Väikesed tüdrukud on kenad ja väikesed ainult täiskasvanutele. Üksteisele ei ole nad kenad. Nad on elusuurused.
Koolilõpukink #3/2025
Ei mäletagi, kui palju kordi on koolis õpetajatega ja ka muudes seltskondades tulnud juttu sellest, et poiste kiusamine võib küll olla väga jõhker, aga tüdrukute oma on salakavalam ja valusam, kui nad selle kord juba pähe võtavad. "Kassisilm" võiks selles mõttes olla kohustuslik kirjandus kõigile õpetajatele, kes töötavad noorema ja keskmise kooliastmega.
Elaine on üsna ebatüüpilise lapsepõlvega tüdruk. Tema kõige esimesed eluaastad mööduvad pere ja entomoloogist isaga autos elades ja mööda metsi putukaid taga ajades. Kui aga juba Torontosse kolitakse, lähevad lapsed päris kooli ja neile tekivad sõbrad. Elaine'i sõpruskond koosneb alguses kahest tüdrukust, aga pärast esimest kooliaastat ja järjekordset putukasuve kolib naabrusesse uus tüdruk Cordelia. Ja juba varsti muutub kõik ja ühtäkki algab Elaine'i "parandamine". Ei kõlba tema rüht, ei kõnnak, ei naeratus. See on igapäevane töötlemine, mille vastu Elaine on jõuetu.
Mina pean omaette aknalaual istuma, sest nad ei räägi minuga. Ma olen midagi valesti teinud, aga ma ei tea, mida, sest nad ei ütle mulle. (---) Ma lihtsalt ei anna mõõtu välja, kuigi nemad aina annavad mulle igati võimaluse. Ma pean paremaks saama. Aga milles paremaks?
On lihtne võidelda ja hakata vastu, kui sulle on selge, mille vastu sa võitled. Aga kui sa oled lihtsalt üks väike tüdruk, kellel ei ole elus ühtki varasemat sõprussuhet olnud, siis sa ei pruugi isegi teada, et see oleks koht, kus võidelda ja vastu hakata.
Cordelia ei tee niisuguseid asju ega oma minu üle niisugust võimu sellepärast, et ta oleks minu vaenlane. --- Cordelia on mu sõber. Ma meeldin talle, ta tahab mind aidata, nad kõik tahavad.
Noorem kooliiga. Kujunemise aastad, kogenematuse aastad. Rõõmsa uudishimu aastad – kui sul veab ja sinu elus ei ole Cordeliaid. Aga kui on, siis on need ikkagi kujunemise aastad. Siit võib alata eluaegne stressi välja elamine endale ise valu tekitades, võimetus luua sügavaid ja toetavaid sõprussuhteid teiste naistega, kibestumus ja õelus eriti inimeste vastu, kes sind kunagi on alt vedanud. Ja õnnelik on see inimene, kellest saab kunstnik ja kes saab kogu oma lapsepõlve maalidesse kristalliseerida nagu Elaine. Sest selge on see, et isegi kui elu pöörab uue lehe ja tuuled hakkavad puhuma vastassuunas, istub see lapsepõlv sinus ikka edasi.
Atwood on taas suutnud kirjutada raamatu, milles on valu, mõistmist, võimalusi ja paranemist. Ta ei jäta lugejat teadmatusse ka selles suhtes, mis on Cordelia käitumise tagamaad, aga samas on siiski täiesti selge, et ega põhjuste mõistmine Elaine'i eriti ei aita, sest mis tehtud, see tehtud. On asju, millele võib olla küll selgitus, aga mitte vabandust. Romantilisemates raamatutes oleks Elaine'i hilisem "tagasi tegemine" kindlasti talle suurt rahuldust pakkunud, aga Atwood on realist ja mitte mingisugust rõõmu või pööret Elaine'i ellu sellega ka ei tule. See ei anna talle üldse mitte midagi. Mineviku kokku pakkimiseni on veel aastaid. Aastakümneid.
Pean taas mainima ka seda, et kui tõlkija (Tiia Rinne) suudab panna mind Sõnaveebi lehte külastama, siis on raamat läinud ka hariduslikus mõttes asja ette. Võin nüüd ka kõigile teile rääkida, et hepikus on edevus, hellitatus, pirtsakus; soosid on pluusi või jaki vöökohast allapoole jäävad hõlmad ja kunnatu tähendab teistega sobimatut, halba või pahelist. Palun väga.
Helge suvelugemine "Kassisilm" muidugi ei ole, sellest saite ilmselt juba aru. Küll on see aga Atwoodi peaaegu halastamatult detailne realism oma tuntud headuses.
Lisan pildi, mis sündis juhuste kokkulangevuse tahtel – täiesti kogemata juhtus nii, et küünetehnik tegi mulle viimased küüned tehnikas, mille nimi on kassisilm. Pildil niisiis kassisilmade kokkutulek. :)