"Minu meelest ei peaks sa (vanusevahe) pärast nii palju muretsema. Inimesed asuvad elus alati eri etappides, kuid etapp ei pruugi alati kronoloogilise vanusega seotud olla."
Tegelikult ma tahtsin seda raamatut juba siis väga, kui Varraku järgmises kuus ilmuvate teoste nimekiri välja tuli, aga no seal oli see Õnnepalu ka risti ees ja siis mulle meenus, et mul on paar Rahva Raamatu kinkekaarti, mille ma siis "Emajõe" e-raamatu nimel huugama panin. Ega ei kahetsenud ka.
Üldiselt tasub ikka ja alati suhtuda kerge ettevaatusega sellesse, kui keegi välismaalane võtab nõuks Eestist kirjutada, eriti veel Nõukogude Eestist. Mulle on pigem jäänud mule, et "vabas maailmas" kasvanud inimesed ei suuda seda olukorda, mõtteviisi ja elu-olu üldse lõpuni mõista. Seepärast imestan isegi, miks see tutvustus mind kohe köitis. Võib-olla lihtsalt tundus intrigeeriv, et norralane kirjutab Tartust ja Emajõest. Aga nüüd ma pidin oma sõnu sööma.
Internet vaikib, mil moel on Kleppe oma info leidnud või miks see Nõukogude Eesti tema jaoks nii oluline on, et sellesse süveneda on viitsinud. Aga ta on suutnud seda ka päriselt südamega mõista, või vähemalt on ta midagi väga õiget ära tabanud. Ta ei võõrasta, ta ei haletse, vaid laseb Sunnival ja Jaagul üsna eelarvamustevabalt juba sügaval nõukogude perioodil Eestisse tulla ja üsna pea pärast iseseisvumist uuesti. Kogu raamat on kirjutatud Sunniva silmade läbi ja tema suudab olla täiesti neutraalne vaatleja ja näha Jaagu peret kui inimesi (ja imehäid kokki), mitte nn vaeseid sugulasi, keda kas abistada või haletseda tuleb. Muidugi viivad nemad ka nänni, aga see ei ole kuidagi patroniseeriv, vaid pigem loogiline: meil on, anname teile ka. Lihtsalt. Ja ka detailid ei ole pingutatud, lihtsalt möödaminnes tuleb jutuks, et Viru hotelli toaseinad on lutikaid täis (mida ma võin kinnitada oma Kanadast Eestis käinud vanatädi jutu põhjal).
Millegipärast reklaamitakse seda raamatut kui kiremõrva raamatut, mille taust hoopis uue külje pealt avanema peaks, ja seda on seal muidugi ka. Aga mulle ei jäänud küll kuskil muljet, et see oleks kuidagi põhiteema olnud. Jah, eks lugejal lubatakse küll sellesse mõrvaloosse siseneda ja mõista, miks asjad läksid nii, nagu nemad läksid. Aga see lugu on lõpuks ikkagi pigem vahend, mille kaudu Jaagu ema mõista.
Kui aus olla, siis ma isegi ei tea, mis selle raamatu põhipoint on ja kas seda üldse ongi. Tegevus jookseb paralleelselt okupeeritud Eestis, okupeeritud Poolas ja mitte kunagi sõdinud Rootsis. Sunniva puutub tänu Jaagule kokku nende kõigiga ja võib-olla see, kuidas tema maailmapilt avardub, see põhipoint ongi.
Kindlasti tasub "Emajõgi" lugemist juba ka stilistilistel kaalutlustel. Arvatavasti on Sinijärvel õigus, kui ta ütleb, et mingi eriline kirjanduslik suursaavutus ei ole, aga kirjaoskus on küll Kleppel suurepärane. Ja ühel hetkel ma sain aru, et tegelikult pole ka see ilus lugemiskogemus mingi imestamist väärt asi, sest mulle tuli meelde, et raamatu on tõlkinud Kadi-Riin Haasma. Mõne tõlkija peale kohe saab kindel olla.
Ühtlasi sain ma ka üht-teist uut teada või jäi lihtsalt mõni mõte silma. Teise kategooriasse lahterduks see, kuidas perfektset rootsi keelt rääkiv Jaak (kes väikese poisina vanaemaga Rootsi ära tuli) ütleb ikkagi, et tema emakeel on eesti keel (loogiline) ja ta nimetab neid, kellele rootsi keel emakeeleks, "sündinud rootslasteks". Selle peale mulle meenus Muhu aabitsa mõte, et muhulasi on kahte sorti: luodud muhulased ja tuodud muhulased. Jaak oli tuodud rootslane.
Teiseks jäi mulle silma "silmapaistev semiootik" Tartu Ülikoolis. Huvitav, kas Kleppe oli meie "silmapaistva semiootikuga" tõesti nii kursis? No ja siis ma sain teada, et Linnutee on rootsi keeles Talvetee ja norra keeles ka Piimatee, nagu see Milky Way muudeski keeltes on. Ja seda ma ka ei teadnud, et Siberi nimi tähendab magavat maad.
Mulle tõesti meeldis. See oli kuidagi sama voogav nagu Emajõgi ja lainetas mindki tagasi lapsepõlve ja tolleaegsesse tausta, seda olukorda naivistlikult patroniseerimata, ilustamata, koledamaks mõtlemata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar