No siit tuli küll kõiki klišeesid, mida suudaks ühe romantilise romaani puhul ette kujutada. Aga see polnud üldse nii halb, kui see esimene lause arvata lubaks.
Ilmselt läksin ma reklaami ohvriks, sest sõna "Pariis" ükskõik kus tekitab minus selle efekti, mis multifilmitegelaste silmadesse tekitab need ringi käivad spiraalid ja siis on kohe hüpnoos ka käes. Nii ma ta sõbranna riiulist pihta panin. Aga kui võrrelda seda teise raamatuga, mille ma ka sealt pihta panin, siis see oli ikkagi juba kraad paremast klassist.
Klišeekülje pealt on siin paljutki. On üksildane keskealine, kuid siiski nägus naisterahvas Annie, kelle elus ei toimu mitte midagi ega ka mitte kedagi. On sõbranna Joanile sülle kukkunud korter Pariisis, mida sõbranna ise ei suuda mitte kuidagi selgitada, sest ta on eluaeg Inglismaal elanud ja ei tea Pariisist midagi, aga ise on ta selle korteri üle vaatamiseks liiga vana. Annie läheb valguse linna ja sööb seal täpselt nii palju croissant'e ära, nagu üks inglanna Pariisi sattununa sööma peab, ja loputab selle kõik Odette'i kohvikus uute sõbrannade ja ohtra veini abil alla. On üks nägus prantslane, kes paneb Annie südame kohe puperdama ja loomulikult satuvad nad üksteise teedele risti ja kõik pirrud löövad lõkkele ja südamed tuksuma. Ja vanas heas Silvia Ilvese stiilis pole Annie loomulikult mitte kunagi elus end nii tundnud kui selle mehe kõrval.
Aga positiivse külje pealt ei lähe see raamat liiga imalaks, pigem kerib seal ikkagi pigem põnevust ka, sest korteri endise omaniku lugu hargneb tagasi mõlemasse maailmasõtta välja ja sellel ajal on pakkuda hulgaliselt saladusi ja salategevusi, mille Trixie on kõigi lugejate rõõmuks üsna detailselt oma ohtratesse päevikutesse kirja pannud. Sellega seoses pean tunnistama, et ma ikka päris suure innuga keerasin raamatu viimase kolmandiku lehekülgi, sest lõpplahendus polnud küll võib-olla täiesti ootamatu, kuid siiski mitte päris selge ja detailne.
Mitte midagi maailma muutvat, aga ikkagi tore lugu ja päris hästi kirjutatud. Suuri probleem oli mul seekord aga tõlkega. ""Anni Lovell?" küsis naine rõõmsalt inglise keeles veetleva meloodilise prantsuse aktsendiga" oli veel niisama kulmukergitav. Küll aga on täiesti kindel, et kuigi inglise keeles tähistab "you" nii sind kui teid, siis võõrast inimest esmakordsel kohtumisel ei sinata küll mitte ükski prantslane, ükskõik kui sõbralik ta on. Samuti on ingliskeelses algtekstis ilmselt olnud palju pausitäitjaid nagu "oh, erm..." jne, aga panna intelligentne inimene eesti keeles iga lause alguses mökutama "oi, ee" või, veel hullem, "oi, ää" (ja seda kümneid ja kümneid kordi) mängis juba minu kannatlikkuse niigi pingul pillikeeltel. Ja misasi on jõeäärne pukseerimisrada, jäigi selgusetuks, aga kuna nad seal jalutasid, siis ma pakuksin välja, et need on Seine'i kaldapealsed. Mida või keda seal pukseeritakse, ei tea. Võib-olla koeri ja jalutuspartnereid. Ühesõnaga, natukenegi kultuurilise tausta ja Pariisi enda tundmist ei jookseks tõlkijal mööda külgi maha.
Nii et soovitan pigem lugeda kergeks vahepalaks ja originaalkeeles. Ja niisama suusoojaks – Alex Brown on naine, mitte mees. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar