Anders ja Anette de la Motte "Mõrv päikese all. Capri juhtum"

Varraku juuniraamat. Suur tänu kirjastusele!

Ma saan aru, et neid raamatututvustusi tuleb nüüd nagu Vändrast saelaudu, aga see kõik on selgitatav sellega, et ma võtsin endale suvepuhkuse alguse puhul mõne reanimeerumispäeva, sest mitte midagi produktiivset ma nagunii ei jaksanud teha. Pealegi selgus, et käesolev raamat siin lahterdus kategooriasse "pean teada saama, mis juhtus, enne magama ei lähe". 

Anders de la Motte on mulle tuttav juba Österleni mõrvade sarjast, millest praeguseni on vähemalt eesti keelde tõlgitud kaks raamatut: "Maakleri surm" ja "Antiigikaupmehe surm". Tundub, et talle kohe sobib see kahasse kirjutamine, aga see selleks. Kõik on olnud sellised muhekrimi raamatud – mitte mingit liigset verd ja õõva, surnuid ei kuku maha nagu kärbseid pärast Dihlofossi-raundi ja kogu tegevus toimub päikeselisel Capri saarel, mitte kuskil pimedas Põhja-Norras detsembrikuu ööl. Juba kaas kutsub.

Tegelased on kõik eripalgelised ja äärmiselt usutavad. Krimiraamatule sobivalt on nad voolitud välja täpselt selliseks, et kõik on natuke kahtlased, aga võivad olla ka täiesti süütud. Nad sobivad oma ametitesse ja oma rolli raamatu turismigrupis. Samuti oli reisijuht Lara nagu sõõm värsket õhku – võimekas probleemilahendaja, oma klientide eest tõeliselt emalikult hoolitsev, aga siiski mõnusalt inimlik. Uut infot nende kohta tuleb kogu aeg, aga tõesti parasjagu, nii et kogu lugu on tõesti mõnus suvelugemine, kerge ja õige kraadini põnev. Ja ka lõpplahendus oli väärt seda, et see tunnike uneajast napsata. 

Omaette väärtus on muidugi selle raamatu juures Capri saar ise. Esiteks ma juba mainisin seda mõnusat päikeselist õhkkonda, mis rootsi krimikirjanikke viimasel ajal kuidagi nordic noir'ist rohkem võlunud on, kui mõelda kasvõi Sandhami mõrvalugudele. Aga kuna meil on juba selline võimekas reisijuht Lara näol kaasas, siis saab raamatust ka üsna hea ülevaate Capri saare olulistest punktidest ja ajaloost. Mine või ise oma silmaga üle vaatama! 

Ütlen veel paar sõna autorite kohta ka. Anders de la Motte on endine politseinik, mistõttu ta tunneb ala nii-öelda voodri poolt. Tema naine Anette on keeleõpetaja, õpikute autor ja toimetaja, mis võib olla üheks põhjuseks, miks "Capri juhtumit" on nii mõnus ja lobe lugeda. Ka raamatu tegevuspaiga valik saab selgemaks, kui teada, et Anette on Itaalia päritolu ja et tema perel on Napoli lähedal juba neljandat põlve restoran pidada. "Capri juhtum" on talle aga esimene ilukirjanduslik käeharjutus.

Kuna raamat on täesti tutikas, siis ma teen Jaan Martinsoni asemel (kes seda ilmselt lugenud veel pole) selle krimiraamatu soovituse nüüd ise ära: loetagu! Jään ootama sarja järgmisi osi, samuti nagu ka Österleni järgmisi osi, sest loodetavasti pole de la Motte ainult tõhus sarjaalustaja, vaid ka -jätkaja!

Laur Lomper / Tõnu Oja "Vahi kuue paiku vahi kuue paiku. Vaata umbes kell kuus valvuri pintsaku paranduslappe"

Luuletasin luuletuse esimese rea,
teine sama soojaga sai kirja.
Kolmas nõudis riimi ning sai sellepärast hea,
neljas tuli pähe õhtul hilja. 

VIiendamast pihta hakkas sootuks teine salm,
kuues andis informatsiooni.
Seitsmes tuli ruttu, ehkki tulemus on halb, 
kaheksas on täis inspiratsiooni. 

Üheksandas avaldub mu ilus iseloom,
kümnes on mu luuletuse rosin.
Rida number üksteist, see on puhas elukool – 
viimasega täis saab priske tosin.

Kolleegiväljakutse #7, vene keele õpetaja soovitus. 

Ma olin sellest raamatust kuulnud, aga nagu minuga sageli juhtub, oli minust kuidagi mööda läinud see info, et Laur Lomper on Tõnu Oja enda pseudonüüm, mille all ta näiteks laulusõnu kirjutas. Aga see häbiplekk ka nüüd maha pühitud. Ilmselt on oluline ka ära märkida, et see on juba pikalt raamatumüügi edetabelites, ehk siis läheb avalikkusele väga korda. 

Olles nüüd need luuletused-laulusõnad-näidendite värsstekstid läbi lugenud, võin kinnitada, et populaarne on see kogumik kindlasti asja eest. Siin on kõike: vemmalvärsse, tõsiseid ja südamlikke luuletusi, laulusõnu, teatrivärsse. Tõnu Oja poole peal on terve ports näiteks pühendusega luuletusi, ja kui enamasti initsiaalist ei selgu, kellele see pühendus mõeldud on, siis Reinule pühendatud "Vennalvärsi" puhul kahtlusi ei ole. (Küll see "vennalvärss" on hea leid!) Samuti meeldis mulle väga tema värsivormis kirjavahetus lapselaps Elo-Mirdiga, kui Mirt kuskil soojal maal puhkas. Vanaisa kirjutab oma juhtumistest ja Mirt vastab, samuti värsivormis, ühe erandiga – kui vanaisa kurdab, et on käele haiget teinud, tuleb vastuseks konkreetne: "Mine haiglasse!" 😆 (Möödaminnes tasub mainimist, et see näitleja-amet on ka mingi dünastiavärk, sest loomulikult on Tõnu Oja poeg Kaarel näitleja, kes on abielus näitleja Ursula Ratassepaga ja see väike naaskel Elo-Mirt on juba neljas filmis osalenud, osades häälega ja osades kogu täiega). 

Laulutekstidega on nõnda, nagu ma juba Vally Ojavere raamatust blogides ütlesin: ega me ei tea, kes neid tekste tegelikult kirjutab. Mina ei ole küll suur Zorbase kuulaja ja Rembetesi-nimelisest kollektiivist polnud ma kuulnudki, nii et see Oja Kreeka-vaimustus on minust mööda läinud. Küll aga avastasin ma enda suureks üllatuseks, et mõnda tema teksti tean ma juba ammu ja peaaegu peast. Näiteks seda (L'Doradole on ta tegelikult palju tekste kirjutanud):

Inetu, kuid ilus  

Ei leidnud VLÜ esitust, aga see ka: Meremehe püksikumm 

Ei ole vist ka liiga suur ime, et raamatus on palju luuletusi, mis on kuidagi seotud teatriga. Kui need ei ole värsid etenduste jaoks, siis on nad kuidagi "temaatiliselt teatraalsed", nt luuletus pealkirjaga "Raadioteater 95" või mõni teine, kust lihtsalt tuntud nimed läbi jooksevad. Ja on niisama päevakajalisi luuletusi. 

Kokkuvõtteks võibki öelda, et see on vist kõige mitmekesisem luulekogu, mida ma üldse lugenud olen, just tänu sellele, et Oja ei ole nii-öelda klassikaline luuletaja, vaid kirjutab paljuski tellimustöid. Samas ei jäta ka need tellimustööd kuidagi "tellitud-tehtud" muljet. Need on head värsid ja sisurikkad tekstid. 

Lõpetan Sepo Seemani sõnadega raamatu keskelt (kus Laur Lomper ja Tõnu Oja kokku saavad): "Üks asi on siin ilmas päris kindel: kui soovid midagi südamlikku ja ühtlasi tõsist laulu sisse panna, siis pöördu alati Laur Lomperi poole. Ta oskab ühe reaga rohkem öelda kui mõni terve lehekülje rind-, põim- ja kiillausetega. Vaat selles tema fenomenaalsus seisnebki." 

Andrei Ivanov "Hella tähe all"

Mina kummardusin raamatu kohale, kirjutasin pühendusi väga aeglaselt, soovides mu ootamatule-aimamatule lugejale meeldivaid elamusi, soovides talle, et mu raamatu seltsis veedetav aeg ei mööduks tema jaoks märkamatult ja jälgi jätmata, vaid paistaks rännakuna mööda aeglast jõge, mis on kohati lai ja sile, kohati aga kiirevooluline, huvitavate reisikaaslaste ja hingematvate vaadetega, ja üldiselt soovisin talle turvalist reisi iseenda sisse koos tegelastega, keda ta ei kohta enam kusagil. 

Varraku maikuu raamat, Kultuurkapitali venekeelse autori preemia 2023. (Tõlge eesti keelde Veronika Einberg.) 

Raamatu kaanetutvustus annab teada, et raamat koondab ühele Tallinna eeslinna tänavale seltskonna värvikaid tegelasi. Värvikuse vastu ei saa tõesti vaielda. Nad ise nimetavad seda maja, mille nad hõivanud on, retriidiks, aga sama hästi võiks seda ka kommuuniks kutsuda. Selle kunstiinimeste kamba tegevus on nagu üks suur lõputu ja psühhedeelne küünlapäev, kus reaalsusega kokkupuuteid küll on, aga sellest ei lasta ennast sageli segada. Terve raamatu esimese osa nägin ma kõvasti vaeva, et üldse järge pidada, kes ja kus ja miks. Ega seegi liigselt abiks olnud, et autoril oli kirjutamise ajal tekkinud lahe mõte mina- ja tema-vormi läbisegamini kasutada, ükskõik kellest ta siis parasjagu rääkis. 

Teisest osast alates läks asi natuke konkreetsemaks ja see kirju kamp võeti ükshaaval ette, nii et oli natuke kergem ennast pinnal hoida. Oli võimalik hakata tegelasi mõistma ja nende ajendeid nägema. Ja lõpuks keris veel mõne ootamatu pöörde ka sisse. 

Kuna see on eesti keelde tõlgitud raamat (väga hästi tõlgitud, olgu seegi öeldud), siis ma mõtlesin aina, mis sõnad olid seal originaalis, sest tõlkija valikud olid positiivses mõttes väga julged. Näiteks räägib ta häilitud kilbist (läikima hõõrutud), inimesele ei maksta ju nehkugi, aeg on majas naasnud oma liivolekusse, vanamees on pikk ja kuiveljas, reportaaž paistab sumbuursena (segasena), jalgratturite väljahingatavas õhus on rohkem heljeaineid kui nakatunud jalakäija omas, käib sõna särdamine (kujundlikult küll, aga kuumutamine puhastamise eesmärgil) ja inimene saab olla eneseküllane. Kõik need sõnad on Sõnaveebis olemas ja mida siis kirjandus peaks veel tegema, kui mitte meie sõnavara arendama, eks. Aga ikkagi tahaks teada, kas ka vene keeles olid need nii julged sõnavalikud.

Oli ka äärmiselt kujundlikke väljendeid, mis mulle meeldisid. Näiteks "ta on primitiivne nagu jadaühendus", "meri oli vihast valge" või "kohvimasin pistis röhkima". Esimese neist on väärt juurutamist igapäevakõnesse. :) 

Silma jäi ühe karuse kapteniks kutsutava mehe poetatud mõte väga huvitavast raamatust, mis kirjutab kokaiinist ja amfetamiinist Kolmandas Reichis. Äkki oli tegemist selle raamatuga: "Uimastid Kolmandas Reichis"?

Mis ma siis oskan kokkuvõtteks öelda. Valisin selle raamatu, kuna ma pole varem Eesti venekeelsete kirjanike töödega tutvunud. See ei olnud päriselt selline teos, mille sisse ma ise nii ära kaon, et kogu ümbritsev maailm hämuks muutub ja millest on ennast raske lahti rebida. Mingi distants meil ikkagi säilis. Sellest hoolimata on kindlasti väga palju lugejaid, kelle tassike teed see kõigiti on, sest see on tihe ja hästi kirjutatud raamat ja lugemiskogemus vastas üsna täpselt sellele, mis on kirjas ülaltoodud tsitaadis. 

Epp Petrone, Vally Ojavere "Laulgem kaasa. Vally Ojavere laulusõnad"

Elu on üllatusi täis. Nimelt olime meie rahus abituuriumiga lõpureisil Kreetal, kui kahel järjestikusel päeval saabus erinevatelt kirjastustelt küsimus, kas ma sooviksin nende raamatuid lugeda. Argo ajuvammi-raamatu blogisin ma just hommikul ära. Aga teisena pöördus minu poole Epp Petrone ja ütles, et tal oleks hea meel mulle pakkuda Vally Ojavere laulusõnade raamatut. Pakkumine oli uudne – Ivo Linna laulude raamatut ma olen küll ka lugenud, aga Vally Ojavere oli minu jaoks täiesti tundmatu nimi. Pean tunnistama, et just tänu sellele ma mõtlesin oma kolm sekundit, kas ma ikka ütlen jah, sest nagu öeldud, täiesti tundmatu kuju. (Lisaks sellele sain ma veel mõned raamatud "kauba peale", aitäh, Petrone Print!)

Nüüd ma siin siis istun, pärast puhkepäeva, mis läks raamatu lugemise ja ruutkoodide alt laulude avamise alla, mõeldes, kui ebaõiglane on elu. Kui me üldse laulude, eriti poplaulude autoreid teame, siis ikka viisi autorit. Aga sõnad on ju need, mis teevad laulu! Jah, ilmselt me teame, et Eesti kõvemad sõnade kirjutajad on Heldur Karmo, Reet Linna, Ott Arder. Aga Vally Ojavere laule teame me tegelikult ka kõik, ja mitte vähe! Ma usun, et minu generatsiooni esindajad võivad kohe laulma hakata, kui mainida pealkirju nagu "Hüvasti, Maria", "Merevaik", "Sõrmus pole see", "Laintesse heidan end", "Selliseks ma jäin", "Saagu nüüd mis saab", "Kolm kaunist sõna" jne jne jne. Neid võib siin lugema jäädagi.  

Kui ma olin juba piisavalt oimetu sellest, et me võime une pealt Ojavare tekste laulda ilma autorit teadmata, tuli mulle meelde üks tähelepanuväärne laulupeolaulik kooridele. Esitusele tuli Siiri Sisaski "Mis maa see on?" - jah, laulikus oli öeldud "viis ja sõnad Siiri Sisask". Aga kuna minul oli noorena "Mahtra sõja" soundtrack'i kassett, mille ma olin peaaegu ribadeks kuulanud, siis ma teadsin, et nende sõnade autor on Peeter Volkonski. Ei ole ülekohus isegi vürst Volkonskile võõras... 

Raamatus jooksevad laulusõnad paralleelselt Vally Ojavere enda äärmiselt traagilise elusaatusega. Pole ime, et tema tekstid ei ole niisama tilulilutamised, vaid nendes on väga sageli tihedust ja sügavust, mis poplaulukestele sageli liiga omane pole. Kuna ta ise ka estraadiorkestriga ja  varietees laulis, siis enam-vähem kõik lauljad, kes ta tekste esitanud on, kiidavad selles raamatus, kui hästi lauldavad Ojavere sõnad on. Samuti tunnetas ta selgelt ka viisi olemust, näiteks sellesama "Laintesse heidan end" juures kirjeldab ta meloodia laiust ja lennukust, ja kui refräänile mõelda, siis mitte miski sellest laiusest ja lennukusest nüüd sõnade taha küll ei jää. 

Kuna ta enda elu andis talle palju ainest tunda teravaid ja valusaid emotsioone, siis oskas ta seda ka vajadusel väga tundlikult laulusõnadesse valada. Üks minu jaoks suurimaid üllatusi oli see, et kuigi "Armastus on see" laulu tekst oli juba olemas, palus Marju Kuut Vally Ojaverel enda jaoks need sõnad uuesti kirjutada, kuna oli just hiljuti oma kallima traagiliselt kaotanud. Ojavere ise ütleb nii: "Selle laulu kokkuvõtteks on minu usk, et armastusel on vaid algus. Tõeline armastus ei lõpe mitte kunagi."

Lõppu ma ei tea. 
See lugu armastusest
katkes poolelt realt.
Jäi tühjaks leht,
kuid sellelt lugeda ma võin,
et igal tundel, mis kord
armastuseks sai,
on algus vaid.

Kui see pole ilus, siis mis üldse on? 

Aga et mitte nii kurvalt lõpetada, siis veel mõned rosinad. 

"Minu mäletamist mööda oli selle laulu ("Leib ja lilled") originaal ingliskeelne. Aga et repertuaariga pahandusi ei tekiks, pandi heliloojana kirja Raimonds Pauls. Selliseid juhtumeid oli toona palju. Pauls oli mingil hetkel küsinud: mis lugu see "Leib ja lilled" on, see toob mulle täitsa hästi sisse." :)

Teine rosin oli "Ring ümber kahvatu kuu", kus on kirjas sõnad "nüüd läheb külmaks, mis muud". "Aga kord keskööprogrammis kuulsin loodusmees Fred Jüssit kommenteerimas loodusnähtusi ja selgus, et ring ümber kuu tähendab hoopis seda, et läheb sulaks, mitte ei lähe külmaks!" 

Ja kolmas rosin oli see, mida ma teile siin ette ära ei räägi, aga kas sina teadsid, millise Eesti kuulsa pophelilooja nimi on tegelikult Igor Tsõganov? Lugege raamatut, sest raamatute lugemine teeb targemaks! 

Jonathan N. Stea "Ettevaatust, ajuvamm!"

See on nüüd nii värske raamat, et see ilmub alles paari kuu pärast. Aga kuna Triin Olvet kirjastus Argo esindajana ja samas ka raamatu tõlkijana mulle nii lahkesti eelkoopiat jagas, siis võtsin ma selle suurima rõõmuga vastu, sest Argo tavasurelike keelde pandud teadus on alati olnud huvitav ja silmiavav. Aitäh, Triin ja Argo! 

Ma ei oska öelda, kas mõni teema võiks olla praegusel hetkel veel olulisem kui see. Küsimus pole lihtsalt ajuvammis, mille ingliskeelne originaal brainrot Oxfordi aasta sõnaks valiti ja mis tähendab lihtsalt pehmet aju seoses liigse tiktokkimise, snäptšättimise või instagrammimisega. See on iga inimese isiklik valik, kui mädaks ta oma aju laseb. Raamatu teema on teadus vs pseudoteadus, ja see on juba laiem teema, sest me räägime mitte isiklikust vastutusest, vaid sõnaselgest pettusest, mille tõttu inimesed võivad kaotada nii tervise, meelerahu kui olulisi summasid raha. Kui asi puudutab füüsilisi hädasid, siis on inimesed vähem kergeusklikud, sest ravi tulemust kas on näha või ei ole. Vaimse tervise puhul aga pole asjad nii ilmsed ja just vaimse tervise toetamise pärast autor väga mures ongi. Just selliste käega mitte nii hästi katsutavate murede puhul on tavainimesel väga raske teha vahet, mis on päris ravi ja mis on lihtsalt soolapuhumine. 

"Sellele vaatamata on vaimsest tervisest tehtud äri. Teile öeldakse, et teil on vaimse tervisega kehvasti ja et seda saab raha eest osta. On vaid vaja tellida kõige värskem raamat kõige uuema kolmekümnepäevase dieedikavaga; süüa viitteist toidulisandit, millest "nemad" ei taha teile rääkida; puhastada oma keha toksiinidest "kümne lihtsa sammu" abil; viiepäevase heaoluretriidi käigus spirituaalselt ärgata või teha läbi revolutsiooniline uus teraapia, millest enamik arst pole kuulnudki. /---/ See on seksikas. See on ahvatlev. Ja see on pettus." 

Just see on raamatu põhiline sõnum: pseudoteadus on sihikule võtnud haavatavad inimesed, kes oma hädas on nõus proovima kõike, aga kes samas ei oska ka vahet teha, mis on meditsiin ja mis on haltuura. Petist ei huvita mitte kellegi heaolu, ainult raha, ja selle nimel ei ole nendele üldse probleemiks levitada midagi, mida raamatus kutsutakse elegantse ingliskeelse väljendiga pseudoprofound bullshit ehk pseudosügav pläma, mis on eesti keeles sama elegantne. (Kõrvalpõikena olgu öeldud, et siin raamatus on teisigi vahvaid termineid, nagu nt "puderkapsaatika", mis, tuleb välja, ei olnudki tõlkija tore toode, vaid guugeldades tundub isegi päris tihekasutuses olevat.) Tehakse vahet väärinfol, mis on lihtsalt valed (võib-olla teadmatusest) ja mis on desinformatsioon, mis on tahtlikult eksitav propaganda. Sinna alla käib ka see, nagu me suudaks oma mõtte jõul ja mingite vannide või teradega ravida tegelikku vaimset häiret, mis nõuab otsest sekkumist.

Depressioon ei ole sama mis paha tuju. 
OKH ei ole sama mis organiseeritus. 
ATH ei ole sama mis hüperaktiivsus. 
Ärevushäire ei ole sama mis eksamieelne stress.
PTSH ei ole sama mis ärritunud olek. 
Skisofreenia ei ole lõhestunud isiksus. 
Paanikahäire ei ole sama mis hirmu tundmine.
Bipolaarne häire ei ole sama asi mis tujukus.

Lõppkokkuvõttes ongi see raamat minu jaoks eelkõige käsiraamat neile, kes tahavad tõenduspõhisel psühholoogial/psühhiaatrial ja "udukudumise magistrite" (taas hea sõna!) mahhinatsioonidel vahet teha. Pärast põhjaliku ülevaate andmist mõlemast lõpetab Stea oma raamatu pika peatükiga nippidest, kuidas seda vahet teha. Näiteks võib pseudoteadust tunda sellest, et see pisendab negatiivseid leide (see ei töötanud, sest te ise ei mõelnud õigesti), eksperthinnangutest hoidumine (lääne meditsiin on meie ajusid pesnud mõtlema, et ainult "teaduslikud" tõendid on ainsad mõeldavad), pööratud tõendamiskoormis (meie ei pea tõestama, et meie ravi on õige, teie peate meile tõestama, et ta seda pole) või kooskõla puudumine teaduskirjandusega (sest teadusel "ei ole kõiki vastuseid" - ei ole jah, aga see ei tee olemasolevaid olematuks) jne, jätan teile endale ka midagi avastada. :) Aga on täiesti võimalik mõista, mis on pseudoteadus, ja seda oleks ju väga vaja teada, vähemasti enne sadade eurode matmist ussiõli või muude uhuu-toodete alla. 

Pildi pätsasin Triin Olveti Facebooki-postitusest

Robert Galbraith "The Cuckoo's Calling"

Kolleegiväljakutse raamat #6, rahvatantsuõpetaja soovitus. Taas kord tuli soovitus eesti keeles, aga see on minu puhkuseks laaditud ja ka ära loetud raamatutest viimane, seega rahakotisõbralikumalt ingliskeelsena. 

Ma olen juba mõni aasta mõelnud, et võiks need Galbraithi raamatud ette võtta, sest "Harry Potter" on tõesti väga hästi kirjutatud. Ega lapsed ilmaasjata neid nii hooga ei lugenud, eriti arvestades seda, kui õudselt paksud need tänapäeva laste jaoks on. Seega oli arvata, et ka krimkad sama hästi kirjutatud on. Pealegi oli nüüd põhjust ka uurida, miks J. K. Rowlingule üldse selline pseudonüüm. Ma tegelikult natuke juba arvasin ka, et küllap ta ei tahtnud mingit võrdlust "Harry Potteriga", kuna temaatika ja žanr täiesti teine. Ennast meheks luuletada on juba ka päris hea touch, aga nimi Robert tuleb väidetavalt tema poliitilise lemmiku Robert F. Kennedylt, kombineerituna ta lapsepõlve fantaasianimega Ella Galbraith. 

Uurija Cormoran Strike'i seeria koosneb seitsmest raamatust, nii et kui tahta nendega jätkata, siis on tööpõld lai, sest Rowling/Galbraith teadupärast mingite sajaleheküljeliste teostega üldse jändama ei hakka. Raamat algab Cormorani ja tema poolkogemata tööle tulnud assistendi Robini kohmakast esmakohtumisest, aga kuna meie juba praegu teame, et raamatuid on seitse, siis kogu see krobeline algus ja valestardid ikkagi päädivad sellega, et hoolimata Robini kihlatu vastuseisust, ta enda kahtlustest ja Cormorani karusest loomusest tüürib asi ikkagi selle poole, et ühe mõrvalooga see ilmselgelt ei piirdu. 

Mõrvalugu ise oli täiesti roogitav räim. Minu jaoks aga oli sedakorda lehekülgi selle loo jaoks natuke liiga palju. Ma ei tea, kui palju ma selle üle virisema peakski, sest tegelikult on taustalugu sarja jaoks ju väga oluline, aga paiguti hakkas just see taustakirjeldus pisut venima. Kindlasti ei olnud see nii järeleandmatult põnev kui "Harry Potter", mida on imelik isegi öelda, arvestades, et viimane on ikkagi lasteraamat ja Strike'i-lood peaks olema täiskasvanute pärusmaa. Aga võib-olla lõi siin lihtsalt välja ka minu lapsemeelsus. :) Õnneks said kõik õhku jäänud otsad lõpplahendusega kenasti kokku seotud, mis pole muidugi mingi ime, sest Rowling on oma tegelaste ja tegevusliinidega väga-väga hoolas. Tal on iga raamatu kohta suured tabelid ja värvikoodid, mis aitavad kõike nüansse meeles pidada. 

Nõnda ma peangi vist võtma sama seisukoha nagu Sharon Sala seeriaga – kui tuleb tahtmine krimkat lugeda, siis on Strike'i-sari täitsa arvestatav kandidaat. 

Rebecca Yarros "Fourth wing"

Kolleegiväljakutse raamat #5. Samuti emakeeleõpetaja (teine küll), samuti soovitatud eestikeelsena, aga mulle lugerisse tuli siiski originaal. 

Puhkusel olles ütlesin kolleegidele, et ma loen lastekat. :) Noorteulmekana ta mõeldud ongi, sest mingil seletamatul kombel on fantaasiaulme lastele nagu mesi kärbestele. Võib-olla pole ta küll nii ülipopulaarne nagu "Harry Potter", aga on siiski suhteliselt arvestatavalt samas kaalukategoorias. 

Ega me päris detailselt toimumispaika ei tea, olgu see või täitsa väljamõeldis. Midagi me Navarrast (ei, mitte sellest, mida me päris ajaloost teame) ja selle ajaloost küll õpime, aga rahulikku päeva seal ei näe. Piirid on pidevas ohus ja et neid kaitsta, on vaja välja koolitada loheratsanikke. Lohedeni jõudmiseks peab aga kõvasti vaeva nägema (loe: ellu jääma). Juba Bagiathi sõjakooli minek saab nii mõnelegi saatuslikuks, samuti pole üldse ebatavaline, et lihtsalt igapäevaste sparringusessioonide ajal surma saadakse. Nii sõelutakse välja parimad. 

Alguses ma mõtlesin, et see pole ikka üldse minu raamat. Ega ta tegelikult polnudki, aga sellest hetkest, kui mängu tulid lohed ja ma sain aru, et esiteks nad räägivad inimestega ja teiseks on nendel suurepärane kuiv huumor, läks asi palju lahedamaks. Ei jõudnud ära oodata, millal need lohed jälle platsi ilmuvad ja mõne tabava märkuse teevad. Ja kui Tairn on suur ja võimas, siis see Andarna on lihtsalt nii nunnu, et kogu aeg tahaks talle pai teha. 

Nii suur fänn ma ei ole, et järgmisi osi lugeda, aga noortele ma usun küll, et see väga meeldib. Kirjutatud on ju hästi ja raamatupoodide tutvustustest tundub mulle, et Tiina Randuse tõlge võiks täitsa lahe olla ("bonding", mille käigus lohe endale ratsaniku valib, on tõlgitud lõastamiseks ja minu meelest on see nutikas valik).

Kellele siis soovitada. Kindlasti noortele ja/või fantaasia/ulme austajale. Soovitatav on üldine lugemishuvi, sest 516 lehekülge ei ole noortele ja lastele võib-olla naljaasi. 

Sharon Sala "Going Once"

Kolleegiväljakutse raamat #4, emakeeleõpetaja soovitus. Tema luges küll eesti keeles, aga kuna mul oli vaja e-lugerisse puhkuseraamatuid laadida, siis tuli odavam versioon originaalkeeles. 

Kuna tegemist on sarja esimese raamatuga, siis see on alalõpmata üks igavene nuhtlus – tuleb langetada põhimõtteline otsus, kas lugeda sarja edasi või ei. Ütleme siis nõnda, et kui ma tunnen, et ma tahan vahepeale üht kiiret värskendavat krimkat ja näiteks Doggerlandi-sarjas uut raamatut ei tule, siis on Sala nimekirjas küll. 

Alapealkirja järgi on tegemist sarjaga "Loodusjõud" ja loogiliselt tundub, et igas raamatus on oodata isesorti stiihiat. Esimeses osas toimub tohutu üleujutus, milles juba isegi inimesed surevad, aga selle varjus tegutseb ka sarimõrvar. Puhtjuhuslikult näeb aga siiani puhtalt pääsenud kurilase järjekordset tegu pealt kunstnik Nola Landry. Kui see uudis pressi lekib, on Nola elu otseses ohus ja sarimõrvari jälil kohale tulnud kolmel FBI musketäril tuleb peale uurimistöö ka Nolat kaitsta. 

Järgnevad spoilerid. 

Ma ei tea, kas mind peaks heidutama, et siin raamatus on nii palju asju "õigesti tehtud". No näiteks peab otse loomulikult kaitset vajav tunnistaja olema kaunis noor naine. Parem oleks, kui tal oleks ühe FBI-agendiga lahendamata armulugu. Aga oih, ongi ju! Lahendamata armulugu ja pikk põrnitsemine laheneb ühe lausega (mina poleks küll nii kergelt alla andnud, aga ma ei ole muidugi ilus noor ohus oleva eluga neiu. Lisaks sellele tuleb raamatus ka riburadapidi deus ex machina'id, sest see "damsel in distress" peab ometi ka surmasuhu sattuma (mitu korda) ja teda tuleb siis rüütellikult päästa. Ja lõpeb loomulikult kõige põnevama koha peal, sest lahenduse saame kätte, aga midagi jääb ikka pooleli ka, sest muidu ei saa sarja edasi kirjutada. 

Aga nagu ma juba alguses ütlesin, tegelikult oli see raamat täitsa põnev ja ma ikka lugesin ta isuga ja paari päevaga läbi. Vaikselt tunnistan ka üles, et laadisin endale puhkuseks neli raamatut ja mõtlesin, et ma naaaatukene piilun selle Sala algust. See lõppes sellega, et ma polnud veel puhkusele jõudnudki, kui raamat juba läbi oli. :) Raamat on lihtne ja pretensioonitu, aga hoidis juures ja seega oli see väga mõnusaks ajuloputuseks. Ja tegelikult tahaks ju ikka teada ka, kuidas Nola ja Tate'i lugu edasi läheb (loodetavasti on ka teised toredad jõmmid järgmistes osades kohal). 

Lõpetuseks väike faktoid: Sharon Sala on pseudonüüm, tegelikkuses on autori nimi Dinah McCall.

 

Èdouard Louis "Kes tappis mu isa"

Varraku kuuraamat, ei mäleta, millise kuu. :) Aga suur aitäh! 

Ma olin äärmiselt üllatunud, kui avastasin, et "Kes tappis mu isa" on varasem raamat kui "Muutuda: meetod".  "Muutuda: meetod" on väga tugev lugu igatsusest millegi muu järele, kuna noor Eddy polnud rahul ei oma kodu, linna ega vanematega. Oma isa näitab Louis seal üsna negatiivses valguses kuni raamatu lõpuni välja, sest alles kodust kaua ära olnuna hakkab ta oma vanemaid mõistma ja selle kaudu on võimalik nendele andestada. 

"Kes tappis mu isa" on aga tervenisti nagu indulgents isale. Raamat on küll pisike, aga äärmiselt tuumakas. Louis otsib ja ka leiab oma lapsepõlvest hetki, mis kas isa olemust selgitavad või mis olid nende ühised toredad momendid. Nii koorub aegapidi lahti lugu isast, kelle äraolek on enamasti Eddyle rõõmuks ja kes igasugust naiselikku riietust meeste juures jälestab, aga kes paar korda pojale vahele jääb – kas siis sellega, et ooperit vaadates pisara pühib või sellega, et tal on sahtlipõhjas noorusest jäänud pilt, kus ta on riietunud cheerleader'iks ja näeb selle juures õnnelik välja. See on mees, kelle lapsepõlve juurde kuulus vägivaldne isa, kes lõpuks pere ka maha jättis. See on mees, kes on püüdnud hoolimata elus tõmmatud halbade kaartide siiski peret ära toita. Ja nii on Eddie sunnitud ütlema: "Mulle tundub tihti, et ma armastan sind." 

Ma proovin midagi sõnastada. Kui ma sellele täna mõtlen, on mul tunne, et su elu on olnud sinu tahte vastu – ja tõepoolest üleni sinu enda vastu – teatavat sorti negatiivne eksistents. Sul ei olnud raha, sa ei saanud õppida, sa ei saanud reisida, sa ei saanud oma unistusi ellu viia. Sinu elu saab keeles kirjeldada ainult läbi eituse. 

Raamat on jaotatud kolme ossa, nii pisuke kui see ka on. Esimene koosnebki mälupiltidest, mis Eddyl oma lapsepõlvest isaga seonduvad. Teine osa võtab juba vaikselt ette raamatu pealkirja, alustades sellest, kuidas Eddy poolvend oma kasuisa kallale läheb. Aga kolmandas osas läheb Louis juba väga konkreetseks, lugedes ette kõik suured poliitikud, kelle võimuloleku ajal võeti vastu seadused, mis tema tööõnnetuse tagajärjel invaliidiks muutunud isast tegi riigi silmis lihtsalt loodri, puhtalt sellepärast, et ta ei töötanud. See, miks ta töötada ei saanud, ei omanud poliitikute jaoks mingit tähtsust. Nii jõuabki ta järeldusele, et neli järjestikust presidenti on paras vastus raamatu pealkirjas esitatud küsimusele. Väikese inimese suur mure ja omaenda elu lõksu sattumine ei huvita lihtsalt mitte kui kedagi. 

Ma sain sellest aru, kui ma Pariisi elama läksin, kaugele sinust: domineerijate klass võib kritiseerida vasakpoolset valitsust, nad võivad kritiseerida parempoolset valitsust, aga ükski valitsus ei põhjusta neil mitte kunagi seedeprobleeme, ükski valitsus ei murra kunagi nende selga, ükski valitsus ei vii neid kunagi mere äärde. Poliitika ei muuda nende elu, või kui, siis väga vähe. See on samuti kummaline, nemad on need, kes teevad poliitikat, aga poliitikal pole nende elule peaaegu mingisugust mõju. Domineerijate klassi jaoks on poliitika enamasti esteetiline probleem: mõtlemise viis, maailmanägemise viis, oma isiku konstrueerimise viis. Meie jaoks oli see elu ja surma küsimus. 

Nii ongi vast kohane jätta raamatu žanr lihtsalt määratlemata. Algab see memuaarina, aga lõpeb väga terava ühiskonnakriitilise esseega, mille lugemine teeb korraga nii kurvaks kui kurjaks. Küll aga tahan kindlasti öelda, et kuigi "Kes tappis mu isa" tõlkija ei ole Tõnu Õnnepalu (nagu "Muutuda: meetodil"), siis Heli Allik ei jää küll kuidagi alla. Huvitav ongi, et kuigi stiililt on kaks raamatut tuntavalt erinevad, ei oska ma isegi arvata, kas tegemist on tõlkijate erineva käekirjaga – pigem ma arvan, et ka originaalis on need stiili poolest erinevad, kuna sisu on lihtsalt hoopis teine. Eks kirjanik valib vahendid vastavalt eesmärgile. 

Eva Koff "Õhuskõndija"

"Mina olen maa peal ainuüksi selleks, et lennata..." Aga mina? Kas mina julgen ka niimoodi mõtelda? Mitte ainult mõtelda, kas ma julgen niimoodi ka kõnelda? Kas või koolitunnis kõigi ees, kui härra Bergmann vaatab oma kanakullikulmude alt minu poole ja nõuab, et ma kõval häälel piiblisalmi ette loeksin? Või omas kodus, kui ma varruka otsa pitsiriba õmblen ja oma sõrmeotsad katki torgin ja kodused on siinsamas ja kuulevad kõik? Või siis, kui ma kükitan tammepuus oma puutroonil, kust keegi mind ilmaski otsida ei oska ja millest paremat kohta ei ole olemaski? Kas ma julgen ikka mõtelda ja valjul häälel ütelda, et ma tahan lennata, et ühel päeval ma lendan tõeliselt? Ütelda, mida ma tõeliselt mõtlen? Kõigile, ka emale? 

** 

Mõne hetke pärast ta peatub, heidab pikali. Keerab end selili, jääb taevasse vaatama. Maast imbub niiskust. Lõoke seisab oma kohal, võbeleb kergelt, siristab. Ta mahub Nora sisse. Kõik mahub Nora sisse: taevas ja rohumaa, aurav maa ja jõgi, mis hääletult oma sängis mööda libiseb, helkivad jõekalad madalas vetikate vahel, toomingad, aruheinad ja kassikäpad, lõhenevate tüvedega pajud eemal jalgtee ääres, linnud taevas, hiirekõrvus okstes, otse luhale puhutud pesades. Nora peas, kõhus, rinnal, kudistamas, kluugutamas, lõõritamas kevadest, nokad pärani lahti, suled kohevil, küünised pihikuriidesse torgatud... Kõik mahub täna Nora sisse. 

Varraku aprilliraamat, aitäh! 

Vahel on väga raske Varraku raamatutest valikut teha, aga see oli no-brainer. Eva Koffi "Sinine mägi" on üks neist raamatutest, mille sisu võib-olla liiga hästi ei mäleta, aga veel aastaid hiljem on mulje sellest jätkuvalt väga tugev. "Sinise mäe" juures võlus mind suur detailirohkus, autori võime märgata-märgata-märgata pisimaidki nüansse ja kolme naise vaatlemine nii täpselt, justkui lahanuks ta oma tegelasi rakutuumani välja.

Sama ilusalt detailne oli ka "Õhuskõndija" kahe naise lugu, Magda ja Nora lugu. Raamatu tegevus viib meid 19. sajandi lõpust 1914. aasta keskele. Selle jooksul saab kõigepealt täiskasvanuks Magda ja seejärel Nora. Nende elud põimuvad, kui Nora isa abiellub Magdaga. Kõik oleks nagu hästi, aga siis teeb Magda mees Leo võlausaldajate eest vehkat ja naine peab sellega kuidagi toime tulema. Ka Noral on abielus ja emana omad probleemid. Kumb oli õnnelikum, kumb kannatas rohkem – kas Magda, kes tõesti sai teada, mis on armastus, aga sellest siis päevapealt selgitusteta ilma jäi, või Nora, kelle elu polnud vist kunagi varem olnud nii üksildane kui armastava mehe kõrval? Muide, just nägin klippi "Downton Abbey'st", kus kolm abikaasat kaotanud naist oma meestega veedetud romantilistest hetkedest rääkisid ja Isobel ütles: "Aren't we the lucky ones?" 

Sinu surm oleks mulle väljakannatamatu, Leonhard. Mõte sellest, et sind ei ole, mitte ainult minuga, siin, vaid üldse mitte kusagil – seda ei ole võimalik taluda, ei ole võimalik lõpuni mõelda. Jah, mõte sinu surmast on mulle talumatu, ükskõik mil viisil see saabuks. Ükskõik kui loomulik ka ei oleks meie kõigi tagasi jõudmine sinna, kust me oleme tulnud. Põrmust põrmu. Kisendav grotesk, võimatu. 

Autor jälgib nii Magdat kui Norat, paneb tähele nende igatsusi ja ambitsioone ning seda, kuidas nad mõlemad "endaks kasvavad", nagu raamatu tagakaas ütleb. Magda, kes lapsest peale maast lahti igatseb, jõuabki Tartu lahilast Pariisi tänavatele ja eestlastest kunstnike nn Mesipuusse välja (kes on Pariisi ilusaimate jalutuskäikude raamatut lugenud, see teab). Kuid nagu naiste puhul ikka kipub olema, ei ole isiklikke ambitsioone kerge ellu viia. Siia sobib hästi tsitaat Eva Koffi intervjuust ERR-ile: "Mõtlesin kirjutades palju elule 20. sajandi alguse Eestis, kus tasapisi tekkis ka naiste ellu rohkem valikuid. Mõtlesin naise vabadusele ja õigusele teha, mõelda, olla, julgeda. Ja mõtlesin emadusele, mis kogu selle vabaduse juures oli ja on paljude naiste elus keskne, justkui raskuspunkt, millest sõltub kõik ülejäänu."  Nii selle emadusega on. Annab lõputult, aga mida kõike ka võtab... 

Koffi tekst – nii nõtke, täpne, ilus. Raske oli raamatut käest panna, aga lugedes tiksus kuklas kogu aeg kurbmagus tunne, et ta saab kahjuks varsti otsa. Ma hindan väga neid autoreid, kes kogu selles hullumeelse tempoga kruttivas maailmas viitsivad kirjutada nii, et neil ei ole kiire. See on nagu filigraanne käsitöö masstoodangu hulgas ja väärt ka aeglaselt nautimist. Mul tekib harva tahtmine autorile aitäh öelda, aga selle raamatu eest suruks Eva Koffil kätt küll. 

Kuid et lõpetada kergemal noodil, siis jätan siia hoopis tsitaadi, kust on näha ka Koffi kohati ajastutruult mahlakat keelt. Seda on seal veel mahlakamat, aga et teil oleks, mida oodata, siis selline väike isutekitaja (pun not intended). 

Pange nüüd tähele, ütleb Hermiine. Noored tuid parmesan-juustu ja riisiga. Sampagne-vaht. Järelroog koorest ja vanillist. Võis klaseeritud keeks, biskviit. Filee, frikadell, stritzel, kissell, liköör, vinägrett... Isegi sina, Magda, ei suuda külmaks jääda! 

Head lugemist!