Pühapäev, 3. aprill 2022

Jaan Kaplinski "Isale"

"Kõik kasvab välja mälestustest" – nii on Jaan Kaplinski ise ühe oma luuletuse esimeses reas öelnud. 


Aga mis saab, kui neid mälestusi nagu õieti polegi? Kui sa pole näiteks mitte kunagi oma isa tundnud, sest ta arreteeriti, kui sina olid alles väga väike, ja tagasi ei tulnudki? Millest siis välja kasvada? 


Aga kirjutan osalt just sellepärast, et sind ei ole, et ma ei ole saanud sinuga kunagi rääkida. Kirjutan sinule ka sellepärast, et ei oska kellelegi teisele niimoodi kirjutada kui sinule. Kirjutada sellest, mis on jäänud rääkimata, kuna mul ei ole olnud isa, kellele rääkida. Et olen nagu paljud teised, paljud isata kasvanud kahekümnenda sajandi kurja keskpaiga lapsed. Lapsed, kellel kõigil on jäänud midagi rääkimata, tundmata. Olemata. 


Kaplinski on selle raamatu vormistanud kirjana just sellele isale, keda ta pole mitte kunagi tundnud. Niipalju kui vähegi võimalik, on ta oma mälestuste jälgi ajanud, aga kahjuks ei ole ei Eestist ega isa kodumaalt Poolast midagi suurt leida. Ja ega õieti teagi, mida Kaplinski rohkem üritab, kas õppida paremini tundma isa  või iseennast. 


Muidugimõista on üsna palju juttu perekonnast. Nagu paljud lapsed tol ajal (Kaplinski sünniaasta on 1941), kasvatasid teda naised, naised ja veel kord naised, kui vanaisa välja arvata. Olud olid kitsad, privaatsust ei olnud, mehe eeskuju ka mitte. Ja kuigi Kaplinski räägib pikalt, kuidas see tema elu ja hilisemad suhted on keeruliseks teinud, siis hindab ta nende naiste hoolt ja armastust siiski väga ning kui ema sureb, siis ütleb ta, et "tema katkemine jäi minus valulema nagu katkenud pillikeele viimane heli". 


Kaplinskile teeb tuska inimese ja ühiskonna eemaldumine kõigest, mis on loomulik – suhtlemisest, loodusest, rahumeelsest elust. Ühest küljest loomeinimesena ja teisest küljest naiste maailmas üles kasvanuna on ta ilmselt tundlikum kui keskmine eestlane. Ta kurdab, et Eestit on tal raske pidada kodumaaks, kuna kodumaa peaks olema kodune maa, aga praeguses Eestis ta end koduselt ei tunne. Liiga palju on siin võõrast, ebameeldivat ja vaenulikku. Arhitektid hävitavad "linnades hubasust, mida nad nimetavad vanamoodsuseks, ja inimlikkust, mida nad nimetavad väikekodanlikkuseks, tõhusamalt kui Saksa või Ameerika-Inglise pommilennukid viimases maailmasõjas." Veel tema teksti vabalt parafraseerides on maailma rool hullude käes ja rahulolematus on kapitalismi peamine toode. Ka sel ajal, kui Kaplinski seda raamatut kirjutas, oli sõda, ja kogu selle asja peale kokku tõdeb Kaplinski kurvalt, et 'tema maailm, tema aeg, tema aegilm on läbi ja selles uues ilusas ilmas, new brave worldis ei ole temal midagi teha'. Järgnev luuletus küll sellest raamatust ei pärine, aga kas ei ütle Kaplinski nende ridadega just sama?


Mu kodu on ära igatsus

ja lõunamaa mered ja liivad,

ja kaasakutse ja appihüüd

ja tiivad ja tiivad ja tiivad... 


Aga Kaplinski arutleb ka kirjanduse ja kultuuri üle, selle üle, kuidas kirjandus ei saa olla peale sunnitud ja inimene ei peaks mitte ainult kirjutama, vaid ka lugema vabast tahtest. Eks ta läheb iseendaga ka vahel pisut pahuksisse, kui läheb raha pärast kuhugi luulefestivalile oma loomingut esitama, kuigi ta ise seda teha ei tahaks. Ole sa nii üllas loomeinimene kui tahes, päris ilma rahata ei ela. 


Õnneks on Kaplinskil rahusadam - maamajake mitte väga kaugel kodulinnast Tartust, kus ta on tõesti lõpmata rahul ja õnnelik, vaadates tarust välja ja sinna sisse voorivaid mesilasi, kellel on 'kollased õietolmupüksid jalas'. Puid lõhkudes, vett tassides või lihtsalt maaõhku hingates ei ole tal tõesti millestki puudust. 


See on väga isiklik raamat, milles Kaplinski otsib kõik nurgad oma hinges läbi ja laob kõik välja meile vaatamiseks, nii et seda lugedes on isegi natuke selline tunne, et ma ei tohiks seda teada – nii isiklik on tema lugu. See on raamat, mis paneb vaatama endasse ja tundma tänu selle eest, et minu lapsepõlves ei võtnud sõda lastelt isasid. See on raamat, mille sõnad ja mõttedki võivad ununeda, aga tunne, millega seda loed, ei unune kaua. 


See on raamat, mida loetakse südamega.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Janet Skeslien Charles "Pariisi raamatukogu"

Selle raamatu kaas oli nii tugevasti kutsuv tuluke, et hoolimata kodusest kasvavast raamatuvirnast soetasin ma selle endale täiesti mõistuse...