Edward Ruthefurd "Pariis"

Kui Varrak mulle taas järgmises kuus ilmuvate raamatute tutvustused saatis, siis polnud mul vaja pikalt mõelda. Paadunud Pariisi-haige nagu ma olen, olin ma müüdud juba raamatu pealkirja ja sisukirjelduse esimese lausega. Ega ma muidugi lehekülgede arvu ei vaadanud, aga kuigi üllatus raamatut saades oli suur, oli see siiski meeldiv üllatus. Üle 800-leheküljelisi telliseid ei satu kätte just sageli. 

Ai-ai-ai-ai, kui hea raamat see on! Ma soovitan seda nüüd kohe alguses kõigi oma olemasolevate jäsemetega. See oleks juba isegi ilma Pariisita olnud nauditav, sest see romaani osa siin on täiesti klassikaline mitme perekonna saaga läbi sajandite. On aristokraate, on töölisklassi esindajaid. On põhimõttekindlaid kõrge moraaliga inimesi, on sahkerdajatest tuulelippe. Kuigi raamatu tegevus algab belle époque'i ajal, hüppab tegevus nii edasi kui tagasi, nii et neidsamu perekondi võib jälgida lausa sajandite vältel, aastast 1261 kuni 1968. aastani välja. Vahel liiguvad need liinid paralleelselt, vahel lähenevad teineteisele, siis kaugenevad taas. Ja siis ristuvad. 

Kui vaatate kõiki neid järjehoidjaid, millega ma tavaliselt tsiteerimisväärilisi lauseid ära märgin, siis seekord teenivad need teist eesmärki. Olen juba nii mõnelegi sõbrale ja tuttavale öelnud, et "Pariisi" lugedes oli pidevalt tunne, nagu oleks keegi Marina Laikjõe raamatu "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis" (mida mul oli au toimetada) romaaniks kirjutanud. Rutherfurd toob sisse kõik nimetamistväärt kohad ja ajaloolised isikud, millest ja kellest Pariisiga seoses üldse rääkida on, ajaloosündmustest rääkimata. Ma usun, et "Pariisi" on huvitav lugeda ka nendel, kes jalutuskäikude raamatut lugenud või muidu Pariisi ajaloo ja arhitektuuriga kursis pole (sest suur osa saab romaanis kaetud), aga minu jaoks oli see üks rosin teise otsa ja tuttavaid kohti, inimesi ja sündmusi ma seal järjest märgistasingi. Vahel ehk hea tunnis kasutada või midagi. 

Kuigi aasta pole veel päriselt läbi ja ilmselt mõne raamatu ma ikka veel ära loen, siis olen üsna kindel, et Edward Ruthefurdi "Pariis" jääb minu lugemisaasta üheks eredamaks täheks. Juba kõigele sellele uurimistööle mõeldes, mis autor pidi läbi tegema, tekib aukartus. Võib arvata, et Pariisi tutvustamine on talle olnud pea sama oluline kui romaani tegevusliinide arendamine, kuid kordagi ei jää muljet, et midagi oleks taustale lisatud inimeste harimise pärast. See kõik on äärmiselt orgaaniline. Ning nii erinevate perekondade lood keerulisemate ja helgemate perioodide taustal on inimlikud ning kerge on samastuda nii proletaarlaste kui aristokraatidega. 

Pitseriks kiidulalule olgu asjaolu, et "Pariisi" on tõlkinud härra Tõnis Värnik isiklikult. Loetagu! 

Brigitta Davidjants "Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte"

Kerge kummardusnõks Hollandi poole sõber Raamatukupjale selle pärandraamatu eest! 

Brigitta Davidjants on üks laia ampluaaga naisterahvas. Akadeemiliselt haritud muusikuna töötab ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias teaduri ja õppekava koordinaatorina. Samal ajal kirjutab ta muusika- ja muud kriitikat. Ja kuna tal ilmselt nende tööde ja oma kolme lapse kõrvalt muud teha pole, on ta nüüd hambad löönud ka belletristikasse. "Plahvatus nätsuputkas" on tema esimene avaldatud raamat. 

Ikka öeldakse, et kirjanik kirjutagu valdkonnast, mida ta tunneb. Davidjants kirjutabki ainult enda elust, mis on olnud üsna kirju. Juba tema perekond on eesti-läti-armeenia segu, ta ise on enamasti küll elanud Eestis, aga Jerevanis muusikaakadeemias käinud. Kui Davidjants alles laps oli, algasid suur ja verine Karabahhi konflikt ja elu läheb kibedaks nii Bakuu armeenlastel kui Jerevani aserbaidžaanlastel.  

