Andreï Makine "Ühe elu muusika"

"Andreï Makine on öelnud, et esimestest romaanidest saadik kannustab teda kirjutama soov võidelda mõistuse poolt kehtestatud enesestmõistetavuste vastu, mis vangistavad meid ühiskonna poolt etteantud määratlustesse. Pärit ortodokssest kultuurist, mis on tema sõnul poeetiline ja vastandub prantsuse mõistusekultusele, leiab ta, et kõige parem romaan on tegelikult see, millest pole võimalik rääkida, seda lugedes tuleb lasta end sellel kaasa viia, viibida seal kontempleerides ja väljudes leida, et oled muutunud." (Triinu Tamm, järelsõna "Ühe elu muusikale")

Minu teine Makine, esimest saab meenutada siit. Lingi alt saab ka infot Makine'i kohta. Panen lõppu tema pildi ka ja no ta on juba välimuselt ikka selgelt venelane, mitte prantslane. Kui keegi veel kahtlekski. :) 

Olen väga nõus tõlkija Triinu Tamme järelsõnas öelduga, et Makine ei olegi nagu ei prantsuse ega vene kirjanik, sest ta on pigem kuskil seal kahe vahel. Tamm ütleb ka, et kui tavaliselt prantsuse kirjandus vaatab rohkem autori naba, siis Makine võtab ette  väga laiad ja suured teemad ja et tema tegelased on sageli skemaatilised, pigem ajastuoluliste märksõnade ja teemade kandjad. Võib-olla on see skemaatilisus taotluslik, sest kui näiteks Perrini raamatus oli tähtis just nimelt tegelane oma inimlikkuses, siis Makine ei kirjuta niivõrd inimesest kui tervest ajastust ja rahvast. Enamikus (võib-olla ka kõigis, ma päris lõpuni kursis ei ole) tema raamatutes on see 20. sajandi Venemaa, mida ta isiklikust kogemusest tunneb, mida ta mäletab ja mille ahelatest ta Prantsusmaale "ära kargas". 

"Ühe ajastu muusika" räägib loo mehest, paljutõotavast noorest pianistist, kes "dissidentide" pojana valib vangilaagri asemel valeidentiteedi ja sõjaväe teise maailmasõja ajal. Suurem osa sellest väga lühikesest (82 lk) romaanist kirjeldab sõda sellisena nagu see on, isegi stilistiliselt jõhkralt, brutaalselt. Tundub, et pärast identiteedivahetust ja vanemate ära viimist on Alekseil täiesti suva. Pommid kukuvad vasakule ja paremale, no mis siis. Sain näkku haavata, on nagu on. Ei mingit draamat, ei mingit sügavat psüholoogilist traumat. Kui ellu jään, on hästi. Kui ei jää, mis seal ikka...

Raamatukaantel öeldakse, et Aleksei Bergi lugu on ühtlasi Venemaa ajalugu aastatel 1930–1950 ja täpselt nii see on, sest rahvavaenlasteks kuulutamine, Siberisse viimine, teine maailmasõda ja veel pärast sõdagi silmitsi seismine "eelmise elu" ja selle tagajärgedega – selles kõiges on nii palju rohkem kui üheainsa inimese elusaatus. Aleksei on ajastu portree, just nagu eelpool öeldud, sest Makine võtab nii-öelda laiemalt. 

Makine on ilmselgelt kriitiline selle vastu, kuidas Venemaal asjad käivad. Ta lausa defineerib homo soveticust: "Kui ma nad üles ärataksin ja küsiksin nende elu kohta, vastaksid nad kõhklematult, et nende kodumaa on lausa paradiis, ehk mõned hilinevad rongid välja arvata. Ja kui valjuhääldi kuulutaks korraga metalsel häälel sõja puhkemist, läheks kogu see mass liikvele, valmis läbi elama sõda nagu midagi täiesti enesestmõistetavat, valmis kannatama, ennast ohverdama, olles täiesti loomulikult nõus taluma nälga, surma või elu siin jaamahoone poris, liiprite taga laiuvate tasandike pakases." Ta kirjutab ka: ""Teatrientsüklopeedia", mille tema isa kolmekümnendate alguses avaldas, on kõrvaldatud kõigist raamatukogudest. Mõned nimed, kellest ta kirjutas, peavad kaduma, sest kadunud on need, kes neid kandsid." 

Ja ikkagi mainib veebilehel Franceinfo temaga tehtud intervjuu Makine'i "tingimusteta armastust Venemaa vastu", mis kandub (küll ühe teise romaani) "igale leheküljele". Kodu on kodu. 

Valérie Perrin "Lilledele värsket vett"

Miks tõmbab meid raamatute poole nagu inimestegi poole? Miks ahvatlevad meid kaaned samamoodi nagu kellegi pilk, hääl, mis tundub tuttav, mida oleksime nagu juba kuulnud, hääl, mis juhatab meid teelt kõrvale, sunnib meid pilku tõstma, köidab meie tähelepanu ja võib muuta meie elu kulgu?

Armastus on see, kui kohtutakse kellegagi, kes jagab teile uudiseid teie enda kohta.

Ma ei unusta kunagi neid väikelinnu, millest said kohe pealinnad, niipea kui sina nendel tänavatel kõndisid.

Kolleegiväljakutse 2025 #1 (emakeeleõpetaja soovitus). Tõlkija Pille Kruus.

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, siis kõigepealt panin ma selle raamatu kirja oma 2025. aasta lugemisnimekirja. Edasi juhtus see, et mahutasin ta ära Facebookis oleva Lugemise väljakutse grupi suure 53-raamatulise väljakutse ühte teemasse (üldiselt ma ei osale selles afääris, aga sel aastal on nii head ja laiad teemad, et võib ju proovida). Samal päeval tuli esimene iga-aastase kolleegiväljakutse soovitus sama raamatuga. Ja järgmisel päeval sain paki sõbrannalt, kus sees oli kaks tema enda poolt juba läbi loetud raamatut, üks neist Valérie Perrini "Lilledele värsket vett". Kui üks raamat sind niimoodi taga ajab, siis tuleb ta lihtsalt ära lugeda. 

Soovitav emakeeleõpetaja oli raamatut nimetanud "konkurentsitult parimaks lugemiselamuseks", sõbranna supiks, praeks ja magustoiduks ühes (nagu "Kessus", mäletate supramag-i?). 2. jaanuaril ei julge ma veel küll midagi oma selle aasta konkurentsitult parimaks lugemiselamuseks nimetada, aga kindlasti oli selles raamatus kõiki maitsenüansse. Oli prantslaslikult lihtsat, kuid sügavat elufilosoofiat, oli palju tsiteerimisväärilist teksti, oli eluliselt keerukaid karaktereid, kes avanevad aeglaselt kogu selle 498 lehekülje jooksul (sest kas inimene polegi väärt seda, et teda terve eluaeg aina edasi avastada) ja mingist hetkest selgus täiesti ootamatult, et on ka terve liin põnevikku. 

Raamatu peategelane Violette Toussaint on naine, kes oma siiski veel lühikese elu jooksul on jõudnud ära elada nii palju elusid, mida enamik meist (õnneks) ei ole pidanud nägema. Ta on kalmistuvaht, kelle hoole all on nii surnud (kelle nimesid, eluaastaid ja asupaiku ta tunneb peast) oma hauaplatsidega kui ka kalmistule sattuvad elus inimesed oma leina, lugude ja pihivajadusega. Ta on oma elus jõudnud lõpuks ometi paika, kus ta saab öelda: "Mu olevik on taevalik. Ütlen seda igal hommikul, kui silmad avan." Nagu Betti Alver, kes algava päeva sekundid kõik imeks kuulutab ja keeldub seda argipäevaks kutsumast. Kõigist läbielamistest hoolimata ütleb Violette: "Kuna õnnetu olek pole mulle kunagi istunud, siis otsustasin, et see ei jää kestma." 

Jah, õnn on otsus. Isegi kui sul on mees, kes "laiskuse koha pealt on nagu lotovõit" või kelle ilus nimi Philippe Toussaint (prantsuskeelne nimi Toussaint tähendab kõigi pühakute päeva) "ei takista tal tõbras olemast". Mees, kes on ja jääb Violette'i jaoks Philippe Toussaintiks ja kellest mitte kunagi ei saa Philippe'i. Muide, Violette ütleb välja ka mõtte, mida ma ühe oma kolleegiga olen korduvalt arutanud: "Kui inimene teeks üksnes seda, mis kuulub tema tööülesannete hulka, oleks elu kurb." 

Minu meelest võtavad lausa tegelaste mõõtmed Perrini raamatus läbi käivad lauljad ja poeedid, keda on terve plejaad ja keda Perrin järelsõnas ka kõiki eraldi tänab: Johnny Hallyday, Elvis Presley, Charles Trenet, Jacques Brel, Georges Brassens, Jacques Prèvert jne jne jne. Pean tunnistama, et kuulasin vastavate peatükkide lugemise kõrvale mainitud laule, esiteks dimensiooni lisamiseks ja mõistmiseks, aga teiseks sellepärast, et mulle lihtsalt meeldivad need ajatud prantsuse šansoonid. 

"Lilledele värsket vett" on nagu üks hea prantsuse romaan ikka – pealtnäha lihtsate sõnadega, kuid ülimalt tundlik, õrn ja vaat et loendamatute kihtidega. Ja eelkõige mõistev, sest kõige ja kõigiga on võimalik rahu teha, eriti kui saad aru, et kõigel võib olla põhjus, mida me ei pruugi teada. "Lilledele värsket vett" on suur ja valus, aga siiski soe elupolüfoonia.

  

Leonardo Padura "Sügismaastik"

Ma avastasin alles nüüd, et Padura Havanna-tetraloogial on ingliskeelsed nimed värvidega seotud. Näiteks esimene, mis meil on "Laitmatu minevik", on inglise keeles "Havana Blue", "Havanna tuuled" on "Havana Gold", "Maskiball" "Havana Red" ja "Sügismaastik" "Havana Black". Ma guugeldasin küll ja uurisin muidu maad, aga põhjust ma otseselt ei leidnud ja kui minu käest küsida, siis ma päris täpselt ei saa aru, miks just need värvid nendele raamatutele kõige paremini sobima peaks. Eriti kui tegemist on niigi juba sarjaga, kus iga osa on pühendatud erinevale aastaajale, nii et see värvidega ülekuldamine on isegi natuke overikill. 

See oli siis nüüd viimane raamat sellest sarjast ja kui Toledo kirjastus ootab inimest, kelle lemmik neist oleks just viimane osa (sest ülejäänutel on oma fännid juba olemas) siis ma ausalt ei oska öelda, kas ma eelistan teist või neljandat, sest mõlemad meeldisid mulle väga. Ka "Sügismaastikus" on tihedust ja ilusat keelt (ühtlasi tänutervitused tõlkija Maarja Paesalule). Näidetena võiks tuua orkaani "laastava eoolilise embuse" või "kasvava tühjuse, nagu jääb kõigist neist tähtsusetutest inimestest, kes lähevad ja tulevad mööda musta looklevat peatänavat, kandes korve ja lootusi või hoopis tühjade kätega". Või siis taevas, "mis oli muutunud tinakarva vaibaks, kus kiirustasid põhja poole veest, elektrist ja halbadest kavatsustest tulvil räpased käsnjad pilved". 

Ma juba eelmistel kordadel olen kirjutanud (ja nüüdseks välja guugeldanud, et see nii ka autori jaoks päriselt on), et Padura jaoks on krimiloost olulisem taust ehk Mario Conde ise ja tema tore sõpruskond. Ei teagi, kuidas Conde oma pahuras keskeakriisis toime tuleks, kui tal ei oleks sõpruse pehmet patja, kuhu alati maanduda. Nii tema kui ta sõprade elud on selles raamatus kõige suurematesse pöördepunktidesse jõudnud, aga see ei loksuta nende omavahelisi suhteid küll kuidagimoodi. See teeb südame soojaks ja paneb ütlema, nagu ütleb mu isiklik raamatukubjas Hollandis: "Elagu sõprus!" 

"Sügismaastikus" kirjutatab Padura ka ehk kõige otsesemalt Kuubast ja nii selle majanduslikust kui poliitilisest olukorrast. Just juhtusin lugema Raul Vinni head artiklit Eesti Naises meie oma Kuressaares elavast kuubalannast Aylin Quintosa Calast, kes ka mainis, et Kuubal pole aastakümnetega mitte midagi muutunud. Sama mulje jäi mulle ka raamatust. Ikka on veel väga keeruline Kuubalt välja saada, ja kui saad ja jääd, oled poliitiline ärakargaja. Ikka veel sõltub Kõrend-Carlose (kes ei ole enam kõrend) ema toidutegemine sellest, kas poodi on juba õli tulnud või ehk mitte. See kõik tundus nagu minu lapsepõlv, ainult et meie jaoks on see ajalugu. 

"... sest noortele puhkes jaht, mida viisid läbi poliitilis-ideoloogilise järelvalve hordid, relvastatud kääridega, mis olid valmis nüsima üle kõrvade ulatuvaid juukseid või rebima laiemaks pükse, mille ülaossa väiksem sidrungi ära ei mahtunud; kurbade mälestustena meenusid käärid ja trellitatud autod, millega aeti kurja vaimuna välja kultuuriline sissetung, mille olid algatanud neli karvast inglast, kes korrutasid mässumeelseid loosungeid nagu "Kõik, mis sa vajad, on armastus"..." 

Seda ka mäletame. See on meil samuti ajalugu. 

Aga kaanele on ju ikkagi kirjutatud "krimi". Nagu "Havanna tuulteski", on mõrvalugu sirgjooneline ja selgesti jälgitav. Ta tuleb küll jupikaupa, sest Condel on vahepeal muudki teha ja Padural tausta kirjutada, aga see jupitatus ei häiri üldse. Lõpplahendus selgubki alles päris lõpus ja kui vahel selliste järskude lõppude puhul ei ole need ilmtingimata väga usutavad ja piisavalt selgitatud, siis siin oli kõik väga loogiline.  

Nüüd ma ei teagi, kuidas Padura edasi läheb, sest Havanna-sari koosnebki minu teada neljast raamatust, aga Goodreads näitab, et Mario Conde lugusid tuleb veel, nii et see tema erruminek "Sügismaastiku" lõpus pole vast liiga tõsiseltvõetav. Õnneks, sest kui mulle esimene osa peaaegu üldse ei istunud ja "Maskiball" oli lihtsalt okei, siis "Havanna tuuled" ja "Sügismaastik" olid mõlemad ikka nii head, et ma võtaksin nüüd siis palun need järgmised Conded ka, mu armsad sõbrad Toledo kirjastusest, kes te mulle "Sügismaastiku" saatsite.

Ja sellega võibki kokku võtta lugemisaasta 2024, kuhu mahtus ei rohkem ega vähem kui 39 raamatut. Minu siirad ja soojad tänusõnad lähevad nii Varrakule kui Toledole, kes mind oma uute väljaannetega poputanud on, kuigi loetud on ka palju muud põnevat. Ees ootab uus aasta uute raamatutega, millest esimene on juba välja valitud ja esikaaski lahti tehtud, nii et tulge ikka tagasi! 

 

Märt Treier "Ennäe inimest"

Selleaastase kolleegiväljakutse viimane raamat. Tegelikult peaks üks veel olema, aga see päris viimane raamat on hetkel Jaapanis ja ei kavatse sealt enne aasta lõppu koju reisida, nii et lõpetan siinkohal selle nimekirja pidulikult ära. Uuel aastal jälle uued raamatud. 

Vaatasin raamatu vahele pandud minijärjehoidjaid ja lõpuks leidsin, et alustan hoopis tsitaadiga raamatu tagakaanelt, sest mul oli lugemise jooksul tekkinud umbes samasugune tunne nagu Jaan Tammsalul: "Neid lugusid lugedes taipasin, et Märt Treieri läheduses tasub olla väga ettevaatlik. Ta näeb, kuuleb ja teeb järeldusi. See raamat on üks vahva lugemine eriti neile, kes end mõnest loost ära ei tunne. Samas ka peeglina kasulik. Nagu kiiruseületamise hoiatustrahv. Vähemalt mõnda aega sõidad korralikumalt või kolid ühissõidukeisse, sest seal toimub palju põnevat." 

"Ennäe inimest" koosneb Märt Treieri raadio-hommikujuttudest. Need on lühikesed vinjetid igapäevaelust, mis Treierile kuidagi silma hakanud on. Hakkasin täitsa mõtlema, et kas tõesti juhtub minu ümber niivõrd vähe tähelepanuväärseid seiku või ongi lugu selles, et ma ei oska taolisi momente lihtsalt tähele panna. Kõige igapäevasematest olukordadest leiab Treier midagi, mis väärib lähemat uurimist või selle üle mõtisklemist. 

Mõne loo puhul tundsin siiski tugevat äratundmisrõõmu, näiteks kui Treier arutleb, mille poolest on aasta isad, emad ja õpetajad siis nii väga teistsugused kui teised. Tegelikult ei saa ju mitte ühestki otsast öelda, et keegi neist oleks "omas kategoorias" antud ajahetkes konkurentsitult parim. On see trendiküsimus (kas parajasti on moes väikekooli väikeklassid või keskmise kolme lapsega isad) või midagi muud, aga "milles on asja sisuline uba?" küsib Treier. Ma olen juba ammu olnud seda meelt, et aasta õpetajat ei saa valida tegelikult mitte keegi teine kui õpilased ise, kuid ühe õpetaja õpilastel puudub maakondlik ja veel enam vabariiklik ampluaa. Aga no see selleks. 

