kolmapäev, 14. oktoober 2020

Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

 Ja pilte teen ma ainult selleks, et Sulle neid saata ja näidata, ja seda lugu jutustan ma samuti Sulle. Aga natukene ka endale. Sinu kaudu endale. Sest jutustamine võtab ära sellegi salajase valu ja kahetsuse, mis veel südamepõhja on jäänud. See ei ole lihtsalt mälestuste mõlgutamine. See ei ole selle elluäratamine, mis oli. Mälestused võivad olla segased ja valusad. Aga lugu on juba lugu, see ei tee enam kellelegi haiget. Või kui teeb, on see magus valu, kerge valu, mis hinge terveks ravib. See on vaikne laulmine selle mälestuseks ja nende mälestuseks, mis oli ja kes olid.  (lk 162) 


Õnnepalu on ise ühes Meie Maale antud usutluses öelnud, et Hiiumaa on nagu tema teine sünnikodu, "sest üks kord sünnitakse siia ilma, inimeseks, aga teine kord sünnitakse inimesena, selleks, kes päriselt ollakse." On suur õnn, kui inimesel õnnestub oma elus leida koht, kus teda tabab äratundmine, et see siin ongi minu koht. Fenomenaalseks vedamiseks võib pidada seda, kui inimene saab selles kohas suisa elada. 


Edaspidisest on muidugi teada, et Õnnepalu sinna päris pidama ei jäänud ja oma koharaamatute triloogias elab ta ajutiselt nii Pariisis kui Ontarios ning lõpuks jõuab välja hoopis Vilsandile. Ja kui Hiiumaa on tema Paradiis, siis Vilsandi on tema Lõpmatus. Nii et ajalugu arvestades ilmselt on Õnnepalu ikkagi selline rahutu kügeleja, kes isegi hoolimata kogu sellest meelerahust, mis tema raamatute kaante vahelt välja voogab nagu suvine udu, tunneb sedasama rahu pigem siiski siin ja praegu. Ehk sellepärast oligi tal vaja "Paradiis" kirjutada, et - nagu ülaltoodud tsitaadis kirjas - saaks sellest mälestuste asemel lugu, mis enam haiget ei teeks ja igatsust ei tekitaks. Ehk aitas see tal Hiiumaast lahti lasta. Või siis oli just sedapidi, et kirjutas oma mälestused looks ja siis oligi aeg edasi liikuda. Kes teab.


"Paradiis" on raamat tema enda väikesest nurgakesest Hiiumaal. Inimestest, loomadest ja loodusest, kes või mis seal on. Ta paneb detaile tähele ja räägib asjadest, mida meie ei pea märkimisväärseks, sest need on ju nii tavalised! Kui oleksime rohkem nagu Õnnepalu ja peaksime elu tähtsusetuid pisiasju märkimisväärseteks, võiksime ehk nagu Betti Alver kõik argipäeva sekundid imeks kuulutada. 


Vahel Õnnepalu ka filosofeerib. Ja vahel tuleb talle ka lihtsalt midagi meelde ja siis on see vaja kohe kirja panna. 


Iga inimene on maailmas nagu üks sõnum. Aga mitte enda jaoks. Enda jaoks pole me mingid sõnumid ja isegi kui teised meile ütlevad, et oleme, me ei usu. Ja oma sõnumit otsime me teistelt, nende huulte pealt ja nende silmadest ja nende keha piirjoontest. See on meeleheitlik otsing, sest eks meil ole kange valu teada saada, mis me oleme. (lk 188)


Ja nii ta seal Hiiumaa Paradiisis istub, ujub, toob tuhleid ja puid tuppa ja kirjutab lauseid, millest väga suur osa algab sidesõnadega. Justkui oleks tal pidevalt mingi mõte kuskile uitama läinud ja see on uue lause alguses vaja sabapidi kinni püüda ja sidesõnaga kinni naelutada, et ta nüüd rahulikult sinnasamasse Paradiisi karjamaale rohtu sööma jääks ja enam perutama ei hakkaks. Ja nende sidesõnade pärast on muidu nii tüüne tekst natuke säbrulisem kui ta muidu ilmselt oleks. Aga see on lihtsalt Õnnepalu. 


Õnnepaluga on selline asi, et ta kas meeldib väga või ei lähe üldse korda. Ma ei ole küll jätkuvalt tema "Piiririiki" lugenud ja mul pole aimu ka, millest see isegi räägib, aga kõik need ülejäänud viis, mida ma lugenud olen, ei ole ju tegelikult mitte romaanid, vaid pikaleveninud esseed. Ja raamatutega on ju selline asi, et "kui me ise jääme sisemiselt tummaks, nagu me vahel jääme, siis on tummad ka kõik raamatud". (lk 142) Osad raamatud resoneeruvad, teised mitte. Oleneb inimesest. Ja hetkest. Mina lugesin "Paradiisi" heal hetkel, sest ta rääkis minuga esimesest lausest viimaseni. 


Ega ma ise ka päriselt ei tea, mis ma selle kõigega nüüd öelda tahtsin. Võib-olla seda, et Tõnu Õnnepalu "Paradiis" oli raamat, mis mulle väga meeldis. Nagu tema muudki raamatud. 







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kaire Vilgats, Dagmar Oja "Ilusad suured tüdrukud"

 See on nüüd küll üks raamat, mida oli juba väga ammu vaja.  Kes meist ei teaks superbäkke, kes on eestlastele juba sama omad kui Iff või Ki...