kolmapäev, 6. november 2024

Irene Solà "Mina laulan ja mägi tantsib"

Mul on nüüd natuke sassis, aga vist on nii, et see on Varraku septembrikuu raamat. 


170 lühikest lehekülge, lugesin kuu aega. Aga veel vaid paar nädalat ja saab minu lugemisnälg paremini rahuldatud ja teie bloginälg loodetavasti ka. 


"Mina laulan ja mägi tantsib" on üks kummaline raamat, millest kuidagi ikkagi immitseb sellist kirjeldamatut hispaaniakeelse kirjanduse hõngu, kuigi tegelikult on raamat originaalis hoopis katalaanikeelne ja ma kujutan ette, kui närvi lähevad kõik katalaanid selle lause esimese poole peale. Aga kultuuriruum on ilmselt siiski sarnane. Taas üks raamat, milles loodus saab tegelase mõõtmed, kuigi peategelase kohale ta otseselt ei trügi. Meie tänapäeva linnastunud inimene (ehk siis mina) loeb ja adub, kuidas inimese suhe loodusega võib olla nii lähedane, et ta mõistab loodust ja oskab end justkui asetada loomade või taimede sisse ja täiesti uute silmadega ringi vaadata. 


Kuid kuigi loodusel on mägikülas elavatele inimestele suur mõju (ja alati mitte positiivne), on kesksel kohal siiski seesama mägiküla oma elanikega. Selles väikeses külas on küll mõnus elu, kuid ka omajagu traagikat – osalt looduse, osalt inimese poolt põhjustatud. Igal inimesel on oma lugu ja oma sügav sisemaailm. Näiteks saab kohe raamatu alguses välgutabamusest surma Domènec, täiesti tavaline talumees, kuid ometi nii rikka hingega, et kirjutab imeilusaid luuletusi. Sellest avastamata poeedist jäävad maha naine Sió ja kaks last, Mia ja Hilari. 


Kuigi raamat põikab siia ja sinna, tuleb see alati refräänina tagasi Domèneci järelejäänud pere juurde ja aegamisi saame teada, kuidas Sió ja laste elu pärast isa surma edasi läinud on. Koht on minu jaoks täiesti tundmatu ja ei oska ju ka nimede järgi arvata, mis aega lood asetuvad, no näiteks kui keegi kirjutaks Eestis jutu Maimust, siis ilmselt ei arvaks esimese hooga, et see võiks olla 14-aastane noor 2024. aasta Tallinnas. Aga Domènec ja Hilari kuskil Kataloonia mägikülas mind ajastuga eriti ei aidanud. Ilmselt sellepärast, et lugu oli nii sügavalt loodusega segi ja Solà oli ise inspiratsiooniks muide ka päris palju pärimuslugusid lugenud ja seda folkloori ka oma raamatusse põiminud, siis jõudsin ma ennast oma peas kuskile täpselt määratlemata kaugesse minevikku paigutada, kuni komistasin otsa ühele tegelasele, kellel oli Facebooki-konto. Niipalju siis kaugest ajaloost. 


"Mina laulan ja mägi tantsib" on järjekordne raamat, mida tasub lugeda puhtalt teksti pärast. No nagu luuletusi või nii. Maria Kalli tõlge aitab väga palju kaasa sellele, et lugu vuliseks nagu kevadiselt värske mägioja. Ja ega tegelikult ei panegi see lõppeks imestama, et Solà on ka luuletaja ja kunstnik, sest värvi ja rütmi selles on. 





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

František Jílek "Mees Vincist"

Minu 17-aastane tütar ütleb, et igal eestlasel on kodus kaks asja, mida nad keegi ise kunagi ei osta, aga kuskilt nad alati koju siginevad: ...