Õpetajana tundus mulle üsna õige ka arutelu hinnetest tunnistusel ja sellest, et see number ei näita tegelikult meie endi kohta maailmale mitte kui midagi. Ainult meie ise teame, et kui me selle viie nimel kõvasti rügasime ja õppisime, siis me õppisime tööd tegema. Ja kui saime selle nelja kavalusega, siis õppisime kaval olema. Kui pettusega, siis õppisime petma. Ma ei väida kohe kindlasti, et hinne ainealaseid oskusi ei näitaks, aga Treieri jutus on oma iva. Teadmisi võib näidata eksamihinne, aga jooksvad hinded näitavad kindlasti paljuski ka muud. (Muide, ühes jutus nimetab Treier – kes tegelikult kõik nimed juttudes ära muutnud on – õpetaja Marjut, kes "ikka veel saab õpilastest jagu." *itsitab) 

Treier punub muude juttude vahele ka näiteks väikese võluva intriigi. Jutukeses sellest, kuidas madalapalgalised peavad maksu- ja muudeks soodustusteks esitama hunnikute viisi pabereid selle kohta, et nad ikka seda soodustust väärivad, pakub Treier, et teeks teistpidi. Maksaks inimestele kogu teenitud palga välja, tulu- ja sotsiaalmaksuga tükkis, ja laseks siis riigil kirjutada avaldused ja tõestada igale inimesele, millised on riigi kulutused ja miks tal just sellist summat meie palgast tarvis on. 

"Ennäe inimest" on mõnus lugemine, mis koolivaheaja algusesse suurepäraselt sobis, kuna ei nõudnud lugejalt teab mis vaimupingutust. Natuke hakkas mind mingitel hetkedel segama tunne, et kõigi nende tähelepanekute juures (mis ilmselt on õiged) kõlab Treieri juttudest õige kergelt läbi väike moraliseeriv toon, nagu vaataks ta kirjeldatavaid olukordi pigev hindava kui empaatilise pilguga. Ilmselt tekkis see mulje päris sageli jutukeste lõppu pikitud küsimustest stiilis "Aga miks ei nähtud/tehtud/pandud tähele, et...", mis jätavad mulje, et küll Treier ise oleks sellises olukorras paremini reageerinud, õigema otsuse teinud, rohkem kaasa tundnud vms. 

Aga eelnevast lõigust hoolimata oli see ikkagi eelkõige tore ja kerge jutukogu ja kindlasti ei vaidle ma vastu sellele, et Märt Treier on väga tähelepanelik ja uudishimulik märkaja. Mõtlema ja vahel ka kaasa itsitama pani see raamat kindlasti. 

Leonardo Padura "Havanna tuuled"

Visadusega, mis oli õelam kui janu neljakümnendal kõrbepäeval, tõi tuul tema mälusoppidest pinnale musta liiva ja prügi, kustunud kiindumuste kuivanud lehti ja süümepiinade kibedaid lõhnu. 

Kustutan vana võla – olin eelnevalt läbi lugenud Padura Havanna-seeria esimese ja kolmanda osa, aga ei tahtnud enne neljandat alustada, kui teine osa ka vahepealt läbi loetud. Tasus ära. Seni sarja lemmik. 

Esimeseks võlus mind "Havanna tuultes" ootamatult lüüriline tekst. Raamat algab Havanna kevadise tuule kirjeldusega ja Padura teeb seda nii, et kõik need kriipivat tolmu kaasa toovad iilid puhuvad sulle lehekülgedelt otse näkku. Ta tõesti võtab aega, laskub detailidesse ja maalib üsna ereda pintsliga. Ja mitte ainult ilmastikuolusid – täpselt samamoodi joonistab ta välja romantilised stseenid, sest jaa, Krahv ehk Mario Conde on lootusetult armunud. Minule, kes ma alati vingun, kui autoritel kuhugi kiire on ja ülepeakaela aina edasi kappavad, oli see raamat nagu palsam hingele. 

Ma olen oma Padura-blogides öelnud, et kuigi need on krimiraamatud, siis kindlasti ei ole see tema raamatutes peamine liin. See on lihtsalt töö, mida Mario Conde teeb, ja elu on ju palju enamat kui töö, vähemalt nendel, kellel elus vedanud on. Mariol näiteks on väga lojaalsed ja toetavad sõbrad, kes teda alati kuulavad ja kellega saab lõõpida, kuid üksteist aidatakse vastastikku alati, kui seda vaja peaks minema. Nii juhtub, kui olete tulnud koos läbi paksu ja vedela ja näinud, kuidas su sõjas haavata saanud sõber lamab "kõhuli voodis, selgroog puruks, jalad kasutuks muutunud ja pilk määrdunud klaasi värvi."  

Krimilugu siiski on ju ka. Seegi on minu meelest nendest kolmest raamatust parim. Võib-olla oli ta lihtsalt vähem komplitseeritud, seda oli kerge jälgida ja ei jõudnud vahepeal meelest ära minna, enne kui Padura muude juttude vahel jälle natuke Krahvi tööellu sukeldus. Päris lõpp ehk naaaaaatuke kiirustatud mulje jättis, aga muidu kõik kena. 

Lüürilisusest ma juba kirjutasin, aga teine asi, mis mulle Padura juures meeldib, on väikesed ootamatused, üllatuslikud sõnavalikud või mõttelised ekskursid. Näiteks kui ta räägib neiust, "kelle rind oli ilma vähimagi topograafilise vahelduseta ja jalad pikad nagu meeleheide."  Sõnavalikule lisaks on üsna ootamatu seegi, kui peategelane pettub kaasaegses kirjanduses ja hakkab taas lugema lühiromaani, mis on tema hiljutine lemmik, nimelt Leonardo Padura "Hobuste palavikku". 😏 Jah, ma kontrollisin, see raamat on tõepoolest olemas. Ma tõesti ei mäleta ühtki teist raamatut, kus autor ise enda teisele raamatule häbematult reklaami teeb. 😁

Ja viimaseks ei saa ma mainimata jätta, et mulle kui õpetajale oli suhteliselt lohutav teada, et elad sa Eestis või Kuubal, õpilased on ikka sarnased: "Aga kõige enam teeb mulle muret see, et kui te võtate natist kinni mõnel kaheteistkümnendikul, kel on lõpetamiseni ainult kolm kuud, ja küsite, mida ta õppima läheb, siis ta ei tea ja kui teab, ei oska ta öelda, miks. Nad lihtsalt triivivad läbi elu..." 

Lõppkokkuvõtteks – kui sarja esimene osa "Laitmatu minevik" mind eriti ei veennud, siis nüüdseks olen ma jõudnud niikaugele, et ootan rõõmuga neljanda osa lugemist. 

Gabriel García Márquez "Õnnetu tund"

Varraku oktoobriraamat (aitäh!) ja kui ma ei eksi, siis minu neljas Márquez. 

"Õnnetu tunni" tegevus toimub ühes suvalises väikelinnas. Hiljutisest valitsevast korrast räägitakse kui terrorismiajastust ja ladvik naeratab malbelt ja annab kõigile lahkelt teada, kui suured õnneseened nad kõik on, et terror on ometi läbi. Kuid siiski hakkab vaikselt tilkuma hetki, mis näitavad, et polegi kõik nii roosiline, eriti kui paljud tüüri juures olevad inimesed on hoolimata valitsuse vahetusest ikka needsamad (nagu see kipub eriti väiksemates kohtades olema). 

Minu esimene Márquez oli "Sada aastat üksildust" ja ma mäletan sellest eredalt oma lugemisemotsiooni. Eelkõige olin hämmastunud, kuidas on võimalik kirjutada 350 lehekülge nii, et raamatus ei juhtu põhimõtteliselt mitte kui midagi, aga kogu see 350 lk mittemidagit on nii ilusasti kirjutatud, et ootamatult ta juba läbi saigi. Ma usun, et sellest raamatust sai alguse ka minu aastate jooksul aina kasvanud respekt hispaaniakeelse kirjanduse vastu. 

Ma ei ole kindel, kas sellise süžee juures on õiglane öelda, et "Õnnetu tund" on ilusasti kirjutatud. Võib-olla oleks kohasem kasutada sõna "mõjuvalt". Kindlasti tekitab see, kuidas Márquez sündmusi kirjeldab, emotsioone, muuhulgas empaatiat lihtsate inimeste jõuetuse suhtes, eriti kui nad nii-öelda tanki lüüakse ja neile määritakse pähe midagi, milles nad üldse süüdi ei pruugi ollagi. Samuti tekitab pahameelt, kui inimene püüab selgitada, et ta tahab lihtsalt neutraalne olla ja mitte pooli võtta, aga seda talle lihtsalt ei võimaldata. Raamatu alguses heatahtlikuna tundunud tegelased muutuvad järk-järgult aina enam antikangelasteks. Kes saab, see laseb jalga, kuigi kohalejääjad arvavad, et varem või hiljem tulevad nad ikka tagasi, sest "kuhu nad ka ei läheks, püsib neil meeles, et sellesse linna on maetud nende naba." Samuti on neid, kes jäävad ikka veel uskuma, et "õiglus lonkab, aga jõuab ikkagi kohale". 

Üldkokkuvõttes oli raamat (sisu poolest) üpris masendav – on oravarattaid, kust välja ei saagi, ükskõik kui palju tavaline reainimene ka muutust ei ihkaks. Tegelikult piisaks talle ju ka lihtsalt sellest, kui ta rahule jäetaks, aga sedagi tahta tundub olevat liiga palju. Autokraatlik võim kardab inimestele vähestki autonoomiat anda, nii on see paraku alati olnud. Rahulikke inimesi, kes ainult vaikselt oma elu elada tahtsid, on Euroopa koondus- ja töölaagrid täis olnud. 

Márquez on siiski meisterkirjanik ja on väga rahuldav, et Merilin Kotta on maha saanud nauditava tõlkega, kust saab lugeda, et "ainuüksi lõhnaõli kiiluvee järgi oleks ta ära tundnud kino omaniku, kui see tema juurde astus" või et "püsiva uduvihma all näis, nagu oleksid tänavad sillutatud äsja valmistatud seebiga". Või et valitsusevastaseid lendlehti "oleks võinud ära tunda kus ja millal tahes määratlematu jälje järgi, mille jätab ebaseaduslikkuse ärevus". Või kui kehtestatakse taas komandanditund, ütleb üks elanik: "See pidi varem või hiljem juhtuma. Kogu maa on vaid ämblikuvõrguga kokku traageldatud". 

Ehk siis võib vist lõppkokkuvõttes siiski öelda, et ilusasti kirjutatud. Niimoodi ta mind ära ei võlunud kui "Sada aastat üksildust", aga Goodreasis 4/5 ikkagi. 

 

František Jílek "Mees Vincist"

Minu 17-aastane tütar ütleb, et igal eestlasel on kodus kaks asja, mida nad keegi ise kunagi ei osta, aga kuskilt nad alati koju siginevad: mesi ja kadakast võinuga. Ma lisaksin siia veel raamatu "Mees Vincist", mida ma olen näinud lugematutes raamaturiiulites. Keegi võiks nüüd ainult uurida välja, kui paljusid nendest raamatutest ka avatud ja otsast otsani läbi loetud on, sest raamatut on omajagu ja ma ei tea, kui suured kunstihuvilised Eesti inimesed on. Seda ma küll tean, et minu gümnaasiumiaegne sõbranna ja pinginaaber luges "Da Vinci koodi" niimoodi, et "Mees Vincist" oli kõrval ja kontrollis, kas maalidel on ikka kõik nii, nagu Dan Brown kirjutas. Oli küll, aga seda, et Dan Browni järeldused olid muidugi kirjanduslikult loovad, me keegi sel ajal liiga hästi ei mõistnud. Aga see selleks. 

Ma olen Leonardo da Vincist juba siin blogis ennegi kirjutanud. SIIN Aga František Jílek (kes on uurinud ka teiste suurmeeste elu, näiteks Nobeli, Edisoni, Jules Verne'i jne oma) on muidugi väga-väga palju põhjalikum kui see väike kunstiraamat, mida ma eelmine kord lugesin. Kogu raamat on üks suur püüd lugejale da Vinci ära selgitada, läbi tema lapsepõlve, suhte vaese ema ja rikka isaga, kes teda oma pojaks lõpuks ikkagi ei tunnistanud, kui ta juba ametliku naisega ikkagi lapse sai. Eelkõige jäigi mulje, et ema oli Leonardo Põhjanael, sest ikka ja jälle maalib ta emasid, rohkem või vähem pühasid, ja kõigist neist maalidest imbub välja suurt hellust, armastust ja südamesoojust. 

Muidugi, nagu ma juba eelmine kordki ütlesin, da Vinci oleks mind oma poolelijäetud projektide ja maalidega täiesti hulluks ajanud. Neid maale, millega ta ühele poole jõudis, ei olnud ju üldse palju. Jílek läheb iga pilti lahates väga süvitsi ja ma isegi mitmes kohas mõtlesin, et no kuidas sa ikka nii täpselt tead... Kunstikriitik ma pole, seda tunnistan, aga mind hämmastab ikkagi see enesekindlus, millega kirjandus- ja kunstiteadlased väidavad, mida kunstnik või kirjanik selle kõigega mõtles. (Taas meenub Mati Unt, kes kord telekas mõnusasti pajatas, kuidas tal üks raamat läks lihtsalt käest ära täielikuks absurdiks ja kuidas siis pärast kõik kriitikud leidsid ridade vahelt tohutult sügavaid mõtteid, mida seal üldse polnud.) 

Aga no kõige selle juurde tagasi tulles mulle väga meeldis Leonardo tausta tundma õppida, seda, kes olid tema sõbrad (neid eriti polnudki) ja rivaalid (neid ikka oli, Michelangelo kaasa arvatud), ja kuidas ta põhimõtteliselt terve elu ikkagi vireles, kuni François I ta Itaaliast ära Prantsusmaale tõi, tellimustööks tehtud "Mona Lisa" vargsi kaenlas. Ja vähemalt selle raamatu järgi polegi tegelikult liiga kindel, et see seal peal Lisa Gherardini on, sest see võis olla veel hoopis teine või ka kolmas naine või üldse nende naiste koondportree... 

Erilise huviga lugesin ma loomulikult nende maalide tausta, mis tänapäeval Louvre'is ripuvad ja mida ma ka ise mitu korda imetlemas olen käinud. Minu enda lemmik vist ongi pigem "Madonna kaljukoopas", mille koopia on Londonis, aga originaal ikkagi Louvre'is. Londoni madonnale ja teistele tegelastele on ilmselt klerikaalide survel joonistatud nimbus ja pisikesele Jeesusele kaenlasse rist. Louvre'i maalil neid ei ole, on lihtne ja väga inimlik emade ja väikeste laste idüll, nagu Leonardo ise ilma igasuguse kahtluseta eelistas (tema ilmalikest suundumustest on räägitud palju, kuni Dan Browni illuminaaditeooriani välja). Ja ausalt, kui ma neid pilte kõrvuti vaatan, siis ma pigem jään uskuma, et vähemasti osaliselt on Londoni versioon tema õpilase tehtud koopia. 

"Mees Vincist" ootas pikalt, et ma ta lõpuks ette võtaksin (maht ikkagi pisut pelutas). Tema elu ei olnud lihtne, aga ega tema maalidki poleks ilmselt need, mis nad on, kui ta taust oleks olnud teistsugune. Sageli tundub, et mida keerulisem on inimese elukäik, seda parem ja rikkam on tema looming. Kui teil on vähegi kunstihuvi, siis kindlasti on see raamat, mida lugeda, sest õppida saab sellest Leonardo ja tema mustmiljoni projekti ja poolelijäänud maali kohta väga palju. Ja kui õnnelik võib maailm olla, et meil on tänapäeval muuseumid, kus selliseid meistriteoseid vaatamas saab käia, ja tehnika, mille abil saab taastada kogu esialgses hiilguses pealtnäha täiesti lagunenud "Püha õhtusöömaaja". 

Jo Nesbø "Veresidemed"

Igal katastroofil peaks olema eelmäng. Sissejuhatus, hoiatus selle kohta, mis tulema hakkab. 

/---/ Aga nii ei ole alati. Mõnikord paistab päike pilvitus taevas ja linnud sädistavad, kui sa taipad, et katastroof ei ole teel, see on juba juhtunud. 

Varraku detsembriraamat. Aitäh! 

Ma olen oma elus vist kahte Nesbø raamatut lugenud. Scandinavian noir on minu jaoks sedasorti žanr, mis balansseerib täpselt selle piiri peal, mida ma olen võimeline õuduse ja õõva arvestuses taluma. Mingist hulgast raamatutest alates jõudis see piir kätte ja hetkel on minu ja Scandinavian noir'i suhe täpselt selline, et kui, siis väga harva. Nüüd oli selle väga harva korra kord ja mõneks ajaks on sellega siis nüüd jälle rahu. 

Nesbø muidugi kirjutab hästi, selles suhtes ei ole talle mingeid etteheiteid. Samuti tahan kohe hakatuseks kiita tõlget (Riina Hanso), sest ükskõik mille peale ma selle loo jooksul nina krimpsutasin, tõlge see polnud. Keeleliselt hea lugeda. Samuti on Nesbø ikkagi loo punumisel väga kõva meister, sest see 366 lehekülge läks suhteliselt kiire lennuga. Pealegi ei saa salata, et ma pidin eile õhtul vara magama minema, aga NII vähe oli veel lugeda ja nii ma siis jälle keskööni tiksusin. Filosoofilisemaid ja rahulikuma loksuga raamatuid ei ole probleem normaalselt magamamineku ajal käest ära panna, aga need krimkad... 

Kindlasti on raamatusse hästi sisse põimitud psühholoogiline alateema – kui tugevad on ikkagi veresidemed? Ja kui neile üldse midagi saatuslikuks saab, siis kas see on väline surve või sisemine mädanemine? Lisaks tekib veel küsimus, mis saab siis, kui vennaarmastus hakkab romantilisele armastusele risti ette jääma. Kui ma päris sageli olen soigunud sellel teemal, et kirjanik on ülepeakaela kirjutanud, karaktereid pole välja arendatud, probleeme pole igast nurgast selgitatud, siis kõigi "Veresidemete" probleemide mitmetahulisuse kirjutab Nesbø vägagi rahuloldavalt lahti. 

Meeldis ka see, et "Veresidemed" ei ole mingi tavaline whodunnit, sest who on algusest peale kõigile teada ja küsimused on hoopis milleski muus ja probleemid kusagil mujal. 

Kui mul üldse midagi sellest raamatust kripeldama jäi, siis romantilises liinis oli minu jaoks natuke palju deus ex machina'id. Usutavust nappis, sest milline naine oleks nõus... Aga no mine sa neid naisi muidugi tea, eriti kui mees tuleb ja kuldne kuu on selgas, nagu on öelnud juba klassikud. 

Muhekrimi ta ei ole, lugeda omal vastutusel, aga kindlasti on palju hullemaid raamatuid kirjutatud, kui asi õudusse ja õõva puutub. Ja kirjutatud on hästi ja huvitavalt. Selle žanri austajad loevad kindlasti ilma igasuguse soovitusetagi, aga soovitan muidugi jaa. 

"Sa oled parim suur vend, kes minusugusel tolvanil olla võib." Ta ütles seda sellise soojuse ja siirusega, et pidin neelatama. Kui kaks elu on teineteisega nii läbi põimunud nagu meil, on võimatu kõike ühekorraga näha ja tunda. Sa võid keskenduda katkenditele, öelda "mäletad, kuidas", ja siis näib üheks põgusaks hetkeks, et eksisteerib ainult see juhtumine ja need tunded. 

Andreï Makine "Sõber armeenlane"

Hulk aastaid hiljem sain teada, et jutt oli pooleteisest miljonist hävitatud inimesest. Ja kui Vardan ka oleks seda sünget arvu oma jutus esile toonud, oleks see ikkagi ära kadunud teiste arvude, teiste hukkunute hulka: ligi nelikümmend miljonit surnut Venemaal revolutsiooni ajal ja pärast Stalini tapatalgutes, miljonid anonüümsed või mitte, kes hävitati natsilaagrites... Kui loendatakse miljonites, siis igasugune meeleliigutuse võime nüristub, siiraimgi soov kaasa tunda nõrgeneb. Ja ajaloolise uurimise tulemuseks saab tahes või tahtmatult analüüs, faktide kaalumine ja mõistuslik näitlikustamine, mis libiseb ohtlikult lähedale piirile, kust algab õigustamine. 

Varraku novembriraamat. 

 

Andreï Makine'i nimetamine Prantsuse kirjanikuks on tegelikult mõneti tinglik. Ka teda tutvustav artikkel Vikipeedias alustab tema nimetamisega Andreï Sergueïevitch Makine'iks, nii et ei raamatu pealkiri ega tegevuspaik (Siber) ei peaks lugejale suur üllatus olema. Makine sündis Krasnojarskis, aga kuna ta vanaema oli Prantsusmaal sündinud, õppis väike Andreï (kes siis oli veel ilmselgelt lihtsalt Andrei) temalt juba lapsena nii prantsuse keelt kui sai üht-teist teada ka Prantsusmaast endast. Kui 1987. aastal avanes Makine'ile võimalus õpetajate vahetusprogrammi raames Prantsusmaale minna, siis tagasi ta enam ei tulnudki, vaid palus asüüli ja see palve ka rahuldati. 

 

"Sõber armeenlane" jutustab loo 1970. aastate Siberist, kus kohalik lastekodupoiss sõbruneb põdura armeenlase Vardaniga, kes võlub teda oma erilisusega juba esimesest kohtumisest peale. Vardan viib ta enda poole koju, piirkonda, mida kutsutakse "Armeenia kuningriigiks". Inimesed, kes seal elavad, ootavad kiviviske kaugusel vanglas olevatele inimestele määratavat kohtuotsust.  

Vähehaaval hakkab peategelasele, kelle nime me kunagi teada ei saagi (kuigi kuna Makine ka ise suure osa oma lapsepõlvest lastekodus viibis, võib aimata mõnetist autobiograafilisust), avanema uus dimensioon – on olemas inimesi, kes ei olegi üks suur nõukogude rahvus, vaid rahvas, kellel on pikk ja võimas ajalugu, aga sellest võimsusest ei ole enam järel mitte midagi. Vastupidi, saatuse vingerpussina on sellest võimsast rahvast saanud peaaegu äraneetud rahvas, kellelt on kõik võetud ja kes on langenud jõhkra genotsiidi ohvriks. 

 

Huvitav, et juba teine raamat minu selleaastases lugemisvaras räägib Armeenia genotsiidist. Nii Piret Jaaks oma "Taeva tütardega" kui Makine selle raamatuga küll kirjeldavad mõlemad mingil määral ka tegelikke sündmusi, küll aga on nende fookus mõlemal millelgi muul. Piret Jaaks näitab naise emalõvilikku meelekindlust, kui on ka eriti ränkades oludes vaja laste eest seista. Makine räägib pigem läbi rahvusliku mälu, ja ka raamatu enda tegelastega juhtuvat ei "näita" ta otse, vaid ainult läbi tagajärgede. Hämmastaval kombel on see ehk veelgi liigutavam. 

 

Vardan on kindlasti küpsem kui enamik temaealisi. Aga nõnda juhtub, kui sinu elu varjutavad krooniline haigus, mure vangistatud pereliikmete pärast ja rahvusliku ajaloo paine. Vardan põeb "armeenia haigust", mille ametlik nimi on pärilik vahemere palavik. Peale palaviku kuuluvad selle sümptomite alla veel põletik rindkeres, liigestes ja alakõhus ja kuigi tänapäeval on see hõlpsasti kontrolli all hoitav seisund, siis tol ajal paranemisvõimalus (ja sageli ka väljavaade normaalse pikkusega elu elada) puudus. 

 

The Guardian ütleb, et Makine kirjutab kahekultuuriliselt, ühendades oma Venemaa juured (kirjutab ta ju enamasti Venemaast) ja prantslasliku kirjutamisstiili. Ma olen täitsa nõus, et Makine kirjutab nagu prantslane. Kui ma just eile kirjutasin hispaaniakeelse kirjanduse fluidumist, siis prantslased kirjutavad ikka pigem väga klaarilt, aga natuke filosoofiselt, samas otsekohesusest hoolimata alati hea maitse piirides. Seega, täiesti erinev raamat "Armumistest", mahuliselt isegi veel lühem, aga suudab ikka puudutada.  

 

Raamatu on eesti keelde tõlkinud Malle Talvet. Ma ei suuda hoiduda natuke kroonikalikust killust, et Malle Talveti abikaasa on Andres Mustonen ja vend üks minu enda lemmikõppejõude Jüri Talvet. Siiani on meeles, kuidas Jüri Talvet loengus meile iseenda tõlkes Quevedo luulet luges ja ma mõtlesin, et huh, hästi tõlgib (ma ei mäleta muidugi, mis luuletus see oli, aga ta oli ridadesse nii kõlaliselt kui rütmiliselt terve karja hobuste kabjaplagina panna suutnud). Ju see on siis nendel perekonna viga. :)  

 

Javier Marías "Armumised"

Kord kuus on mul rõõmus päev, kui tuleb Varraku kuuraamat. Aga vahel juhtub, et mind tabab totaalne üllatus, sest täiesti ootamatult on Toledo kirjastus otsustanud oma "kuldlugejat" (nende pandud nimi!) natuke poputada. Ühel ilusal novembripäeval oli mul lõpuks aega poputusraamat lahti lüüa ja sealt tuli välja veel teinegi tore üllatus, vt Joonis 2. 😀 Suur-suur aitäh, tubli ja töökas Toledo kollektiiv! 

Mul oli ka just eile uue kolleegiga juttu sellest, et Toledo on üks nendest kirjastustest, kelle nimi on juba iseenesest nagu kvaliteedimärk. Nad kuidagi oskavad väga hästi raamatuid valida. Mäletan, et ükskord sain neilt väga üllatava raamatu pealkirjaga "Armuvalu" ja mõtlesin, et Toledo on hakanud mingeid Mehhiko seebikaid avaldama, aga tuli välja (loomulikult), et tegemist oli väga tõsise ja mitmekihilise raamatuga. Seega ei pilgutanud ma ka "Armumiste" pealkirja peale ripsmekarvagi, vaid avasin ta julgelt. 

Ja sealt ta tuli, see hispaaniakeelse kirjanduse fluidum, mis sõudis üle lehekülgede nagu üks suur laine või pikk muusikaline fraas, ilmtingimata legato. Kui nii kaine pilguga vaadata, siis sündmused, mis raamatus toimuvad, on suhteliselt tormilised, aga sellegipoolest on kogu see sõnavoog otsast lõpuni välja kuidagi sordiini all, torm toimub hoopis kuskil allhoovustes. Seda paremini hoiab see aga lugeja sisemist pinget. 

Javier Marías kirjutab nagu esseist, lükkides üksteise otsa sõnu ja mõtteid, millest ilmselt mitte ükski pole juhuslik, eriti kui minategelane María jõuab oma isikliku sisemise tormini ja üritab kõigest sotti saada, mis tema ümber toimub. Nendes mõtisklustes leiab näiteks viieleheküljelise lõigu, mida ma siin tsiteerima ei hakkaks, aga eks seegi näita María sees valitsevat segadust ja raskusi mõtete struktureerimisega. (Iseenesest ei oleks vist halb mõte seda lõiku oma lõigupuudega õpilastele näidata ja leebelt selgitada, et näete, seda võib teha küll, aga ainult siis, kui oskate kirjutada nagu Javier Marías...) 

Aga armumised, kas siis neid ka üldse on? On, ikka on. Lihtsalt armumised ei pruugi alati lõppeda nii, et see mõlemale osapoolele sobiks. 

Korraga vaimustavad meid asjad, mis polnud meile varem pähegi tulnud, meil tekivad ootamatud maaniad, paneme tähele üksikasju, mis varem oleksid jäänud märkamatuks ja mida meie taju oleks me elupäevade lõpuni eiranud, koondame oma energia küsimustele, mis puudutavad meid kõigest kaudselt või kunstlikult või tahtmatult, otsekui oleksime otsustanud elada ekraanil või laval või mõnes romaanis, kauges väljamõeldud maailmas, mis haarab meid endasse ja köidab rohkem kui meie päris maailm, mille jätame ajutiselt ootele või tagaplaanile, millest me ühtlasi puhkame (miski pole nii ahvatlev kui anduda teisele, olgugi vaid kujutlustes, ja teha enda omaks tema mured ning sukelduda tema ellu, mis on juba seetõttu kergem, et see pole meie oma). Võib-olla on liialdus seda niimoodi väljendada, aga me anname end algul selle teenistusse, kes on võtnud meid armastada, või vähemalt oleme tema jaoks olemas, ja enamik meist teeb seda ilma igasuguse teeskluseta, see tähendab mõtlemata sellele, et tuleb päev, kui me muutume tugevamaks ja tunneme end kindlalt, kui ta vaatab meile pettumuse ja nõutusega otsa, taibates, et tegelikult ei lähe meile põrmugi korda see, mis meid alles hiljuti erutas, et meid tüütab tema jutt, ilma et teemad oleksid muutunud või vähem huvitavad. 

Sellest, mis raamatus toimub, pole ma nüüd küll sõnakestki rääkinud, aga jäägu teile siis kogu see avastamisrõõm. Seal toimub küll. Ja liilia raamatukaanel pole ka ilmaasjata. 

Õppeaasta alguse tervitus Toledolt. 💕