Raamat vastandab mingil väga vanal ajal toimuvas tegevuses ja pingetes (kuigi ma olen aru saanud, et ajal on ulmeromaanides täiesti mitteoluline roll ja teda ei peagi määratlema) Klaasmere ääres elava mere- ja metsarahva vahel. Omavahel nad läbi ei saa, hõimurahvad (ehk metsarahvas) on mereinimeste peale nende maade osalise anastamise pärast tigedad, kuigi raamatu jooksul selgub, et mererahval on selleks mõjuvaid põhjusi olnud.
See on omamoodi Romeo ja Julia lugu, aga sõprusest kahe noore naise vahel eri klannidest. Nad ei tohiks omavahel rääkidagi, aga ometi nad saavad jutu peale ja üsna kiiresti on mõlemad aru saanud, et teine on täpselt samasugune inimene nagu ta isegi. Kuigi tegemist on kiirpilgul suhteliselt klassikalise muinasjutuga, siis on Mari Järve sinna sisse suutnud kirjutada terve rodu tänapäevaseid probleeme, alustades mõttetu vihkamisega kahe samasugustest inimestest koosneva rahva vahel, jätkates naiste allasurumisega meeste poolt ning ülikooliharidusega, mis vahel lihtsalt ei vääri vaeva.
Ja see on lihtsalt NII hästi kirjutatud! Mõnda raamatut loed kirtsus ninaga (vt "Eremiit"), mõnda isuga, aga mõne neelad alla nii, et ise ka ei märka. Milline tore tekst! Samas nii lihtne, aga nii hästi voogab ja kannab sind endaga. Üldse mitte kui mingit maavillasust, ei mingit koolikirjandilikkust, nagu vahel Eesti autoritele omane on (sest kõik tahavad ju raamatu avaldada, kui kirjandusõpetaja ütles, et sa kirjandeid hästi kirjutada oskad). Lihtsalt lugesin ja nautisin ja mõtlesin, et on ikka hea raamat. Natuke Hemingway moodi - lihtne tekst, aga iga rida tekitab peas lehekülje kuni kaks mõtteid.
Minu selle aasta meeldivaim üllatus kohe kindlasti. Pealegi veel imeilusa kujundusega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar