kolmapäev, 31. mai 2023

Khaled Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest"

Kolleegiväljakutse raamat.


Kui "Lohejooksjat" lugesin originaalis, siis "Tuhat hiilgavat päikest" oli Triin Taela tõlge, mille kohta ma juba alustuseks ära ütlen, et tõlkele pole mitte midagi ette heita. Hosseini elegantset inglise keelt pole ilmselt kerge sama voolavalt ümber panna, aga ometi on see õnneks läinud. 


Hosseini jätkab Afghanistani teemat, kuid "Tuhat hiilgavat päikest" on kuidagi eeldatavam, kuna räägib riigi karmimatest päevadest, Talibanini välja, ja eriti keskendub Hosseini kõigele sellele naise pilgu läbi (nii-öelda harjumuspärane Afghanistani-temaatika). 


On piisavalt halb, kui sõda ja sellega kaasas käiv pidev pommitamine võtab sinult kõik: kodu, sõbrad, pereliikmed. Aga veel halvem on sattuda vihma käest räästa alla nagu Mariam või Laila. Ilma Rashidita nad ei oleks ilmselt üldse ellu jäänudki, aga no ausõna, mõne asja kohta võiks öelda, et surm on vist ka kergem, sest parem ikka õudne lõpp kui lõputu õudus. Samas muidugi on meid siin hoopis teistmoodi kasvatatud ja lubatud mögiseda täpselt niipalju, kui parasjagu soovi on. On lubatud minna mehele, kellele tahame. Võime käia koolis ja – hoidku taevas! – isegi ülikoolis. Käia tööl. Olla keegi. Kui sind kasvatatakse teadmisega, et sa elad ja hingadki ainult oma tulevasele abikaasale, kellega sind pannakse paari 13-14-aastasena, siis ilmselt väga palju elult ei looda ega oota ka. 


Mariami ja Laila lugude lõpud on väga erinevad, kuid samas üksteisest nii sõltuvad. Kui mul ka raamatu lõpus korraks tekkis kahtlus, kas see kõik nüüd ikka liiga ilus pole, siis tuli mulle kohe ka meelde, millist ohvrit see üks õnnelik lõpp päriselt ikkagi nõudis. Just see, kuidas ülimast ohvrist sünnib kellegi teise õnn, südamerahu ja heaolu, võttis vähemalt minu jaoks lausa sümboli mõõtmed. Ja nagu mul ka "Lohejooksja" lõpus jäi helisema eelkõige lootus, siis samal noodil lõpeb ka "Tuhat hiilgavat päikest". Palju on kaotatud, kannatatud ja leinatud ning see ei unune ega saagi ununeda. Küll aga algab raamatu lõpus uus periood, uus hingamine ja just seesama lootus, et ees on paremad ajad. 


Kahjuks teame me täna, aastal 2023, et hea aeg naistele sai paar aastat tagasi jälle läbi. Taliban on võimuhoobade juures tagasi ja need hoovad keerasid kinni nii koolitee kui karjääriredeli, nii palju kui asi naistesse puutub. Hosseini seni viimane raamat ilmus 2018 – nüüd kuluks ära Laila loo järgmised peatükid nii kahekümnest stabiilsusaastast kui viimaste aastate uuest ekstremismilainest. Kahjuks olen ma tähele pannud, et minu sugestioonivõimed ei jõua kunagi autoriteni. 


Nagu "Lohejooksjat", ei ole ka seda raamatut liiga lihtne lugeda. Hosseini on oma detailides eriti kõige õudsamatel hetkedel üsna halastamatu, aga hoolimata sellest jääb tema kandvaks jooneks ikka inimlikkus, mõistmine ja headus. Ja neid on võimalik leida igalt poolt, ka kõige kohutavamatel aegadel. 






                                            Allikas: Khaled Hosseini Twitteri-konto



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Charles Baudelaire "Väikesed poeemid proosas"

Minu kokkupuude Charles Baudelaire'iga on olnud põgus ja jääb lausa nii kaugele kui mu  gümnaasiumipäevad. Ega ma peale "Kurja lill...