Kord kuus on mul rõõmus päev, kui tuleb Varraku kuuraamat. Aga vahel juhtub, et mind tabab totaalne üllatus, sest täiesti ootamatult on Toledo kirjastus otsustanud oma "kuldlugejat" (nende pandud nimi!) natuke poputada. Ühel ilusal novembripäeval oli mul lõpuks aega poputusraamat lahti lüüa ja sealt tuli välja veel teinegi tore üllatus, vt Joonis 2. 😀 Suur-suur aitäh, tubli ja töökas Toledo kollektiiv!
Mul oli ka just eile uue kolleegiga juttu sellest, et Toledo on üks nendest kirjastustest, kelle nimi on juba iseenesest nagu kvaliteedimärk. Nad kuidagi oskavad väga hästi raamatuid valida. Mäletan, et ükskord sain neilt väga üllatava raamatu pealkirjaga "Armuvalu" ja mõtlesin, et Toledo on hakanud mingeid Mehhiko seebikaid avaldama, aga tuli välja (loomulikult), et tegemist oli väga tõsise ja mitmekihilise raamatuga. Seega ei pilgutanud ma ka "Armumiste" pealkirja peale ripsmekarvagi, vaid avasin ta julgelt.
Ja sealt ta tuli, see hispaaniakeelse kirjanduse fluidum, mis sõudis üle lehekülgede nagu üks suur laine või pikk muusikaline fraas, ilmtingimata legato. Kui nii kaine pilguga vaadata, siis sündmused, mis raamatus toimuvad, on suhteliselt tormilised, aga sellegipoolest on kogu see sõnavoog otsast lõpuni välja kuidagi sordiini all, torm toimub hoopis kuskil allhoovustes. Seda paremini hoiab see aga lugeja sisemist pinget.
Javier Marías kirjutab nagu esseist, lükkides üksteise otsa sõnu ja mõtteid, millest ilmselt mitte ükski pole juhuslik, eriti kui minategelane María jõuab oma isikliku sisemise tormini ja üritab kõigest sotti saada, mis tema ümber toimub. Nendes mõtisklustes leiab näiteks viieleheküljelise lõigu, mida ma siin tsiteerima ei hakkaks, aga eks seegi näita María sees valitsevat segadust ja raskusi mõtete struktureerimisega. (Iseenesest ei oleks vist halb mõte seda lõiku oma lõigupuudega õpilastele näidata ja leebelt selgitada, et näete, seda võib teha küll, aga ainult siis, kui oskate kirjutada nagu Javier Marías...)
Aga armumised, kas siis neid ka üldse on? On, ikka on. Lihtsalt armumised ei pruugi alati lõppeda nii, et see mõlemale osapoolele sobiks.
Korraga vaimustavad meid asjad, mis polnud meile varem pähegi tulnud, meil tekivad ootamatud maaniad, paneme tähele üksikasju, mis varem oleksid jäänud märkamatuks ja mida meie taju oleks me elupäevade lõpuni eiranud, koondame oma energia küsimustele, mis puudutavad meid kõigest kaudselt või kunstlikult või tahtmatult, otsekui oleksime otsustanud elada ekraanil või laval või mõnes romaanis, kauges väljamõeldud maailmas, mis haarab meid endasse ja köidab rohkem kui meie päris maailm, mille jätame ajutiselt ootele või tagaplaanile, millest me ühtlasi puhkame (miski pole nii ahvatlev kui anduda teisele, olgugi vaid kujutlustes, ja teha enda omaks tema mured ning sukelduda tema ellu, mis on juba seetõttu kergem, et see pole meie oma). Võib-olla on liialdus seda niimoodi väljendada, aga me anname end algul selle teenistusse, kes on võtnud meid armastada, või vähemalt oleme tema jaoks olemas, ja enamik meist teeb seda ilma igasuguse teeskluseta, see tähendab mõtlemata sellele, et tuleb päev, kui me muutume tugevamaks ja tunneme end kindlalt, kui ta vaatab meile pettumuse ja nõutusega otsa, taibates, et tegelikult ei lähe meile põrmugi korda see, mis meid alles hiljuti erutas, et meid tüütab tema jutt, ilma et teemad oleksid muutunud või vähem huvitavad.
Sellest, mis raamatus toimub, pole ma nüüd küll sõnakestki rääkinud, aga jäägu teile siis kogu see avastamisrõõm. Seal toimub küll. Ja liilia raamatukaanel pole ka ilmaasjata.
Õppeaasta alguse tervitus Toledolt. 💕
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar