Vahel on inimesel väikene guilty pleasure ja minu puhul on selleks juba mitu aastat olnud TLC kanalil näidatav sari "Sister Wives". Kunagi sattusime seda vaatama ja ei suutnud oma silmi uskuda. Et mitme naise pidamine Ameerikas teatud mormoonilahkudes tavapärane praktika on, teadsime ju muidugi. Aga et keegi oli valmis kaamerad enda koju laskma, see oli uudis. Olgem ausad, ikka on ju uudishimu, et mismoodi inimene mõtleb, kui ta on valmis olema kolmas või neljas naine juba väljakujunenud peres. Sarja eesmärk oli selle pere jaoks näidata, kui ebaõiglane on Ameerika seadusandlus, kes peab mitmenaisepidamist kriminaalkorras karistatavaks kuriteoks, sest mida kurja nad üldsegi teevad, kui ühiskonnas on palju neid, kes mitut naist peavad, lihtsalt mitteametlikult? Ja loomulikult tahtsid nad ka näidata, kui hästi see kõik funktsioneerib.
Lihtsalt repliigi korras olgu öeldud, et nelja naise peale kokku sai lõpuks laste koguarvuks 18. Christine'i omad on nendest kuus, viis tüdrukut ja üks poiss.
Arvatavasti ei oleks ma viitsinud seda pikalt vaadata, kui see oleks oma algset eesmärki teeninud. Fakt, et nüüd, viisteist aastat hiljem, on mehele jäänud järele üks naine (viimane, kes ilmus perekonda just siis, kui sarja filmima hakati), näitab, et päris ruttu pärast sarja algust hakkasid asjad mõranema. Nad üritasid igapidi, aga õnnetuseks oli juhtunud see lugu, et see viimane naine osutus kogemata mehe hingesugulaseks ja elu armastuseks ja siis viskas teistel naistel lõplikult kopa ette. Ja peangi tunnistama, et ma elasin nendele kolmele esimesele kaasa, sest see mees oli juba ennegi nartsissist ja täiesti empaatiavaba kuju (kuigi okei isa), aga nüüd see lihtsalt kõik võimendus.
Christine oli esimene, kes otsustas, et mehe vaimne vägivald ei ole asi, mida ta taluma peaks. Enamus lapsi oli nendel juba suureks kasvanud, nii et ta pakkis oma kohvrid, võttis viimase lapse kaasa ja kolis oma koduosariiki tagasi. Ja aasta hiljem leidis ta enda kõrvale Davidi, kes pakkus Christine'ile kõike, mida eksabikaasa Kody kunagi pakkunud ei olnud. Ta on kohal, Christine on tema jaoks ainus, ta kuulab ja toetab. Tänaseks on nad kaks aastat abielus olnud ja elu on jätkuvalt lill.
Raamat alustab Christine'i lapsepõlvest, jätkab abiellumise ja abieluga (Christine oli kolmas naine) ja seda lugeda oli mõnes mõttes väga raske, sest kuigi ta ise püüdis loomulikult kõigele mingeid põhjendusi leida, siis juba altari ees on tegelikult selge, et mehel pole temast sooja ega külma. Päris ime, et nad niigi kaua vastu pidasid, aga mormoonidel on tugevad religioossed põhimõtted ja kuni need kestsid, ei olnud ka abielust väljapääsu. Christine'i enda arengut on samas jällegi väga huvitav jälgida ja lugeda, mida ta ise kõige selle juures mõtles.
Ja muuseas, see on hästi kirjutatud raamat ka. Ma usun, et seda oleks huvitav lugeda ka nendel, kes sarja kunagi näinud ei ole. Seda võib südamerahuga võtta kui antropoloogilist uurimust, sest kes meist ikka polügaamsete suhete sisse muidu näeb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar