Varraku märtsiraamat (otsustasin märtsi enne veebruari ära lugeda :P ).
Valisin nimekirjast selle raamatu, kuna pealkiri tundus samal ajal kodune ja intrigeeriv. Mõtlesin, et võiks olla selline muhekrimi vms, pealegi oli kaanel kirjas, et tegemist on tõsielul põhineva looga, kuigi nimesid on muudetud. (Samas tuleb kohe mainida Eili Arula Tartu Postimehes ilmunud raamatuartiklit, mis räägib, et kes vähegi sel ajal samas kandis elas, sel pole mingit probleemi inimeste ja tegelaskujude kokkuviimisega, kuna nimed on küll muudetud, aga samas ikkagi niimoodi, et midagi varju ei jäeta – Olev Schasminist on saanud Sulev Schneider, Robert Pohlakust Robert Pihlakas, Kalkunist Hani ja Viktor Nõmmest Aivar Nõmmiste.) Üheksakümnendad olid Eestis teadagi üsna metsik aeg ja politsei vaade sellele tõotas olla huvitav. Hiljem nägin ka seda, et Võsaste on ennegi ühe politseiraamatu kirjutanud, pealkirjaga "Hea ment".
Tegelikkuses kujunes raamat selliseks, et seda otsest krimilugu oli selles suhteliselt vähe. Ausalt öeldes ega sealt polekski mingit erilist epopöad välja pigistanud, sest lugu lahenes paari päevaga ja muud ma selle krimiloo kohta öelda ei tahakski, sest muidu räägin äkki midagi neile välja, kes seda lugeda veel soovivad. Küll aga läheb raamatus kõige suurem aur selle peale, et kirjeldada korduvalt ja korduvalt ja siis veel paar korda, kuidas üheksakümnendate politseijõududes oli peategevuseks ikkagi alkoholi joomine. Tundub, et kõik on juba hommikust saati kerges vines ja päeva alustatakse remontlonksuga, et üldse eksisteerimisega hakkama saada.
Teine asi, millest saame põhjaliku ülevaate, on politsei ja muu rahva keelekasutus. Tegelikult annaks siit teha kirjandusteadusliku tekstianalüüsi ja protsentidega kenasti välja kirjutada, kui suur osa öeldust EI ole kas vene- või maakeelne roppus. Samuti on tekst täis venekeelseid fraase, mis on selle aja kohta kindlasti väga realistlik ja minuaegsed ei pea isegi joone alla vaatama. Aga tegelikult ma pean mainima, et teksti seisukohast ei suutnud ma päriselt ära õigustada kumbagi erijoont. Tekkis tahtmine öelda, et jajah, ma sain aru, et nad olid kogu aeg vines, ei pea iga kord ütlema, et sel päeval oli tema purjus ja sel päeval läks teisel võtmiseks ja hommikul tulid kõik kassiahastusega tööle. Samamoodi hakkas kogu see ropendamine ka juba lõpuks ajudele. Kirjandus ei pea alati olema niivõrd naturalistlik, ja taas kord tekkis seesama tunne, et jajaa ma sain tõesti aru, läheme siit nüüd edasi ja räägiks nagu asjast.
Ma annan endale aru, et need olid ilmselgelt autori väga teadlikud valikud. Samuti olen ma päris kindel, et on palju lugejaid, kes ütlevad, et aga kui nii oli, mis sellest siis ilustada. Maitseasi, aga ikkagi loeksin ma krimiraamatus eelkõige krimilugu, kõik muu võiks olla taustaks. Praegu olid proportsioonid pigem teistpidi.
Ja enne lõpetamist veel üks asi, mis mind häirima jäi. Me kõik tõesti teame, et Paunvere ja Palamuse on sama koht. Kogu raamat räägib Palamusest, nagu ta peabki. Mis kaalutlustel on pealkirjas Paunvere (kirjanduslikum?) ja miks kogu raamatus üks või kaks korda kasutatakse täiesti lambistel hetkedel samamoodi Palamuse asemel Paunvere nime, ma aru ei saanudki.
Aga ajakirjanduses on artiklid pigem kiitvad, nii et võib-olla ma olen lihtsalt üks vastik jorisev pedagoog.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar