kolmapäev, 13. juuni 2018

Joël Dicker "Tõde Harry Queberti juhtumi kohta"

"Marcus, head raamatut ei saa hinnata ainult teksti viimaste sõnade järgi, vaid kõigi eelmiste sõnade kogumõju põhjal. Umbes pool sekundit pärast seda, kui lugeja on raamatu lõpuni lugenud, kui ta on lugenud viimase sõna, peab ta eneses tundma midagi võimsat. Hetkeks ei tohi ta enam mõelda kõigele sellele, mida ta lugenud on, ta peab vaatama raamatu kaant ja õige pisut nukrana naeratama, sest ta hakkab kõiki raamatu tegelasi taga igatsema. Hea raamat, Marcus, on selline, mille puhul kahetsetakse, et see läbi sai." (lk 649)

See läks korda mitte ainult Marcus Goldmanil, vaid ka Joël Dickeril. Oli õige pisut nukker naeratus ja oli natuke raske raamatu ja selle tegelastega hüvasti jätta.

Kirjanik Harry Quebert on üle kolmekümne aasta vana, kui ta armub jäägitult ja lootusetult 15-aastasesse Nolasse. Ühel päeval augusti lõpus aga Nola kaob. 33 aastat hiljem leitakse Nola skelett, mis kaevatakse välja Harry enda aiast. Harry arreteeritakse. Harry kunagine tudeng Marcus aga ei suuda oma mentorist mõrva (tegelikult isegi topeltmõrva) uskuda ja hakkab asja koos politseinikega uurima.

Lugu areneb polüfooniliselt - üht ja sama päeva kirjeldatakse ikka ja jälle, vastavalt sellele, kuidas infot päevavalgele lekib. Ma kujutan ette, et üks korralik uurija niimoodi üht juhtumit ketrabki ikka ja jälle, uuesti ja uuesti.

See pole ka ainult põnevuslugu. See on ka armastuse lugu. Vastamata armastused ja vastastikused, aga juba eos hukule määratud armastused. On abielud, millest osad on õnnelikumad kui teised, kuid kindlasti on igal perel oma saladused.

"Armastus võib väga haiget teha. Aga ikkagi ei tohi kukkumist karta, iseäranis ei tohiks karta armumise püünisesse kukkumist, sest armastus on ka väga ilus, aga nagu kõik muu, mis on ilus, pimestab see teie silmi ja teeb neile haiget. Sellepärast hakataksegi hiljem tihtipeale nutma." (lk 97)

Ja see on ka lugu kirjutamisest, kirjandusest, suurte raamatute sünnist. Selliste raamatute sünnist, mille lõppedes on su näol nukker naeratus ja südames kahjutunne, et see läbi sai. Selliste raamatute sünnist, mida ostetakse, loetakse ja analüüsitakse. Need lood on nii suureks kasvanud, nii suureks loetud, et analüüs peab olema keerukas - nii hea lugu on kindlasti väga keeruline.

"Kõik muudkui kirjutasid suurejoonelisi analüüse, rääkides allegooriatest, sümbolitest ja stiilikujunditest, mida ma isegi mitte ei valda. Mina aga olin lihtsalt kirjutanud raamatu Nolast ja endast." (lk 207)

Mati Unt rääkis ükskord sama. Et tema kirjutanud loo, aga lõpp läks metsa. Täitsa metsa. Aga ta ei hakanud seda ümber ka enam kirjutama ja nii ta trükki läks. Siis jälginud ta aiva kasvava imestusega, kuidas kriitikud ta ajuvabadust kiitsid ja ridade vahelt kõiksugu süvakirjandust välja lugesid...

Nagu elus ikka juhtub, tuleb ka Harry Queberti loos välja, et kenad inimesed ei pruugi olla lõpuni kenad inimesed. Ja kui sa oled juba avastanud, et kenal inimesel on ka oma varjukülg, siis kuidas teha endale selgeks, et varjukülg ei pruugi olla see, mille põhjal inimese üle lõplikult otsustada?

Ja nagu elus ikka juhtub, on ka selles muidu nii tõsises raamatus hüsteeriliselt naljakas Marcuse ema.

653 lehekülge lugu, milles on põnevust, draamat, traagikat ja eelkõige armastust.



Maarja Kangro "Minu auhinnad"

Ütlesin just täna raamatukupjale, et mulle meeldib Maarja raamatute juures kõige rohkem see, et tal tundub olevat sügavalt ükskõik, mida lai...