Aitäh Varrakule veebruariraamatu eest!
"Meie vanad tapvad tõed" on maiuspala põnevike armastajatele, võin kohe alustuseks ära öelda. Ausalt öeldes ma sisukirjeldust lugedes lõpuni kindel ei olnud, kas see on nüüd krimiraamat või lihtsalt psühholoogiline põnevik, mis omast kohast oli peaaegu pimekohting raamatuga. Teada oli küll see, et mingid saladused seal paljastuvad ja mingil hetkel on küsimus elus ja surmas. Nii ka oli.
Alapealkiri oleks vabalt võinud olla ka "Kakskümmend aastat hiljem", sest just sel eesmärgil vanad ülikoolisõbrad kokku saavadki – ülikoolipõlves panid nad kõigi sõprade kohta kirja ennustuse, mis neist kahekümne aasta pärast on saada võinud, ja nüüd tulevad nad kokku neid lugema. Tegemist on tänaseks üsna kirju seltskonnaga. Ivost on saanud suur ärihai, Aydast tippadvokaat, Maggie on üsna korraliku karjääri teinud ajakirjanik (nagu Watt auhinnatud ajakirjanikuna isegi), Jude kahjuks on langenud substantside küüsi, Elizabeth ja Ollie on olnud abielus ja lahutanud, Rory on poliitikas ja Finley püüab oma Afganistani-kogemusega toime tulla. Ja Lily on äsja surnud, kusjuures pole selge, kas ta selle metroorongi ette kukkus või hüppas või on võimalik veel mingi kolmas, mõeldamatu variant.
Tegelikult see ühel hetkel ikkagi krimiks kisub, kuigi ei politsei ega eradetektiivid ei ole loosse segatud, sest mida sa neid segad, kui tõendeid ei ole, on ainult järjest lahti kooruvad minevikusaladused ja sünnivad aina uued kahtlused. Tegevust näidatakse lugejale läbi Maggie silmade ja tema, ärgem unustagem, on uuriv ajakirjanik. Nagu igale heale kriminullile omane, toimub tegevus nn suletud süsteemis, Ivo mõisas Wintercrossis, linnadest kaugel Dartmoori nõmmede vahel. Kes sees, see sees, kes väljas, see väljas. Ja raamatu lugemise selguse jaoks on alati plussiks, kui tegelasi on kontrollitud hulk ja neid ei jaluta plejaadide kaupa aina uute tegevusliinidega läbi.
Ega ma rohkem sisust rääkida ei saagi. Aga võin öelda, et neelasin selle paari päevaga alla. Hirmsasti oli vaja teada, kuidas lugu laheneb. Oli vaja teada saada, kas mu kahtlused, et mõni inimene on liiga täiuslik, vastab tõele, ja kuidas nende pealiskihid murenevad, kui üldse. Oli vaja näha, kas minu kuri kahtlus, et sellise ehitusega majas võib asi minna väga närvesöövaks, vastab tõele. Ja isegi kui selgub tõde, kuidas sellest nii kinnises süsteemis üldse teisest otsast eluga välja tulla.
Koolivaheaega väga sobilik samas kerge, kuid väga põnev ja hästi kirjutatud raamat. Kõik need ennustused ja minevikusibula koorimised on tõesti suurepäraselt konstrueeritud ja tõlge oli ka sujuv (Krista Suits). Kiidan oma seekordse valiku heaks. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar