pühapäev, 20. juuni 2021

Andres Karu "Teekond tippu 2. Nüüd on neid 82"

Näitleja. Pulmaisa. Õhtujuht. Mägironija ja matkajuht. Kõike, mida teeb, teeb maksimalistlikkuse ja professionaalsusega. Kõik läheb korda.


Minu jaoks ikka jätkuvalt lihtsalt Karu. Paralleelikas. Muusikakoolikaaslane. Üks armsamaid ja soojemaid inimesi, keda ma tean. Mees, kes Kuressaares sööma minnes satub kogemata endiste pedagoogide peale ja küsib, kas tohib nendega koos einestada, et igav ei oleks, kuid peab lahkuma enne pedagooge – ning kui viimased ka lõpuks minema hakkavad, selgub, et Karu on juba kõigi arved ära maksnud. Vaikselt. 


Inimene ei saaks olla edukas õhtujuht ja pulmaisa, kui tal jutt ei jookseks. Ka mägederaamatu vol 2 jookseb lihtsalt suurepäraselt ja väga karulikult. 


Ma ütleksin, et raamat tuli välja täiesti õigel ajal, sest see on just täpselt selline mõnus raamat, mida suvelugemiseks vaja läheb. Hästi kirjutatud, kogu aeg naljakas, aga seal on ka nii palju erinevate riikide kohalikku koloriiti, et annab kolmkümmend "Minu"-sarja raamatut kokku. Sest Karu on juba kord selline, et tema läheb pigem jala kui bussiga, pigem bussi kui taksoga ja käib pigem mööda võsa ja džunglit kui "kivihunnikuid" ehk arhitektuurimälestistest Kreeka varemeid. Kui minna, siis sügavale sisse ja nii, nagu päriselt on. Sellele kõigele lisab mõõdet seegi, et kui esimene raamat keskendus Karu esimesele eesmärgile ronida ära kõigi Euroopa riikide kõrgeimad mäed, siis nüüd on tal see ju ometi ammu tehtud ja geograafia on märgatavalt laiem. Mägikaru võib kohata Lõuna-Ameerikas, Aasias, Aafrikas, Austraalias ja Uus-Meremaal. Ka nendes riikides, millest nii mõnigi kaasmaalane on ehk vaevu kuulnud. 


Ausalt, mulle meeldis rohkemgi kui esimene. Ilmselt juba geograafiast tulenevalt oli vaheldusrikkust rohkem. Ja pildid on ka toredad, eriti koos allkirjadega. Eriti Uruguay oma, see must-valge. Vaadake järele.


See saab ka selgeks, et Karu on omamoodi magnet igasugustele veidrikele ja imelikele juhtumistele. Sest neid on tal kogu aeg ümberringi jalaga segada. Valisin suurte raskustega välja kolm täiesti suvalist seika.


    Siis märkasime silti, et lennujaamas on kino. Võtsime poest mõne Tšehhi õlle ja läksime seansile. Teel kinno tuli ligi tütarlaps, kes pakkus Absoluti viina müüa. Me ei tahtnud.

    Seanss oli mingis vales keeles ja tšehhikeelsete subtiitritega. Kaua ei viitsinud mõistatada, mis seal toimub, ja väljusime. Politseinikud jalutasid mööda ning nendega oli punti löönud viinamüüjast tütarlaps. Tema oli ainukene, kellel olid käerauad peal, teistel olid vööl.  (lk 38)


    Kiriku juures oli teisel õhtul ilus hetk, kui udust ratsutas välja Surm ise. Jõudsin hetkeks mõelda, et veits vara nagu, aga mis siis ikka. Õnneks selgus, et see oli täiesti tavaline elujaatav grusiin, kes tuli heina niitmast, endal pikk tume mantel seljas, kapuuts peas ja vikat õlal. Ta andis meile kohalikku suluguni juustu ning lavašši ja oli nukker, et tša-tšat kaasa ei võtnud. Aare neelatas. (lk 159)


    Üks viimaseid mälestusi reisist on viimane õhtu Havannas. Olime just õlled näppu võtnud ja sammusime Alexi maja poole, kui vastu tulid mõned noored poisid ja tüdrukud. Üks neidudest eraldus teistest, tuli minu juurde, seisis tihedalt mu vastu ning võttis ühe käega vasakust käest ja teise käega õllepudelist kinni. Võttis lonksu, ilma et silmside oleks kordagi katkenud. Siis suudles mind põgusalt huultele ja lahkus. Pudeliga.

    Selles oli stiili. (lk 187)


Nii väga tahaks loota, et nüüd hakkavad asjad jõudma sinnamaale, et inimesed saavad jälle käia ja lennata ja kõik karud, kes vähegi seda soovivad, mägedes ronida. 


Sest mina ootan küll igatahes juba järgmist raamatut. 









Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Richard Osman "Neljapäevane mõrvaklubi"

 Mul tekib üldiselt kerge lööve, kui ma loen raamatu kaanelt selliseid lööklauseid nagu "Kahetsusväärselt hea", "See kiskus m...