Laupäev, 9. aprill 2022

Jean-Louis Fournier "Issi, kus me lähme?"

Kolleegiväljakutse raamat nr 6.


On see alles päev – nagu Ameerika mäed! Just paar tundi tagasi kirjutasin raamatust, mille peategelane oli ka päriselus siiralt õnnelik ja nautis iga päeva oma elust. Ja nüüd... 


Nagu ka eelmine raamat, on "Issi, kus me lähme?" autobiograafiline. Fournier' kaks poega sünnivad järjest liitpuudega ja raamat on kui vabanduskiri neile. 


Need, kes pole kunagi kartnud, et võivad saada ebanormaalse lapse, tõstku käsi.

Mitte keegi ei tõstnud kätt.

Kõik mõtlevad sellele, nii nagu mõeldakse maavärinale, nii nagu mõeldakse maailmalõpule – see on asi, mida juhtub ainult üks kord.

Minul oli kaks maailmalõppu. 


Paradoksaalsel kombel tuleb välja, et Fournier on eelkõige tuntud koomikuna. Ka selles raamatus on musta huumorit omajagu, sest nagu ta ise ütleb, tema puudega lapse isana võib sellist nalja teha. No näiteks kui ta ütleb oma laste hoidjale, kes mitmeteistmenda korruse korteri aknast välja vaatab, et ei oleks maksnud, nad on küll puudega, aga aknast alla visata oli ikka liig... Isegi kõigutamatu rahuga hoidja tundub sellest esimene kord olevat täiesti šokis. Ilmselgelt on sellised võllanaljad Fournier' jaoks toimetulekumehhanism, sest kuidas sa saad üle sellest, et sul on kaks last, keda sa oled õhinaga oodanud, kujutanud ette nendega peetud lõputuid vestlusi kunstist ja muusikast, aga kes kunagi ei saa teada, kes on Brahms, Prévert või Proust? 


Kuidas oleks kasvatada poegi, kes ei saa kunagi suureks, ainult vanaks? Poegi, kes ei räägi sulle peaaegu mitte midagi vastu? On see siis patt, kui sa neid hooldekodust koju tuues teeskled, nagu nad oleksid normaalse arenguga, ning küsid nende käest küsimusi, mida küsiksid tavaliselt sama vanalt koolipoisilt koolist koju tulles? Aga nad ei vasta. Ei hakka kunagi vastama. 


Mathieu sureb 15-aastasena. Kas oma lapse surm tohib olla kergendus? Ja kui sageli toovad leinajale tröösti kallid mälestused ilusatest hetkedest ja kogemustest, siis kust leida lohutust, kui elu on olnud täpselt nii karm, nagu ta oli?


Ei maksa arvata, et puudega lapse surm on kuidagi vähem kurb. See on täpselt sama kurb kui normaalse lapse surm. 

Kohutav, kui sureb inimene, kes pole iialgi õnnelik olnud, kes astus Maa pealt läbi ainult selleks, et kannatada.

Sellise inimese naeratust on raske mäletada.


Kuidas oleks elada lastega, kelle käest sa tahad vabandust paluda, et ei osanud paremini ja et sinu süü tõttu on nad saanud elus nii halva loosi? Võib ju mõistusega aru saada, et sa ei saanud sinna midagi parata, aga lapsed sünnivad ikkagi sinu geenidest. Süda on loogikast karmim isand.


Raamat on lühike, alla saja lehekülje, ja väikesed mõttesutsakad ei ole sageli lehekülgegi pikad - aga seda mõjusamad nad on, sest kogu valu on esitatud nii kontsentreeritult ja teravalt, et see teeb hinge katki. Lugedes on tunne, nagu ta raiuks oma tragöödiat meelega vahel lausa robustse aususega lugejale nina alla, võib-olla selleks, et meie oskaksime omaenda särasilmseid rüblikuid vääriliselt hinnata ja nende eest tänulikud olla. Võib-olla ka lihtsalt kibedusest. Ja sedagi ei saaks pahaks panna.


Muidugi on teie lapsed maailma kõige ilusamad ja targemad. Ja minu omad kõige inetumad ja lollimad. See on minu süü, nad kukkusid mul halvasti välja.


Fournier' elu on ilmselt nagu see blogiartikkel - loendamatute küsimustega, väheste vastustega. 


Indrek Koff on teinud oma tõlkijatööd nagu alati ülima kvaliteedi, aga ka empaatia ja peene pieteeditundega, ilmselgelt Fournier' valu hästi mõistes. Oma lõppsõnas küsib ta, kas on ikka eetiline tegelasi nende õigete nimedega nimetada ja kas tõde on üldse oluline, eriti kui võtta raamatut 'läbi ja lõhki humoristliku ilukirjandusliku teosena'. Ausalt öeldes ei ole ma kummagagi nõus. See on üleni Fournier' lugu ja tema elu, mis pseudonüüme siin ikka vaja oleks? Pealegi ei oleks see poolt nii mõjus nagu praegu. Ja humoristlikuks ilukirjanduslikuks teoseks (olgu see huumor nii must kui tahes) keeldun ma seda ka pidamast. Kuigi tõsi on, et võllanali on üks teose läbivamaid jooni.


Taas üks 5/5 raamat, aga ilmselt ei ole selle lugemine nõrganärvilistele ülearu soojalt soovitatav. 







2 kommentaari:

  1. Keegi oli selle kunagi praami jätnud ja siis ma lugesin - jätsin Kuivastu jõudes sinnasamasse, tundus, et teist korda lugeda pole vaja. Mulle (semiootikuna) tundus, et kõigil asjaosalistel oleks võinud olla kordades parem, kui see loo jutustaja oleks natukenegi oma logotsentrismist lahti lasknud ja võtnud oma poegi lihtsalt kui elusolendeid, kelle juures on tore olla, mitte püüdma neist iga hinna eest mingit abstraktset intellektuaalsust välja pigistada ja siis muudkui kurvastada oma lootusetute katsete virna otsas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tundub, et ema võttiski. Aga eks inimesi ongi erinevaid. Väga lihtne on öelda depressioonis inimesele, et ole lihtsalt rõõmsam. Ega see ei aita.

      Kustuta

Janet Skeslien Charles "Pariisi raamatukogu"

Selle raamatu kaas oli nii tugevasti kutsuv tuluke, et hoolimata kodusest kasvavast raamatuvirnast soetasin ma selle endale täiesti mõistuse...