kolmapäev, 27. oktoober 2021

Margaret Atwood "Pime palgamõrvar"

Atwood on juba mõnda aega olnud minu kindlate lemmikute hulgas. See on nüüd vähemasti selle blogi kirjutamise jooksul kuues raamat, mis ma temalt lugenud olen. Ei lähe halvemaks, ei tüdine ära. :) 


Ega geniaalsest kirjanikust üksi poleks ka abi, kui Karin Suursaar poleks täpselt nii hea tõlkija, kui ta kogemata on. Mõni näide.

Suveleitsak on ... valgunud linnale nagu rammuleem.

/Duši/ nirisev vesi on külm nagu nõianisa. 

Tümjas soikeaeg täidab meid pilgeni. (Sügise kohta)

Sõõrikukohvik "Ehmespehme sõõrik"


Raamatus jookseb üsna atwoodilikult paralleelselt kolm lugu. Üks on kahe õe, Irise ja Laura, lapsepõlve ja nooruse lugu, mis hõlmab ema surma, isa laostumist ja Irise mehelepanekut rahaliselt kindlustatud vanemale mehele, kes peaks isa pankrotist päästma. Ja Laura hukkumist autoõnnetuses. See on ka raamatu keskne lugu, aga kuna seda jutustab vanaks jäänud Iris, siis jookseb sisse ka tema nii-öelda tänapäev, vanaduse haprus ja lootusetus. Nagu ta ise ütleb, "mina seda ei palunud", et ta juba põhimõtteliselt elusast peast muutub olematuks, hääbub teiste jaoks, sest teda ei panda enam tähele ja teda pole enam vaja. 


Kolmas lugu on veel omakorda lugu loos, sest see on Laura postuumselt avaldatud romaan varjatud armastusest, kus salapärane mees räägib salapärasele naisele nende salajaste kokkusaamiste vältel ulmevaldkonda kuuluvat järjejuttu, kus muude tegelaste hulgas on ka pimedad palgamõrvarid. Või no üks neist, aga neid on tegelikult rohkem. 


Kõigele lisaks on siia-sinna vahele pikitud ajaleheväljavõtteid erinevatest kümnenditest, mis esitavad toimunud sündmustest kuivi fakte. Kui need ikka on päris faktid... 


Raamat algab üsna killustatult, tera ühest liinist, tera teisest. Loomulikult hakkavad need lood üsna pea omavahel haakima nagu pusletükid. Mingil hetkel seda Laura romaani lugedes hakkas mulle koitma, et see polegi lihtsalt romaan. Jõudsin korra isegi enda üle uhke olla, kuni mind tabas teadmine, et see oligi täpselt nii mõeldud ja ma pidingi täpselt siin sellest asjast aru saama, et raamatu edasised arengud jõuaksid ikka päriselt kohale. Ühesõnaga, tatsasin kenasti ja sõnakuulelikult Atwoodi lõa otsas täpselt sinna, kuhu tema oli plaaninud mind vedada. Et tekiks raamatukaant sulgedes siiski kerge raamatupohmell ja reaalne maailm viibiks hetkeks veel kusagil mujal, kuna mina ei saa sealt Kanadast veel nii kiiresti tulema. Ta suudab ikka kirjutada eriti neid raamatute viimaseid kolmandikke nii, nagu ta ise on noortele kirjanikele soovitanud: "Hold my attention!" 


Muidugi teeb selle raamatu taustal mind üsna õnnelikuks see, et olen oma elu saanud elada nii, nagu mina olen seda ise tahtnud. Iris ja Laura ei saanud. Ja kuigi Iris ise oma pealesunnitud abielus ütleb, et pool elu on parem kui mitte midagi, siis meie emantsipeerunud ühiskonnas tundub tema elu ikka üsna traagiline, kusjuures Atwoodi üsna kasinad ja ülesvuhvimata kirjeldused sellest, mis Irise abielus toimub, teevad kogu asja veel õõvastavamaks. Laura elust rääkimata.


Ah, teate, lugege ise. Sest kvaliteetraamatuid tuleb lugeda ja Atwood oma metafooride, võrdluste ja mõtisklevate tõdemustega on ikkagi pärl odavate helmeste seas. 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Gabriel García Márquez "Augustis kohtume"

Varraku märtsiraamat.  Gabriel García Márquez on ilmselgelt kõige tuntum selle poolest, et kirjutas raamatu "Sada aastat üksildust"...