neljapäev, 29. juuni 2023

Betty Rowlands "Mõrv Viirpuu villas", "Mõrv mõisahotellis"

Tadam-tadamm – ja ongi käes kauaoodatud suvepuhkus ja koos sellega ajulõdvestav suvelugemine! Ma olen juba pikalt seda Rowlandsi sarja piidelnud, puhtalt esteetilistel kaalutlustel (kaaned väga meeldivad) ja need tundusid kuidagi sellised mõnusalt britilikud cosy crime stiilis lookesed. Ja nii oligi. 


Tegemist Melissa Craigi mõrvalugude sarja esimese ja neljanda raamatuga, kuigi mulle tundub, et selle sarja peab vist valimatult läbi lugema. See oli lihtsalt nii mõnus, kui mõrvalugude kohta niimoodi üldse öelda saab. Mel kolib Londonist väiksesse külla, kus ta jagab paarismaja toreda kunstnikust naabri Irisega. Neist saavad sõbrannad. Aga minu meelest ei ole vist tänu briti krimikirjanikele Inglismaale jäänud just palju külakesi, ei päriselt olemasolevaid ega väljamõeldisi nagu Midsomer või sellesinase sarja tegevuspaik Benbury, kus kedagi mingil hetkel maha poleks löödud. Kindlasti peab olema lahendusse segatud nutikas tsiviilisik, seekord siis krimikirjanik Mel Craig. 


Rowlandsi auks peab ütlema, et kogu tema külaõhustik on suhteliselt meisterliku pintsliga loodud. Kõik need külaelanikud oma erinevate ja kohati veidrate tüpaažidega (nagu neid ju ka igas Eesti külas ette tuleb), Inglismaa maastik kõigi oma jalgteede, karjamaade ja -väravatega, daamid koerakestega, vanad mõisahotellid, siniverelised ja lihtsalt tõusikud – kõike jagub. Ja Mel on ka õnneks suhteliselt normaalne inimene, kes ei torma lihtsalt pea ees ise asju selgeks tegema, vaid pigem põtkib vastu ja kriitilisel hetkel pöördub ikkagi politsei poole. Isegi politseiuurija on normaalne mees, kes Meli kuulab, aga politsei saladustesse alati ei pühenda. Nagu see päriselus ju olekski. Ehk siis nii Mel, Iris kui uurija Kenneth on meeldivad inimesed ja ma pean tunnistama, et teeks isegi nende seltsis väikese klaasikese leedrišampanjat, kui võimalus avaneks. 


Pärast "Ogalindude" reekviemi oli mulle ühte väikest sonatiinikest väga vaja, eriti puhkuse alguse tähistamiseks. Doggerlandi-sarjale on nüüd ka teine lisandunud, mida ma tahan väga "ära lugeda". Piret Lemetti täitsa kobe tõlge väärib ka äramärkimist. Libiseb hästi. 😄





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Guy de Maupassant "Preili Fifi"

Minu esimene Maupassant. Ja jälle pean tunnistama, et midagi on minus niimoodi loodud, et Prantsusmaa ja prantslastega olen ma väga ühel lai...