esmaspäev, 25. juuni 2018

Chinua Achebe "Kõik vajub koost"

Sõidame Muhusse suguvõsa kokkutulekule. Mina loen äsja raamatukogust võetud raamatut. Minu ghanalasest mees heidab rooli tagant pilgu. "Ah, this is Things Fall Apart!" Selgub, et Ghanas on seda kohustusliku kirjandusena loetud.

Ja ei ole ka mingi ime. "Kõik vajub koost" on kindlasti väärt, et seda vähemasti Aafrikas suisa kohustuslikus korras loetakse.

Raamatu on imeliselt tõlkinud Heili Sepp ja kui ma vahel olen liigsete allmärkuste üle nurisenud, siis siin on nad kõik omal kohal.

Raamat räägib Okonkwo loo, kes on selline omamoodi self-made-man väikeses Nigeeria Igbo-külas. Igbod on üks Nigeeria suguharu, kellega me ka Senegalis elades kõige rohkem kokku puutusime. Nendel on veel nüüdki väga tugevad traditsioonid ja sageli tulevad need ikka veel enne kõiki muid põhimõtteid, mis inimestel moraali, religiooni või muu valdkonna mõttes olla võivad. Nad on üsna eneseteadlikud ja mehed ka naljalt mujalt naist ei võta kui omade seast.

Okonkwo külaski on auasi olla tugev ja eneseteadlik ning oma õiguste ja põhimõtete eest võidelda. Kui kohalike tavade vastu eksid, pagendatakse sind oma külast välja, näiteks seitsmeks aastaks, mõnes külas ka eluajaks.

Aga veel suurem kui au on kohalikud jumalused ja nende tahe. Jumalad otsustavad, millised lapsed võivad elama jääda ja millised mitte. Jumalad otsustavad, kas sa saad sel aastal jamssi või mitte. Ja nii edasi.

Kui tuleb valge mees oma uue usuga, siis tekib loomulikult konflikte igal rindel - nii maiste kui taevaste vägede vahel.

Minul kui viis aastat Lääne-Aafrikas ja igbodega tihedalt suhelnud inimesel oli seda tõesti nostalgilinegi lugeda. Kõik need söögid ja asjad... Suu hakkas vett jooksma. Bitterleaf soup, egusi soup, fufu, kõiksugu toredad ja maitsvad asjad käisid pidevalt läbi. Õnneks on tänapäeval võimalik Eestis vähemalt jamssi ja fufu'd kätte saada, nii et kuigi see on kallis, siis maitse saab aeg-ajalt suhu.

Aga need, kellel Lääne-Aafrika toiduga intensiivne suhe puudub, naudivad raamatut kindlasti samuti, kuigi teistel põhjustel. Achebe kirjutab lihtsalt, aga tähtsamad asjad on ta suutnud kirjutada ridade vahele, ja seda üsna fortissimo - eriti kui tõesti koost vajuma hakkab kõik, mida on sugupõlvede kaupa kalliks ja ainuõigeks peetud. Konflikt uue ja vana kultuuri vahel ei annagi tegelikult lõpuni välja mingit ühest tulemust ega vastust küsimusele, kumb see siis nüüd targem on.

Kui me seal ninapidi viis aastat koos olime, siis minulegi olid paljud igbo kultuuri mõtted võõrad - näiteks käivad nende naised (mitte küll kõik) siiani tänaval meeter maad mehest taga ja teevad ära kõik kodutööd, isegi kui nad tööl käivad, täpselt samu pikki päevi kui nende mehed. Aga kui ma Aafrikas üldse ühegi asja ära õppisin, siis on see just see, et mitte keegi ei tohiks hakata ühelegi kultuurile ette kirjutama, mida nemad tahtma peaksid. Igbo naised kasvavad maast madalast oma tulevastele meestele, ja isegi kui meie silmis on selles paljugi viltu, siis see ei ole meie asi. Eriti kui need naised niimoodi ise elada tahavad.

Mul on väga-väga hea meel, et ka Aafrika kirjanikke nagu Achebe ja Adichie on hakatud eesti keelde tõlkima. Kindlasti on need lugemist väärt, kindlasti ei ole neil ainult eksootikaväärtus. Nendel on ikka tõsine kirjandusväärtus. Minu unelmates hakatakse tõlkima ka Buchi Emecheta raamatuid, mis ausalt öeldes on neist kolmest siiski minu lemmik. Ehk jõuan ära oodata.

Lõpetuseks raamatupildile lisaks ka veel üks koduköögine pilt. :P



Maarja Kangro "Minu auhinnad"

Ütlesin just täna raamatukupjale, et mulle meeldib Maarja raamatute juures kõige rohkem see, et tal tundub olevat sügavalt ükskõik, mida lai...