Nätsuputka oli päriselt olemas. Sealt käis Brigitta koos sõbrannaga nätsu ostmas. Kuni see plahvatas. Lugege ise. 

Minuvanustele on see üks nostalgiline raamat. Nii palju äratundmist kaheksakümnendatest ja üheksakümnendatest! See väike kogumik on kui mosaiik väikestest killukestest – ennekuulmatust leiutisest nimega mobiiltelefon (mis oli Armeenia ärikatel), ajast, mil "kõrvalmajas rööviti Hansapanka ja kodumajas tegutses bordell", lapse pidev näljatunne, pruunid tapeedid jne. Sinna mahuvad ka tükikesed Davidjantsi täiskasvanuelust, tema meestest ja lastest ning sellest, kuidas ta nüüd emana suvevaheaegu kardab, kuidas ta ufoloogi õudselt kavalalt ninapidi vedas ja mis karma sellest arvas. 

Äärmiselt huvitav on neid nõuka-aastatest kirjutatud raamatuid lugedes jälgida, kuidas kirjanik omaaegse atmosfääri taastab. Mõni paraku eriti edukalt ei taastagi, aga teistel on rohkem edu olnud. Vadil on see kuidagi sujuva joonega tõmmatud. Aga kuna Davidjants pendeldab oleviku ja mineviku vahel ja raamat on väike ka, siis seda enam on tema kaheksakümnendate-stseenid täpselt visandatud. Transportis mind ilusti tagasi sellesse keskmisesse kaheksakümnendate koju. 

Muide, mul tekkis just eile küsimus, mida ma pole siiani jõudnud veel välja uurida: kas enne telekapultide võidukäiku vahetasime me kanaleid ümmargust nuppu keerates või mingeid klahve vajutades või misasja me üldse tegime? 

Soovitan, muidugi soovitan. 

Christine Brown Wolley "Sister Wife. A Memoir of Faith, Family, and Finding Freedom"

Vahel on inimesel väikene guilty pleasure ja minu puhul on selleks juba mitu aastat olnud TLC kanalil näidatav sari "Sister Wives". Kunagi sattusime seda vaatama ja ei suutnud oma silmi uskuda. Et mitme naise pidamine Ameerikas teatud mormoonilahkudes tavapärane praktika on, teadsime ju muidugi. Aga et keegi oli valmis kaamerad enda koju laskma, see oli uudis. Olgem ausad, ikka on ju uudishimu, et mismoodi inimene mõtleb, kui ta on valmis olema kolmas või neljas naine juba väljakujunenud peres. Sarja eesmärk oli selle pere jaoks näidata, kui ebaõiglane on Ameerika seadusandlus, kes peab mitmenaisepidamist kriminaalkorras karistatavaks kuriteoks, sest mida kurja nad üldsegi teevad, kui ühiskonnas on palju neid, kes mitut naist peavad, lihtsalt mitteametlikult? Ja loomulikult tahtsid nad ka näidata, kui hästi see kõik funktsioneerib. 

Lihtsalt repliigi korras olgu öeldud, et nelja naise peale kokku sai lõpuks laste koguarvuks 18. Christine'i omad on nendest kuus, viis tüdrukut ja üks poiss.

Arvatavasti ei oleks ma viitsinud seda pikalt vaadata, kui see oleks oma algset eesmärki teeninud. Fakt, et nüüd, viisteist aastat hiljem, on mehele jäänud järele üks naine (viimane, kes ilmus perekonda just siis, kui sarja filmima hakati), näitab, et päris ruttu pärast sarja algust hakkasid asjad mõranema. Nad üritasid igapidi, aga õnnetuseks oli juhtunud see lugu, et see viimane naine osutus kogemata mehe hingesugulaseks ja elu armastuseks ja siis viskas teistel naistel lõplikult kopa ette. Ja peangi tunnistama, et ma elasin nendele kolmele esimesele kaasa, sest see mees oli juba ennegi nartsissist ja täiesti empaatiavaba kuju (kuigi okei isa), aga nüüd see lihtsalt kõik võimendus. 

Christine oli esimene, kes otsustas, et mehe vaimne vägivald ei ole asi, mida  ta taluma peaks. Enamus lapsi oli nendel juba suureks kasvanud, nii et ta pakkis oma kohvrid, võttis viimase lapse kaasa ja kolis oma koduosariiki tagasi. Ja aasta hiljem leidis ta enda kõrvale Davidi, kes pakkus Christine'ile kõike, mida eksabikaasa Kody kunagi pakkunud ei olnud. Ta on kohal, Christine on tema jaoks ainus, ta kuulab ja toetab. Tänaseks on nad kaks aastat abielus olnud ja elu on jätkuvalt lill. 

Raamat alustab Christine'i lapsepõlvest, jätkab abiellumise ja abieluga (Christine oli kolmas naine) ja seda lugeda oli mõnes mõttes väga raske, sest kuigi ta ise püüdis loomulikult kõigele mingeid põhjendusi leida, siis juba altari ees on tegelikult selge, et mehel pole temast sooja ega külma. Päris ime, et nad niigi kaua vastu pidasid, aga mormoonidel on tugevad religioossed põhimõtted ja kuni need kestsid, ei olnud ka abielust väljapääsu. Christine'i enda arengut on samas jällegi väga huvitav jälgida ja lugeda, mida ta ise kõige selle juures mõtles. 

Ja muuseas, see on hästi kirjutatud raamat ka. Ma usun, et seda oleks huvitav lugeda ka nendel, kes sarja kunagi näinud ei ole. Seda võib südamerahuga võtta kui antropoloogilist uurimust, sest kes meist ikka polügaamsete suhete sisse muidu näeb. 

Lee Child "Küllaltki ohutu"

Varraku septembriraamat. Aitäh! 

Ma ei ole varem lugenud ühtki Lee Childi raamatut, kuigi tema Reacheri-lood on ülipopulaarsed. Ma olen temast siiani igaks juhuks hoidunud (nagu Lars Kepleristki), sest mingist hetkest jõuab mul ikkagi see piir kätte, kui suurt õõva ma raamatus taluda suudan. Aga kuna selle raamatu näol oli tegemist lühijuttudega (täiesti Reacheri-vabadega), siis ma mõtlesin, et ehk need ei jõua väga hulluks minna. Ei läinud ka, üldse kohe mitte. 

Nagu Child ise eessõnas ütleb: "Minu jaoks oli rõõm proovida midagi täiesti teistsugust. Midagi uut. Ajastut, kohta, rahvust, isiksust, kõike. See oli vabastav." Ja lisab, rääkides sellest, et ta ei oodanudki, et keegi neid lugema hakkab: "Illusioon, et keegi ei vaata, oli tegelikult kõige parem asi üldse. See muutis panused olematuks. Ma proovisin kõike, mida iganes tahtsin." 

Kogumikus olevad lühilood ei ole tegelikult kõik isegi klassikalises mõttes krimilood. Minipõnevikud on nad ehk kõik, või ehk lihtsalt põnevad pööretega minilood. Igav ei olnud neist küll ükski. Ma ei ole iseenesest suur novellifänn ja ma elan need üle vaid siis, kui nad on eriti hästi kirjutatud, aga ikkagi olen siin blogis jõudnud kogu aeg järeldusele, et minu žanr see pole. Ükskõik kui sulni sõnakasutusega või kui paljude kannapööretega, ikka tundub, et kõigest sellest oleks võinud parem ühe korraliku romaani kirjutada. :D Kuid ma saan väga hästi aru, et see on minu isikliku eelistuse küsimus. 

Mõnedele lausetele panin ka järjehoidjad juurde, nagu näiteks sellele: "Rikas olemine ei tähenda mitte midagi, kui teised inimesed ei ole vaesed."  Samuti meeldis mulle väljend sündmuste kohta, mis juhtusid "elusa mälu ajal", st sel ajal, mida elavad inimesed veel ise pealt nägid. Ja päris lustakas oli lugeda prostituudi kirjeldust: "Oli alles ennelõuna, aga Kellyl olid juba tööriided seljas." Olgugi lühijutud, olid need kirjutatud lobeda sulega ja värvikalt. Seda ei saa Lee Childile kindlasti ette heita, et teda hea lugeda poleks. 

Samuti kvalifitseerub "Küllaltki ohutu" suurepäraselt öökapiraamatuks. Väikesed jutujupid, mis lihtsalt lõpevad ära, ükskõik kas su õhtune unepunkt saabub viis minutit varem või hiljem. 

Ja viimase rosinana avastasin, et raamatu (mille eestikeelset teksti ma olin väga nautinud) on tõlkinud Aldo Randmaa, kellega me koos Tartu Ülikoolis ilukirjandusliku tõlke kursusel kvaliteetse tõlke knihve õppisime. Hea töö, Aldo!