust, mis poplaulukestele sageli liiga omane pole. Kuna ta ise ka estraadiorkestriga ja  varietees laulis, siis enam-vähem kõik lauljad, kes ta tekste esitanud on, kiidavad selles raamatus, kui hästi lauldavad Ojavere sõnad on. Samuti tunnetas ta selgelt ka viisi olemust, näiteks sellesama "Laintesse heidan end" juures kirjeldab ta meloodia laiust ja lennukust, ja kui refräänile mõelda, siis mitte miski sellest laiusest ja lennukusest nüüd sõnade taha küll ei jää. 

Kuna ta enda elu andis talle palju ainest tunda teravaid ja valusaid emotsioone, siis oskas ta seda ka vajadusel väga tundlikult laulusõnadesse valada. Üks minu jaoks suurimaid üllatusi oli see, et kuigi "Armastus on see" laulu tekst oli juba olemas, palus Marju Kuut Vally Ojaverel enda jaoks need sõnad uuesti kirjutada, kuna oli just hiljuti oma kallima traagiliselt kaotanud. Ojavere ise ütleb nii: "Selle laulu kokkuvõtteks on minu usk, et armastusel on vaid algus. Tõeline armastus ei lõpe mitte kunagi."

Lõppu ma ei tea. 
See lugu armastusest
katkes poolelt realt.
Jäi tühjaks leht,
kuid sellelt lugeda ma võin,
et igal tundel, mis kord
armastuseks sai,
on algus vaid.

Kui see pole ilus, siis mis üldse on? 

Aga et mitte nii kurvalt lõpetada, siis veel mõned rosinad. 

"Minu mäletamist mööda oli selle laulu ("Leib ja lilled") originaal ingliskeelne. Aga et repertuaariga pahandusi ei tekiks, pandi heliloojana kirja Raimonds Pauls. Selliseid juhtumeid oli toona palju. Pauls oli mingil hetkel küsinud: mis lugu see "Leib ja lilled" on, see toob mulle täitsa hästi sisse." :)

Teine rosin oli "Ring ümber kahvatu kuu", kus on kirjas sõnad "nüüd läheb külmaks, mis muud". "Aga kord keskööprogrammis kuulsin loodusmees Fred Jüssit kommenteerimas loodusnähtusi ja selgus, et ring ümber kuu tähendab hoopis seda, et läheb sulaks, mitte ei lähe külmaks!" 

Ja kolmas rosin oli see, mida ma teile siin ette ära ei räägi, aga kas sina teadsid, millise Eesti kuulsa pophelilooja nimi on tegelikult Igor Tsõganov? Lugege raamatut, sest raamatute lugemine teeb targemaks! 

Jonathan N. Stea "Ettevaatust, ajuvamm!"

See on nüüd nii värske raamat, et see ilmub alles paari kuu pärast. Aga kuna Triin Olvet kirjastus Argo esindajana ja samas ka raamatu tõlkijana mulle nii lahkesti eelkoopiat jagas, siis võtsin ma selle suurima rõõmuga vastu, sest Argo tavasurelike keelde pandud teadus on alati olnud huvitav ja silmiavav. Aitäh, Triin ja Argo! 

Ma ei oska öelda, kas mõni teema võiks olla praegusel hetkel veel olulisem kui see. Küsimus pole lihtsalt ajuvammis, mille ingliskeelne originaal brainrot Oxfordi aasta sõnaks valiti ja mis tähendab lihtsalt pehmet aju seoses liigse tiktokkimise, snäptšättimise või instagrammimisega. See on iga inimese isiklik valik, kui mädaks ta oma aju laseb. Raamatu teema on teadus vs pseudoteadus, ja see on juba laiem teema, sest me räägime mitte isiklikust vastutusest, vaid sõnaselgest pettusest, mille tõttu inimesed võivad kaotada nii tervise, meelerahu kui olulisi summasid raha. Kui asi puudutab füüsilisi hädasid, siis on inimesed vähem kergeusklikud, sest ravi tulemust kas on näha või ei ole. Vaimse tervise puhul aga pole asjad nii ilmsed ja just vaimse tervise toetamise pärast autor väga mures ongi. Just selliste käega mitte nii hästi katsutavate murede puhul on tavainimesel väga raske teha vahet, mis on päris ravi ja mis on lihtsalt soolapuhumine. 

"Sellele vaatamata on vaimsest tervisest tehtud äri. Teile öeldakse, et teil on vaimse tervisega kehvasti ja et seda saab raha eest osta. On vaid vaja tellida kõige värskem raamat kõige uuema kolmekümnepäevase dieedikavaga; süüa viitteist toidulisandit, millest "nemad" ei taha teile rääkida; puhastada oma keha toksiinidest "kümne lihtsa sammu" abil; viiepäevase heaoluretriidi käigus spirituaalselt ärgata või teha läbi revolutsiooniline uus teraapia, millest enamik arst pole kuulnudki. /---/ See on seksikas. See on ahvatlev. Ja see on pettus." 

Just see on raamatu põhiline sõnum: pseudoteadus on sihikule võtnud haavatavad inimesed, kes oma hädas on nõus proovima kõike, aga kes samas ei oska ka vahet teha, mis on meditsiin ja mis on haltuura. Petist ei huvita mitte kellegi heaolu, ainult raha, ja selle nimel ei ole nendele üldse probleemiks levitada midagi, mida raamatus kutsutakse elegantse ingliskeelse väljendiga pseudoprofound bullshit ehk pseudosügav pläma, mis on eesti keeles sama elegantne. (Kõrvalpõikena olgu öeldud, et siin raamatus on teisigi vahvaid termineid, nagu nt "puderkapsaatika", mis, tuleb välja, ei olnudki tõlkija tore toode, vaid guugeldades tundub isegi päris tihekasutuses olevat.) Tehakse vahet väärinfol, mis on lihtsalt valed (võib-olla teadmatusest) ja mis on desinformatsioon, mis on tahtlikult eksitav propaganda. Sinna alla käib ka see, nagu me suudaks oma mõtte jõul ja mingite vannide või teradega ravida tegelikku vaimset häiret, mis nõuab otsest sekkumist.

Depressioon ei ole sama mis paha tuju. 
OKH ei ole sama mis organiseeritus. 
ATH ei ole sama mis hüperaktiivsus. 
Ärevushäire ei ole sama mis eksamieelne stress.
PTSH ei ole sama mis ärritunud olek. 
Skisofreenia ei ole lõhestunud isiksus. 
Paanikahäire ei ole sama mis hirmu tundmine.
Bipolaarne häire ei ole sama asi mis tujukus.

Lõppkokkuvõttes ongi see raamat minu jaoks eelkõige käsiraamat neile, kes tahavad tõenduspõhisel psühholoogial/psühhiaatrial ja "udukudumise magistrite" (taas hea sõna!) mahhinatsioonidel vahet teha. Pärast põhjaliku ülevaate andmist mõlemast lõpetab Stea oma raamatu pika peatükiga nippidest, kuidas seda vahet teha. Näiteks võib pseudoteadust tunda sellest, et see pisendab negatiivseid leide (see ei töötanud, sest te ise ei mõelnud õigesti), eksperthinnangutest hoidumine (lääne meditsiin on meie ajusid pesnud mõtlema, et ainult "teaduslikud" tõendid on ainsad mõeldavad), pööratud tõendamiskoormis (meie ei pea tõestama, et meie ravi on õige, teie peate meile tõestama, et ta seda pole) või kooskõla puudumine teaduskirjandusega (sest teadusel "ei ole kõiki vastuseid" - ei ole jah, aga see ei tee olemasolevaid olematuks) jne, jätan teile endale ka midagi avastada. :) Aga on täiesti võimalik mõista, mis on pseudoteadus, ja seda oleks ju väga vaja teada, vähemasti enne sadade eurode matmist ussiõli või muude uhuu-toodete alla. 

Pildi pätsasin Triin Olveti Facebooki-postitusest

Robert Galbraith "The Cuckoo's Calling"

Kolleegiväljakutse raamat #6, rahvatantsuõpetaja soovitus. Taas kord tuli soovitus eesti keeles, aga see on minu puhkuseks laaditud ja ka ära loetud raamatutest viimane, seega rahakotisõbralikumalt ingliskeelsena. 

Ma olen juba mõni aasta mõelnud, et võiks need Galbraithi raamatud ette võtta, sest "Harry Potter" on tõesti väga hästi kirjutatud. Ega lapsed ilmaasjata neid nii hooga ei lugenud, eriti arvestades seda, kui õudselt paksud need tänapäeva laste jaoks on. Seega oli arvata, et ka krimkad sama hästi kirjutatud on. Pealegi oli nüüd põhjust ka uurida, miks J. K. Rowlingule üldse selline pseudonüüm. Ma tegelikult natuke juba arvasin ka, et küllap ta ei tahtnud mingit võrdlust "Harry Potteriga", kuna temaatika ja žanr täiesti teine. Ennast meheks luuletada on juba ka päris hea touch, aga nimi Robert tuleb väidetavalt tema poliitilise lemmiku Robert F. Kennedylt, kombineerituna ta lapsepõlve fantaasianimega Ella Galbraith. 

Uurija Cormoran Strike'i seeria koosneb seitsmest raamatust, nii et kui tahta nendega jätkata, siis on tööpõld lai, sest Rowling/Galbraith teadupärast mingite sajaleheküljeliste teostega üldse jändama ei hakka. Raamat algab Cormorani ja tema poolkogemata tööle tulnud assistendi Robini kohmakast esmakohtumisest, aga kuna meie juba praegu teame, et raamatuid on seitse, siis kogu see krobeline algus ja valestardid ikkagi päädivad sellega, et hoolimata Robini kihlatu vastuseisust, ta enda kahtlustest ja Cormorani karusest loomusest tüürib asi ikkagi selle poole, et ühe mõrvalooga see ilmselgelt ei piirdu. 

Mõrvalugu ise oli täiesti roogitav räim. Minu jaoks aga oli sedakorda lehekülgi selle loo jaoks natuke liiga palju. Ma ei tea, kui palju ma selle üle virisema peakski, sest tegelikult on taustalugu sarja jaoks ju väga oluline, aga paiguti hakkas just see taustakirjeldus pisut venima. Kindlasti ei olnud see nii järeleandmatult põnev kui "Harry Potter", mida on imelik isegi öelda, arvestades, et viimane on ikkagi lasteraamat ja Strike'i-lood peaks olema täiskasvanute pärusmaa. Aga võib-olla lõi siin lihtsalt välja ka minu lapsemeelsus. :) Õnneks said kõik õhku jäänud otsad lõpplahendusega kenasti kokku seotud, mis pole muidugi mingi ime, sest Rowling on oma tegelaste ja tegevusliinidega väga-väga hoolas. Tal on iga raamatu kohta suured tabelid ja värvikoodid, mis aitavad kõike nüansse meeles pidada. 

Nõnda ma peangi vist võtma sama seisukoha nagu Sharon Sala seeriaga – kui tuleb tahtmine krimkat lugeda, siis on Strike'i-sari täitsa arvestatav kandidaat.