laupäev, 31. märts 2018

Benjamin Alire Sáenz "Aristotle and Dante Discover the Secrets of the Universe"

Kui raamatukubjas saadab Hollandist raamatu, siis ei anna uudishimu asu – hoolimata sellest, et terve virn lugemata raamatuid niigi ees ootab – ja loed ikka teiste asjade vahele selle ära.

See on raamat, mis võiks väga ja väga hästi sobida lugemishuvilistele hilisteismelistele, ilmselt nendele ta mõeldud on ka. Aga see ei tähenda, et see minule ei sobinud. Mingid young adult raamatud on mulle meeldinud rohkem kui nn tõsine täisealiste kirjandus, nt "Süü on tähtedel" oli ikka väärtus omaette. Ka seesinane raamat on auhinnatud ja pärjatud mitmel korral, nii et kvaliteeti on. 

Kaks omaette hoidvat sõpradeta noormeest kohtuvad linna ujulas, üks pakub teisele, et hakkab talle ujumist õpetama, ja alguse saab väga lähedane sõprus. Nii lähedane, et nad on valmis üksteise nimel eluga riskima – ja noh, eks nad seda teevad ka. 

Lugesin mina ja mõtlesin, et ma arvasin ära, kuidas see lõpeb. Hakkas vaikselt sinnakanti kiskuma. Aga siis selgus, et mul oli ainult poolenisti õigus – ja see lisas autorile plusspunkte, sest mulle eriti mitte kuidagi ei meeldi, kui ma olen võimeline lõpu ära arvama. Sest et mis ma siis enam edasi üldse loen, eks. No ja siis jõudsin lõppu ja selgus, et läkski hoopis tegelikult nii, nagu ma alguses arvasin. :D

Ja nüüd ma ei teagi, kas ma arvasin selle asja ära või ei. Põhimõtteliselt nagu arvasin, aga autor suutis mind ikkagi vahepeal korralikult eksitada, nii et ikka vist jätan need plusspunktid talle. :P

Peategelane oli üsna kenasti lahti kirjutatud ja ilmselt oleks teismelistel seda ka sellepärast vaja lugeda, et ehk omaenda emotsioone paremini mõista - kui sa üldse aru ei saa, miks sul on sellised tunded nagu sul on, siis tegelikult on selleks ikkagi mingi põhjus kusagil sügaval südames. Ja kui sa juba aru saad, mis on see põhjus, siis on võimalik ka ebameeldivatest tunnetest vabaneda. Ma leian, et see on üsna tõsi. Teismeea tormilisus ei pea olema paratamatus. 

Ilmselt mu blogi lugejatel ei ole küll oma raamatukubjast, aga Kobost on seda raamatut ilmselt ikka saada, kui kedagi huvitab. Mina soovitan küll – kerge ja samas üldse mitte pinnapealne lugemine. Kujutan küll ette, et ma pakun seda ühele oma suure lugemusega õpilasele, kes nagunii juba inglise keeles loeb.

Siinkohal tahan edastada ka tänusõnad raamatukubjas Piretile. 😊




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Charles Baudelaire "Väikesed poeemid proosas"

Minu kokkupuude Charles Baudelaire'iga on olnud põgus ja jääb lausa nii kaugele kui mu  gümnaasiumipäevad. Ega ma peale "Kurja lill...