esmaspäev, 16. juuli 2018

Chimamanda Ngozi Adichie "Half of a Yellow Sun" ("Pool kollast päikest")

Ma pean muidugi täheldama, et nii pikka vahet ei ole mu blogipostitustel vist olnudki. Eks oli tegureid - olime perega pea nädala Lõuna-Eestis ja seal ei olnud lugemiseks üldse mahti. Ja ka raamat oli jube paks, nii et siin laste ja tõlketöö ja kõige muu vahel end jagades läks ikka aega.

Ausalt öeldes tahtsin ma seda eesti keeles lugeda, aga olin tugev ja ei ostnud. Läksin hoopis raamatukokku ja seal eestikeelset polnudki hetkel saada, oli hoopis ingliskeelne. Mis mul selle vastugi võiks olla. Aga kuna mulle käib viimasel ajal - võibolla pisut kallutatult - närvidele see, et tõlkijatest keegi kusagil eriti rääkida ei taha, kui mingitest väljamaa raamatutest juttu on, siis mina näed ütlen, et eesti keelde pani "Pool kollast päikest" ümber Triinu Pakk. Kahjuks ainult ma ei oska teda rohkem siinkohal kiita, asjaolude tõttu. Asjaolu on ilmselt raamatu populaarsus.

Mul on väga hea meel, et Chimamanda Adichie ja ka Chinua Achebe Eestis nii laia kõlapinda on leidnud. Eriti just selliste raamatutega, mis ei räägi mingist tohutu kuulsast sündmusest või sellisest eeldatavast kultuurist, mida kõigile kogu aeg Aafrikast rääkides kandikul ette pakutakse. Neist raamatuist mitte kumbki ei ole klišeeline.

Adichie on ette võtnud teema, mis on ilmselt Nigeeria üks suuremaid ajaloolisi valupunkte - Biafra. Ausalt öeldes ma ei teagi paraku, kuidas uuema aja nigeerlased ja eriti igbod sellele episoodile oma ajaloos vaatavad. Ilmselt uurin ma selle ka välja, kuna mul on tänu viiele Aafrika-aastale jätkuvalt kõvasti igbodest sõpru ja tuttavaid ja huvitav oleks teada, kas sellele tänapäeval kohalikes koolides näiteks üldse mingit tähelepanu pööratakse, sest jutt käib paariaastasest periooodist ja ma pole kindel, kui palju nad seda üldse mäletada tahavad.

Igbod ei ole Nigeeria suurim suguharu, küll aga on nad need, kes kõige rohkem silma hakkavad. Nad on häälekad ja tegelevad enamasti äriga, mis juba iseenesest nad üsna kenasti pildile paneb. Ka Dakaris oli hulganisti igbodest ärimehi ja ma võin omast kogemusest öelda, et see pole mingi vaikne bisnis. Kuna nad said järjest enam mõjuvõimu, hakkasid nad kuuekümnendate keskel hausadele, jorubadele ja kellele iganes veel närvidele käima ja nad hakkasid igbosid kõrvale puksima. See omakorda ei meeldinud igbodele, kes teatasid, et nemad löövad nüüd suurest Nigeeriast lahku ja teevad oma riigi, Biafra Vabariigi.

Ma pean tunnistama, et maailma Transnistriad on minu jaoks äärmiselt intrigeerivad. Osadel läheb paremini ja osadel halvemini. Biafrat küll mõned riigid isegi tunnustasid, aga mingit vabariiki nad üles ehitada ei saanud - riik algas ja lõppes sama kodusõjaga. Transnistria muudkui eksisteerib aastast 1990, aga mitte ükski iseseisev riik teda tunnustanud ei ole. Kuidas nendel see õnnestub, ei suuda minu aju päriselt mõista. Aga Kosovo jõudis ka päriselt iseseisvuseni.

Adichie kirjutab Biafra lahti inimese seisukohast - mida mõtlesid ja tundsid inimesed perioodil, mis asjad nii kaugele viisid, et midagi inimeste kollektiivses ajus plahvatas ja nad otsustasid võtta ette nii radikaalse muutuse. Kuidas hakkas tööle mõlemapoolne propagandamasin, nii et isegi kui objektiivselt võttes oli ammu juba selge, et see saab vaid ühtmoodi lõppeda, oli isegi nälgivatel biafralastel ikka veel vankumatu usk võitu. Ja nälg. Uskumatu, kõikehõlmav, tappev ja sandistav. Teated surmast, valeteated surmast. Must turg. Vaesus. Põgenikelaagrid. Südantlõhestav optimism. Ja lõppkokkuvõttes palju vastamata küsimusi, palju jäädavalt kadunud inimesi, lõpetamata otsi.

Kõige rohkem kummitama jääb Inglismaalt pärit ajakirjaniku raamatus kirjutatava romaani pealkiri: "The World Was Silent When We Died".

Nii et kui sul ühel hetkel on kõrini roosadest ajaviiteromaanidest või ükskõik mis sorti põnevikest ning oled valmis selleks, et päriselus juhtub palju suuremaid koledusi kui Stephen Kingi või Lars Kepleri raamatutes, siis "Pool kollast päikest" tasub kindlasti-kindlasti süvenemist, võtku see isegi sama kaua aega kui minul.



Carlos Fuentes "Inezi vaist"

FB lugemisväljakutsega olen ma nüüd ametlikult ühel pool. Saan edaspidi lugeda ainult seda, mida ise tahan. Hõissa! Omast kohast on sellis...