Ajasin selle raamatu ära õpetajate toas ajalooõpetaja käest. Faktis, et see oli ajalooõpetajal, peaks juba väljenduma ka see, et tegemist ei ole mingi "sellise" raamatu, vaid tõelise ja tõsise ajaloolise uurimusega, mis kobrutab viidetest ajalooürikutele. Nagu ka autor ise ütleb, ega me ei tea ju 18. sajandi talupoegadest Eestis palju midagi. Teame ainult üldist, kuidas nad pärisorjuses ägasid, oleme näinud pilte ja talumuuseume sellest, millised olid eluolud, aga inimesi see meile palju lähemale ei too. Selles uurimuses aga kasutatakse palju kohtumaterjale, mis on nimelised ja isiklikud ja räägivad päris inimeste päris elujuhtumitest.
Kui teha üldine kokkuvõte raamatu sisust, siis saame alustuseks ja taustaks ülevaate kiriku tollasele vaatele abielule ja suhetele, siis räägitakse suhete algusest (eestlastel tundus vaatamata kiriku seisukohale ametlikust abielust suhteliselt ükskõik olevat, kui juba oldi kord end üksteisele ära lubatud), rasedusest ja sünnitamisest, vallasemadest ja kahjuks ka sellega seonduvatest lapsetappudest, abielust üldiselt, intsestist, abielurikkumisest, bigaamiast, prostitutsioonist, seksuaalvägivallast ja loomuvastastest ühendustest.
Mõned väljapaistvamad nopped. Tollal oli arusaam, et rasestumiseks on orgasm vältimatult vajalik. See võib natuke naljakas ju tunduda, aga kui korraks mõelda, saame aru, et see pole nii naljakas ja lihtne. Näiteks kui naine jäi vägistamisest rasedaks, siis kuidas sa kohtule tõendad, et vägistamine toimus – kui jäid rasedaks, järelikult nautisid, muidu sa poleks ju orgasmini jõudnud... Samamoodi ei tulnud isegi kõne alla, et vahekorda oleks klassifitseeritud vägivaldsena, kui seda pani toime abikaasa (naist peeti mehe omandiks ja omand ei saa nõudmisi esitada) või kui ohver oli vallaline. Samuti oli eriti veider põhimõte, et kui vägivallatseja oli üksi, siis ei peetud seda mingil juhul vägistamiseks, sest ühe ründajaga oleks naine ju kindlasti hakkama saanud ja ilmselgelt ei rakendanud ta selle ärahoidmiseks piisavalt jõudu.
Eestlastest talurahva arusaam neitsilikkusest oli ka pisut teine – nimelt peeti neitsiteks kõiki naisi, kel veel lapsi polnud, oltagu siis abielus või lihtsalt teadaolevalt kellegagi kokku elamas. Aga samas, kui abielueelseid intiimsuhteid salliti, siis abielurikkumisele ei vaadanud kindlasti mitte läbi sõrmede ei kirik ega ka muud võimud, see oli juba väga tõsine asi. Ainus pisut vabandav asjaolu oli nn abielurikkumine eksituse tõttu – elati ju pead-jalad segamini ja vahel võis pimedas eksitusi juhtuda. Huvitav oli ka karistuste määr, mis läks surmanuhtluseni välja, aga enamasti seda täide ei viidud, vaid vähendati karistust korralikule vitstega nüpeldamisele või rahatrahvile (kellel raha muidugi oli).
Mõni fakt oli lihtsalt huvitav, näiteks see, et lõbumajades töötavad prostituudid pidid kandma erkkollast värvi riideid, samas kui näiteks Saksamaal pidid vallalised ja neitsid kandma punast, abielus naised sinist või rohelist ja lesed halli või musta riietust. Samuti oli tore meelde tuletada, et selle mõistmisel, kuidas lapsi üldse saadakse, on suur roll meie oma Karl Ernst von Baeril, kes munaraku avastas ja seda esimesena ka kirjeldas.
Peab kindlasti ka mainima, et kuigi tegelikult on tegemist põhjaliku ja teadusliku uuringuga, siis kuivaks seda küll nimetada ei saa, sest kohtumaterjalid ju ikkagi tsiteerivad inimesi. Näiteks võib lugeda 1733. aasta Tartu maakohtu materjalidest, kuidas Uderna mõisateenija Made käest küsiti, miks ta juba kolmandat korda hooramise pärast kohtu ees seisab, ja vastuseks oli: "No juhtus sedamoodi." Ja kuna kohtumaterjalid üldiselt on suhteliselt põhjalikud (eriti Saaremaa omad!!!), siis saab talurahva elust suhteliselt värvika ülevaate. Kes soovib neid lähemalt uurida, loeb siis juba ise raamatut.
Veel paar fakti. Esiteks, tegemist on 2023. parima ajalooraamatuga. Ja ei, esimese öö õigus on folkloor. Olgu siis see ka selge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar